Jõulusoovid

Meie päkapikuröövlid soovivad kõigile aiahulludele rahulikke ja valgeid jõulupühi!Soovin kõigile ka salajasimate soovide täitumist!
Aitähh teile, et te olemas olete!

käsitööhuvilistele

Aiaklubi leheküljelt avastasin huvitava lingi.
Mina igastahes proovin plikaga järgi teha - kohe kui natuke aega saan.
tema kodulehekülg
youtubes puust ette ja punaseks

Lõpuks tuli ka meil siin lumi maha - kui seda mõne millimeetrist kihti lumeks saab nimetada. Aga natuke rõõmsamaks ikka tegi pildi. Loodame, et ikka tuleb lisa ka.

Praegune jõulueelne aeg on mulle aastaid olnud selline mõtliskluste aeg. Viimastel aastatel vaatan hämmastusega neid inimmasse seal kaubanduskeskustes, kes segane pilk silmis otsivad meeleheitlikult kinke - mida uhkem ja kallim,seda parem vist. Või siis korjavad lettidelt mingit mõtetut träni, mida siis kingipakki toppida ja millest kingisaajal enamasti rõõmu pole. Ja tihtipeale see träni lendab kas prügikasti või jääb kuskile sahtlinurka vedelema kuni lõpuks ikka prügikasti maandub. Pean tegelikult ausalt tunnistama, et ka mina kunagi kuulusin selle inimmassi hulka. Aga siis jõudis kohale, et kõige tähtsam pole mitte kink, mis on tehtud kingi pärast. Vaid kõige tähtsam on see tunne, mis on kingiga kaasas. Ja see tunne, mis on kui su kõige kallimad inimesed siin elus on terved ja rõõmsad ja sinuga koos. Ja see rahulik aeg enne talvist pööripäeva - õhtud küünlavalgel kamina ääres - mis kinki veel vaja on? Just sellistel õhtutel on mulle kohale jõudnud kui tähtis on tajuda just olemasolevat hetke. Mitte elada minevikus ega mitte muretseda tuleviku pärast. Olla just praegu ja nüüd. Olla õnnelik selle üle, mis sul on ja nende üle, kes on sinu elus.
Mõne nädala pärast kukub mul 40. Natuke muretsema paneb - tundub, et vanadus hakkab kätte jõudma. Võibolla siis ka sellest sellised mõtted viimasel ajal.

Kummaline on see Eestimaa kliima. Riik ise väike - aga ilmaolud nii erinevad. Lõuna Eestis pidavat praegu paks lumi maas olema - ja ilus talveilm. Meil siin Tallinna külje all - maa must ja lumest mitte kübetki.

Tulin just aiast, kus panin viimaseid tulbisibulaid maha. Sai paar päeva tagasi ühelt lõpumüügilt ostetud. 50 eeku ja 200 tk. Ja ega ma hull ju saanud neid ostmata jätta - jagasin vennalikult emaga pooleks. Ja nüüd müttasingi veerand tundi aias labidaga - maa täiesti pehme. Lõpuks tuli ikka meil ka siin paar lumehelvest. Aga naabrid vaatasid mind küll kui opakat - detsembri keskpaik kohe käes - aga see hull ikka mässab labidaga maad kaevata :)

Aga igastahes sellega loen ma 2008 aia-aasta lõppenuks. Nüüd ootan lund ja kevadet.:)

Ja niikaua kui lund pole, vaatan pilte, mis sai tehtud eelmise 23.novembri lumetormi ajal. Meie tänav oli siis ühtlane rinnust-saati lumehang ja väljakaevamisega läks täpselt 2 päeva. Oleks vist kauemgi läinud, aga siis sulas lihtsalt ära.

pagana hiired

Alles mõni päev tagasi lugesin kellegi blogist, et hiir oli olnud koeratoidu kotis. Nu täna öösel sõi mingi hiirepoiss mul pajakinda pöidlaosa ära; leivakapist pisteti nahka 2 saia ja pool leiba - ainult puru jäi järgi. Koeratoidu krõbinaid hoian ma spetsiaalses tünnis - neid ta kätte ei saanud - aga tühi kott oli tünni kõrval ja see oli kenasti ära ribastatud - ju siis kõht oli veel tühi ja kott seest lõhnas - ja kuna krõbinaid polnud, siis käis kott kah. Ju neid vist ikka rohkem kui 1 oli. Ja aru ma ei saa kuda neil õnnestus sinna leivakappi saada? Ja pajakindast paganama kahju - igavene tegu oli täna kuuma panni ahjust kätte saada.
Nüüd pean mina vist kassi kelleltki laenuks kauplema hakkama. Seniks panime lõksud üles.

