Friday 31 December 2010

Vana aasta viimane jorr

Öeldakse, et kõik halb jäägu vanasse aastasse. Ma siis nüüd lasengi viimase jorina sellel aastal. Tegelikult on hea, et ma siis arvuti taha varem ei saanud, sest siis oleks selle jorina asemel tunduvalt vängem jutt tulnud.
Nüüd ma tean, mida tunneb merehädaline, kes on päevi hädisel parvel ookeanil triivinud ja siis näeb kaugelt laeva lähenemas, aga mis teda ei märka ja sõidab mööda. Vot just selline tunne oli minul eile õhtul.
Istusin ja surfasin netis. Tõstes pilgu aknast välja nägin, et jee- traktor!!! Ülejärgmises tänavas! Ja teeb väga korralikult. Ca pool tunnikest müdistas seal. Ja siis oli ta juba kõrval tänavas ja jälle mingi pooltunnikest. No nii, nüüd tuleb ta meile! Aga tutkit brat- tõstis oma saha üles ja kadus. Äkitselt sai kütus otsa? Läks tankima ja kohe tuleb tagasi, mõtlesin. Aga tunni ajase ootamise järgi jõudis ikka kohale, et ei tule ta midagi. Tea kas vaatas, et meil tänav labidatega nii korralikult lükatud, et pole traktoristi abi vajagi. Kell oli pool kolm öösel - helistada nagu ka enam kuskile polnud. Vägagi vängeid väljendeid pobisedes kobisin siis magama, et ehk hommikuks on ikka asi parem. Hommikul tööle asutades polnud loomulikult sellest traktorist haisugi. Ainult öö jooksul maha sadanud ca 10 cm lund. Kirusin ja vahutasin siin siis natuke ja otsisin telefoninr - väsinud meeshääl lubas asja korda ajada. Tegelikult oli mul sellest mehest kahju - täiesti kujutan ette, millises pinges ta praegusel ajal elab. Ja ega siis kõik pole sellised nagu mina, kes kodus seina sõimavad ja siis telefonis viisakalt räägivad. Ok - mõtlesin, käin linnas ära, et ehk siis päeva peale aetakse ikka lahti see tänavake meil. Hommikul jäin korra isegi tänaval põhja peale kinna - aga naabrimees lükkas välja. Lõunast tagasi tulles, ei olnud traktorist haisugi loomulikult - ainuke, mis suurematest masinatest oli käinud, oli prügiauto, mis loomulikult meie tänavale kinni ennast suutis jätta ja siis see tänav oli täiesti läbimatu. Mees ja naabrimees praktiliselt lükkasid mul auto koduukse ette - suurele teele ka ei saanud jätta - seal oleks liiklust takistama hakanud. Vat siis ma enam ei suutnud viisakaks jääda - helistasin siis uuesti ja ütlesin, mida ma asjast arvan. Poole tunniga oli traktor kohal ja tänav puhas. Tuleb välja, et siin EV hea sõna ja viisakusega ei saa vist midagi. Kui midagi tahta, siis tuleb telefoni röögatada niipalju kui torust tuleb ja mida vängemalt, seda kiiremini liigutama hakatakse.

Nii nüüd sain selle viimase jorru endast välja lasta. Ja saabki hea tujuga vana aastat ära saatma minna :DD

HEAD VANA AASTA LÕPPU KÕIGILE!!!