sügise värvid

Sügisel on ka kummalisi värve:
Villase lodjapuu kirjulehine vorm. Ta alles peris pisikene põõsa titt - aga värvid on uhked. Tänud Vahtrakesele, kes ta mulle suvel tõi.

viimased õied

Täna oli järjekordne ilus sügisilm. Kahju, et nii vara pimedaks juba läheb. Mässasime terve päev aias. Roosid mullatud, elulõngad tagasi lõigatud. Suvelilled koristatud. Isegi lehed riisusin kõik kokku :)
Lõikasin viimased roosid vaasi - natuke õnnetud küll on, aga õierõõmu toovad tuppa küll. Küll need nupud ka vast lahti lähevad.

veidi mõtisklusi

Sügis on üks kummaline aeg. Nagu tänanegi päev - hommikul ärkasin päike paistis, selline suvine tunne tuli kohe. Siis järsku läks pimedaks, nagu oleks õhtu käes ja 5 minuti jooksul tuli meil vist küll terve aasta sademetevaru korraga maha. Nu nagu ämbrist oleks keegi kallanud ja see tuul - pirnipuu oli küll murdumise äärel ja siis jälle päike paistis ja taevas oli helesinine.
Suvel lootsin, et tulevad need pimedad sügisõhtud ja siis on aega blogimaailmas konnata ja uurida teiste mõtteid ja tegemisi - aga võta näpust - nii kiiret aega polegi tükk aega olnud nagu praegu. Töö + veel kooliasjad. Mõnikord mõtlen, et oli siis nüüd vaja vanast peast veel tarkust taga ajama minna. Nüüd mässangi siin mingite joonistega ja ajan kulbiga tarkust pähe :). Ja see autocad - vahel mõtlen, et miks nii lihtne asi on nii keeruliseks aetud. Aga jonnakas nagu ma olen, ega ma nii kergelt alla ka ei anna. Küll ma ta endale selgeks teen. Kunagi sai ju ka excel ja enamus tema funktsioonidest endale selgeks tehtud katse-eksituse meetodil ja näpuga raamatust järge ajades. Nüüd saan teisigi õpetada. Kuigi jah autocad ja excel on 2 erinevat asja.

Aiatööd ka kõik veel tegemata - hea et nii pikk ja soe sügis on - roosid veel muldamata ja roniroosid maha painutamata. Tänane torm vähemalt puhus kõik lehed naabritele - mul vähem riisumist ( häbenen siin nüüd natuke)

Eelmine nädal sai jälle koolis käidud ja siis kaasa tiritud 12 jugapuud, mis puukoolis välja praagiti. Täitsa korralikud suured juba - natuke kärpimist, hoolitsust ja head sõna ja saab asja küll. Nädalavahetusel tegelesingi nendega. Kuna õiget kohta nende jaoks veel polnud valmis kaevatud ja paljasjuursetena neid ka ju jätta ei saanud, siis istutasin nad talveks hernepeenrasse. Kevadel saab nad siis õigele kohale istutada.

Sellel nädalavahetusel on kindel plaan rooside muldamine ja ronirooside mahapainutamine ette võtta - päris hilja peale seda ka jätta ei saa. Kogemused on näidanud, et kui esimesed külmad on juba üle käinud, siis roniroosi võrsed muutuvad rabedaks ja raske neid siis maha painutada - kipuvad kergesti murduma.

Huvitav, milline talv siis meid seekord ees ootab? Mõned ennustajad ütlevad, et novembris tuleb lumi maha ja jaanuaris läheb soojaks jälle - teised ütlevad, et enne jaanuarit pole lund ja külma oodata ja siis veebruaris pidavat uuesti soojaks minema. Igatahes igaksjuhuks hakkasin ma juba oma igasügisesese mehe ja poja moosimisega pihta, et varsti vaja metsa kuuseokste järgi minna. Nu et kui varakult neid juba ette valmistada ja igaõhtu neile seda juttu ajada, siis ehk saab enne detsembri algust see metsaskäik ka tehtud :). Kuigi katta on veel vara.
Nädalavahetusel tuleks siiski veel paigutada katused nendele taimedele, kes ei taha seda talvist vihma - peabki otsima, kuhu ma need vineertahvlid kevadel panin.

Ja teiste blogijate eeskujul otsisin kapist välja oma vana leivaküpsetusmasina, mis juba aastajagu kapis tolmu kogus. Päris head saiad tulid :). Peaks ka proovima sellega lihtsalt pärmitainast segada. Kuigi ma ei tea, kust see aeg võetakse, et veel pirukaid küpsetama hakata - aga suu hakkas vett jooksma küll teiste pilte vaadates.

Ehh loe veel teiste blogisid - Mirjami siidimaalid ja igatsugu voolimisvärgid teevad juba ammu kadedaks - mine tea, kui kooli läbi saan , siis järgmise asjana võtan käsitöö ette :D

Maasikvaarikas Rubus illecebrosus

Sorteerisin siin oma pildikausta ja avastasin, et septembri keskel olen teinud maasikvaarikast Rubus illecebrosus pilte. Selle taime jõudmisest minu koduaeda, olen kevadistes postitustes kirjutanud. Kolmest taimest 2 kandsid sellel aastal.Marjad meenutavad tõesti hiigelsuurt vaarikat. Aga kas süüdi on selleaastane päikeseta ja vihmane suvi või maitsesin neid liiga vara - igastahes maitset pole neil ollagi. Isegi toored rohelised maasikad on magusamad. Nende kohta ei saa öelda, et nad ka hapud oleksid - lihtsalt täiesti maitsetud - nagu rohtu oleks söönud.

Aga samas põõsas ise on küll dekoratiivne- kujutan juba ette, kui nad suuremaks on kasvanud- kui ilus on põõsas oma valgete õitega või siis punaste suurte marjadega. Igatahes kaalun praegu nende toomist aianurgast kuskile nähtavamasse kohta. Kuigi pidid kangesti invasiivsed olema - siis selle vastu ka leiab rohtu. Ja paljud püsililledki on invasiivsed, aga ikka kasvatatakse

Öine Treppoja

Veel mõned poja katsetused

ööd on meil pimedad

Kuu tõuseb:
See mu poja tehtud pilt. Ma pean hakkama ta käest fotograafia tunde võtma

lihtsalt veidi fotoka katsetusi

sügisejuttu vol2

Ma pole kunagi sügist armastanud. Sügis tähendas alati minu jaoks hääbumist, pori, pimedust ja kõledust. Aga sellel aastal olen ma oma arusaamasid kardinaalselt muutnud. Peale seda vihmast ja kõledat suve on tõeliselt kaunis sügis. Mul on vahepeal isegi selline tunne, et terve suve jooksul kokku ei saanud me niipalju päikest kui nüüd viimastel nädalatel. Täna oli ju lausa suvine ilm - ja seda oktoobrikuus. Minul näitas igastahes aknatagune kraadiklaas 20 kraadi sooja. Ja tundub, et ka enamus taimi naudivad seda mõnusat soojust ja ei kavatsegi veel puhkama ennast sättida.
See äädikapuu on üldse mul kummaline. Iga aasta õitseb ta mul korralikult, aga siis viskab järsku kõik õied maha ja ei jätagi mulle imetlemiseks oma vahvaid punaseid vilju. Olen igaltpoolt uurinud ja targemate käest küsinud, et mis viga võiks olla - aga kõik laiutavad nõutult käsi.
Vähemalt on ta mind eelnevatel aastatel rõõmustanud leekivpunase sügisvärviga - aga seeaasta ei kavatsegi ta värvi muutma hakata - kukkus hoopis uusi võrseid ja lehti kasvatama vastu talve.Ka äädikapuu `Tiger eyes`ei ole veel seda nägugi, et talveks valmistuks. Kuigi alumistel lehtedel juba vist paistab natuke punast.Kevadel Hiliselt saadud kuumaasikad õitsevad nagu hullud ja igapäev korjab väike plika peotäie maasikaid. Suur tänu Hiline!Veel üks, kes peaks nagu suvine õitseja olema - tõrvikliiliaNädalavahetusel sai ikka sügiseste töödega kah tegeletud. Panin maha kõik lillesibulad, mis ma kokku olin jõudnud ahnitseda. 183 pealt läks igastahes lugemine sassi - ja lõin käega ( ise arvan, et neid kuskil seal 250 kandis oli vist). Aga kui ma selle sibulalaadungiga õue jõudsin, siis mees vaatas mind küll nagu ogarat - et kuhu sa need kõik maha kavatsed panna. Tal vist käis isegi hirmus mõte peast läbi, et mine hullu mutti tea - kaevab jälle kuskilt mõne murulapi üles, et oma sibulad kõik ära mahutada. Aga mahtusid kõik kenasti olemasolevatele peenardele ja ütleks, et sibulaid jäi isegi puudu.
Ühte kohta oleks ka kindlasti tahtnud veel tulpe ja nartsisse panna - aga moonid nii kenasti veel õitsesid, et mul polnud südant neid üles katkuda. Eks ostan siis tulpe mõne paki juurde ja panen maha kui öökülmad on astrite ja moonidega 1-0 teinud.Samas takeetestele ma ei halastanud. Enamuse hakkisin ära ja kaevasin rooside vahele mulda. Mõne põõsa jätsin ikka silmailuks kah.Aga sügisest värviilu jätkub ka minu aeda:
Koehne pihlakas - imearmas oma punaste õrnade lehtede ja valgete marjadegaTuhkpuuhekk on tulipunane:Ja kukehari leegitseb:Aiatagused saared on aga kõik oma lehed juba kaotanud.Täna riisusin ka natuke lehti kokku - hea neid taimedele talvekatteks panna. Mõtlesin just, et need pisikesed musta leedri pistikud, mis mul peenras on - nendele paras need lehed talveks peale panna. Ehitaks mingist võrgust piirde ja siis täidaks selle kuivanud lehtedega. Oleks see hea mõte? Või on need lehed hiirtele samuti hea talvituspaik? Ja kuidas kindlustada, et esimene suurem tuul neid lehti sealt võre seest minema ei vii. Tavaliselt eelnevatel aastatel ma pole olnud eriti usin leheriisuja. Olen kõik maha jätnud - kevadeks on tuul need lehed igastahes naabrite juurde viinud :D. Naabrid pole siiamaani kurjaks saanud mu peale :D

Sügisene hullus - ehk kuidas ma ei suuda oma lubadustest kinni pidada.

Täna sain siis Savisaare paki kätte. Suurimad tänud talle. Kaup aus ja korralik nagu eelnevatelgi aastatel + oli veel lisaks suurtele sibulatele peaaegu igasse pakki veel peotäis tütarsibulaid juurde poetatud. Kui poest ostes või neti teel mõnest interneti vahendusel oma kaupa pakkuvast firmast tellides ei tea kunagi kas pakis on ikka see taim, mis pildi peal. Siis Savisaarel on alati aus kaup.
Kirjutan siia koos piltidega ka oma seekordse saagi ( mine tea kuhu uus aiapäevik jälle ükskord kaob :D). Taime kirjeldused ja pildid pärinevad S.Savisaare kataloogist - eks kevadel panen enda tehtud pildid kõrvale:

Allium atropurpureum, purpurpunane lauk. 80 cm kõrgune vars kannab juunis-juulis kuni 7 cm läbimõõduga tihedat mustjaspunast lame-poolkerajat õisikut. Õite sigimikud ja tolmukaniidid on mustad. See Balkani liik annab ohtralt tütarsibulaid ning on kergesti kasvatatav peenra- ja lõikelill. Teda on võimatu nii umber istutada, et vanasse kohta midagi maha ei jääks (aitab mulla sõela peal läbipesemine)

Allium komarowii (spont. Tadjikistan, Zeravshan mnt., Shing valley, RKM 82-31), Komarovi lauk. Mitte segi ajada liigiga A. komarovianum! Veidi rohkem kui poolemeetrisel varrel juuni teisel poolel puhkev tähtjatest tumelilladest (violettpurpursetest) õitest koosnev tihe 6 cm läbimõõduga kuppeljas kuni poolkerajas tihe šokolaadilõhnaline õisik õitseb 2 nädalat. 2 kaunist vastu maad hoiduvat sinkjat elliptilist lehte mõõdus 30-35 × 7-8 cm meenutavad karatau laugu omi, kuid on piklikumad, sinisemad (purpurse varjundiga) ja kauem haljad. See Kesk-Aasia mägedes kasvav liik on meil aias vastupidav ja annab ka isekülvi. Pakutavad sibulad (sibulapartii RKM 82-31) on korjatud 1982. aastal Janis Rukšansi, Aris Kruminši ja Mari Kitse poolt Tadžikistanist Zarafšoni mäestikust Shingi orust
Allium oreophilum ‘Kuramin‘s Dwarf’ (Arnis Seisums 1997, SAVV 95-6), mäestiklauk ‘Kuramin‘s Dwarf’. Mäestiklaugu kõige madalakasvulisema variandi kõrgus on vaid 5-8 cm. Õied on väga tumedad purpursed – palju ei puudu, et lausa mustjaspurpursed. Algsordil esineb varieeruvust, mistõttu on pigem tegu sordirühmaga. Selle omapärase ja üliharuldase variandi sibulad korjati Arnis Seisumsi ja Viktor Voronini poolt 1995. aastal Usbekistanist Kurama mäestikust 2800 m kõrguselt kohast nimega 33. kilomeeter. Õitsevad sibulad on väga pisikesed, umbes herneterasuurused.
Allium rotundum subsp. rotundum(spont. vill. Enem, Krasnodar distr., S Russia), ümar lauk. Venemaalt Krasnodari kraist Oktrjabski rajoonist Enemi külast Viktor Koroljovi poolt korjatud jäigavarreline juunis-juulis õitsev ligi kolmveerandmeetrine ilulauk on ülitiheda tumepurpurse (tumelilla) 4-5 cm läbimõõduga õisikukeraga. Õisikus pole kunagi sigisibulaid, kuid neid on arvukalt emasibula umber mullas, mis maa segikaevamisel võivad muutuda umbrohuks. Uued lehed tekivad juba varasügisel. Õisi kasutatakse lõikeks ja koos viljadega ka kuivatamiseks.
Allium x stipineva (A. stipitatum x A. nevskianum), lauk 'Stipineva' (Eugenijus Dambrauskas). Leedu lillekasvataja ja sordiaretaja Eugenijus Dambrauskas valis sordi 'Stipineva' välja oma aias varreka laugu (A. stipitatum) vabatolmlemisest tekkinud seemikute hulgast. Aretaja arvates on tegemist varreka laugu ja Nevski laugu vahelise hübriidiga ((A. stipitatum x A. nevskianum). Mõlemad lauguliigid kasvasid seemnete kogumise ajal 1992. aastal samal peenral. Aretaja valis sadade seemikute hulgast välja 6 hübriidset taime. Hübriidide õitsemisel 1997. ja 1998. aastal selgus, et õied on neil kõigil ühesugused, kuid lehtedes esines väikesi erinevusi. Tänaseks on aretaja jaotanud hübriidid lehestiku ilu järgi 2 rühma. Taimed on hea paljunemisega. Sort on viljatu, kuid mõnest tekkinud seemnest on Augis (nii kutsuvad aretajat tema sõbrad) üles kasvatanud juba teise põlvkonna seemikuid, mis on andnud veelgi põnevama välimusega taimi. Taimel on kaunis lehestik ja kena metalse varjundiga õisik. Eelmisel aastal pakkusin otse aretajalt saadud sorti oma kataloogis esimesena maailmas, sel aastal pakub teda juba ka Janis Rukšans Lätis.

No ja ma otsustasin siis ka seekord trompetliiliaga katsetada, kuna Savisaar nii kindlalt väitis teda külmakindlaks olevat.

Lilium 'Juta' (Juta Kohava 2003), liilia ‘Juta’. Helekollakas rohekate soontega rohkeõieline vegetatiivselt hästi paljunev ülimalt külmakindel trompetliilia on kuningliilia (L. regale) hübriid. Trompet on lühem ja sirgeservalisem kui sordil ‘Richard Lätti’. Veidi sordi saamisloost. 1984. aastal likvideeriti Juuliku katsebaasi kasvuhooned koos kollektsioonidega. Juta Zaletajeva poolelijäänud uurimistöö tulemused – tema poolt ristatud taimedelt saadud arvukad kastitäied (tuhanded seemikud) veel õitsele puhkemata näpuotsasuurusi liiliahübriidide sibulaid, millest edaspidi oleks saanud välja valida hulga kauneid sorte, müüdi juhuslikele inimestele maha või hävitati ning loomulikult pole neist tänaseks enam jälgi jäänud. Juulikult 10 pisisibulat ostnud lillekasvataja Juta Kohava otsustas tal tänaseni säilinud kuuest suurepärasest variandist parima nimetada Juta Zaletajeva auks. Seni meil kõige külmakindlamaks trompetliiliaks peetud sort ‘Richard Lätti’ sai 2002/2003. karmil talvel tugevaid kahjustusi, sordil ‘Juta’ aga avamaal talvekahjustusi polnud. Nectaroscordum tripedale (syn. Allium tripedale, spont. Armenia), pärsia mesilauk. Kuni 130 cm kõrgusel varval puhkevad juunis arvukad suured (2 cm pikkused) hele-säravroosad õied. Õisikud on varasemad, palju tihedamad ja ilusamad kui sitsiilia mesilaugul. Tegemist on punase raamatu liigiga ehk maailmas hävimisohus oleva liigiga. Triteleia hyacinthina, hüatsint-suvitähik. 70 cm kõrguse taime tihedad, kuni 8 cm läbimõõduga kuppeljad õisikud juulis koosnevad laialt avatud valgetest 2 cm läbimõõduga õitest. Selle lauguliste sugukonna taime mugulsibulad näevad välja nagu krookuse omad. Liik kasvab Põhja-Ameerika rohtlas, mis on kevadel märg ja suvel väga kuiv. Aias tahavad suvitähikud päikeselist kasvukohta ning liivlisandiga huumusmulda. Hea ka lõikeks. Kui istutate ta aastateks, siis vajab ruumi laiutamiseks, sest ta tundub olevat veidi võsundiline.
No ja otse loomulikult ei suutnud ma endale antud lubadust pidada, et see aasta ma kaubandusvõrgust ühtki sibulat ega taime enam juurde ei osta. Aga no kuidas sa jätad ostmata - kui juba siuke haigus küljes. Ega siin vist ei aitagi mitte miskit.

Igastahes siin mu selle sügisene saak siis on:

7 sorti laukusid
4 erinevat tulpi + kotitäis nartsissisibulaid:

Jaanihüatsint; koerahammas; hollandi iirised:Eremurused:
+ ootavad veel keldris aiaklubi taimevahetuselt Hr. Mart Lepa käest saadud erinevad püvilille sibulad.

Ja i-le paneb punkti eile vormistatud Juhani puukoolist tellimus. Nu ei saanud ju sibulaid ostmata jätta, kui nad neid nii soodsalt pakuvad.

Ehh - ma pean vist ravile minema.

sügisejuttu

Sellel aastal on ilus sügis. Vähemalt nüüd lõpuks läks soojaks. Samas mõned taimed käituvad kummaliselt - peale vihmast ja jahedat suve, arvavad nad, et vist kevad on kätte jõudnud ja hakkasid uuesti õitsema. Kusjuures ma ei räägi mitte õunapuudest ega kirssidest - see on mu meelest üsna tavaline, et nendel mõni õis sügisel küljes on. Oma üllatuseks avastasin nädal aega tagasi, et tiigis varsakabi õitseb.Ja ka kevadel ostetud ja istutatud üks karukelladest on oma õie lahti teinud:
Ja niiske suvega kaasnevad ikka seenelised - üks on ennast mägisibula kaissu sättinud:

Siilikübarad on täis õites. Nad nii kenad, et mitte pole raatsinud neid veel peenralt ära korjata - aga homme võtan selle ette. Ja kuivatan ära - hea talvel lastele ja ka iseendale turgutavat teed teha.

Hambuline kobarpea Marie Britt Crawford - temale see suvi eriti meeldis - soe ja niiske ja polnud seda kõrvetavat päikest - nüüd uhkeldab mul siin peenras:

Kevadel kolin ta tiigi äärde.

Naabrinaine kinkis mulle väikese inglitrompeti. Temagi kenasti õites ja puha. Aga mul pole õrna aimugi, mida ma temaga nüüd peale hakkan. Praegu tõstsin ta kasvuhoonesse öökülmade eest peitu - aga edasi? Kas ta lepib talvel ka pimeda ja jaheda kohaga - või tahab ta valget ja jahedat?

Augustis pügasin oma musta leedrit ja pistsin oksad mulda - nüüd on need juured alla võtnud ja ajavad juba uusi lehtigi välja. Ainult ma siin nüüd kahevahel, kas jätan nad talveks siiasamasse peenrasse talvituma mingi katte alla, või tuleks nad ikkagi potti panna ja kasvuhonesse tirida? Äkki keegi kogenenum oskab nõu anda?

Emapõõsas siis selline:

Paljud tuttavad mu käest küsinud, et jeerum küll, kuda see naat sul nii suureks on kasvanud:D. Eks ta lehed esimese hooga meenuta suuri naadilehti küll.

Ja koehne pihlakal kenad valged marjad küljes. Lehed pole veel värvi muutma hakanud. Eelmise aasta sügisel tegi tema mulle etendust - korraga olid küljes nii õied kui marjad. Seeaasta on ainult marjad.