Tuesday 28 December 2010

Jõulujärgselt

Tänavused jõulud möödusid meil vist samamoodi nagu paljudel siin Eestimaal - ikke selle va lumelabida najal :). Vahepeal vitsutasid kõhu seapraadi ja hapukapsast täis ja siis jälle lumelabida  taha :)
Ma siin vist ennist kiitsin seda meie OV liiga palju, et hoolib meist ja puha. Igatahes peale seda kiidulaulu pole ükski traktor meie tänavale enam tulnud. Huvitav, kas tõesti on nii, et kui ikka sõimad ja kirud nii, et maa on must - siis asjapulgad liigutavad ja püüavad. Aga kui kiitma hakkad - siis ongi kogu lugu - vaata ise kuidas edasi saad. ( kuigi ma sügavalt kahtlen selles, et mõni vallategelane seda blogi lugemas käib). Ja nii me siis praktiliselt terve pühadeaja vehkisimegi kogu tänava rahvaga- sest muidu poleks enam tänavalt välja saanud. Huvitav on veel see, et ilmatargad ütlesid, et see Scarlet polnud pooltki nii hull kui Monika oli. Meil on küll vastupidi - minu meelest oli Monika nohu Scarleti kõrval. Vähe sellest, et ta kõik lumehanged ümber paigutas ja need 2 x suuremaks kasvatas, kuhjas ta ka garaazi katusele 2 m lumehange, mida siis kambaga alla lükkasime.
Lisaks Scarletile tabas meid ka veel eriti hull viirus, mis sõnaotseses mõttes rabas hetkega pikali. Ja terve pere korraga. Nu nii kehva olemist ei mäletagi. Nohu ja köha tahtsid lihtsalt ää lämmatada + palavik, mis kuidagi alla ei läinud. Nendest pisikestest taskurätikutest polnud mingit kasu - sidusin igale ühele oma personaalse vetsupaberi rulli nööriga kaela - ja neid rulle ikke kulus :).  Hea, et kõik söögist keeldusid, sest kokkajat minust polnud. Hea, kui suutsin kannutäite kaupa morssi segada. Täna siis oli esimene vähe selgem päev. Ehk vanaaasta õhtuks saame ikka kõik jalad alla.
Aga justkui lohutuseks avas oma õied vanda:

Wednesday 15 December 2010

Tore, et inimesed veel head nalja mõistavad teha

Pole ammu nii palju naerda saanud:

http://www.osta.ee/16123599

kindlasti tasub lugeda ka küsimusi ja vastuseid!

Sunday 12 December 2010

Kiidan OV

Kui tavaliselt kõik oma mured ja pahameele blogides välja valavad, siis mina tahaks hoopis kiita. Ja tahaks kiita Harku vallavalitsust. Tegelikult vist sellistes natuke ekstreemsetes oludes selgubki milline OV oma elanikest hoolib ja milline mitte. Elan Harku vallas ja meie OV kiituseks pean ütlema, et meie kandi teed on kogu aeg puhtad. Ja olid puhtad ka möödunud talvel kui see suur lumeuputus oli. Ka reedel kui Monika täie tuuriga möllas, olid sahad kogu aeg töös ja autoga sõit ei olnud probleemiks. Ka kõrvalteed ja tänavad aeti puhtaks. Meie tänaval on sahk igapäevane külaline ja kui vaja käib ka 2 x päevas. Nüüd viimastel päevadel tööasjus Rae vallas liigeldes, tundsin südamest kaasa  selle valla elanikele. Reedesest elamusest võib lugeda minu eelmisest postitusest. Täna kui jälle Peetri külla asja oli, pidin nentima, et ega olukord palju parem polnud. Vana - Tartu mnt oli küll lahti aetud, aga kõik kõrvaleteed ja tänavad olid endiselt lund täis. Ja seda juba labidatega sealt ära ei lükka. Mitmes kohas oli näha ATV ja mootorsaanidega kohalikke, kes oma jõududega proovisid sellest lumemassiivist teed läbi ajada.
Seega kiidan veel kord meie OV tegelasi, kes selle lumekoristuse eest vastutavad.

PS - ausõna, see ei ole mingi ülistus praegusele vallavalitsusele - lihtsalt tahtsin oma tänulikkust väljendada. Kusjuures on olnud ka meie vallas aegu, kus oleme istunud terve tänavaga mitmeid päevi lumevangis.

Saturday 11 December 2010

Veel Monikast

Üks asi on tuisku nautida koduhoovis, teine asi aga autoroolis. Täna sain siis selle tunde kätte. Kui sõidad ehku peale, kui ümberringi on ainult üks suur valge tormav lumemöll. Kui rooli tagant ei näe isegi mitte oma auto esiotsa. Kui kojamehed jäätuvad ja aknad puhtaks ei lähe. Kui tead, et parem jalg peab talluma pidevalt gaasipedaali, sest seismajäämine tähendaks seismajäämist väga pikaks ajaks. Kui ainus mõte, mis peas on - oh oleks see tee sirge, et ei oleks kurvi. Täna kõik nii oligi. Tööasjus pidin sõitma Peetri külla - Ülemiste järve taha. Ohutuluke oleks pidanud plinkima hakkama, kui nägin seda autode rivi Tartu mnt ääres ja kui selgus, et kohe peale Ülemiste järve Vana- Tartu mnt-ele keerata ei saa, kuna tee on läbimatu. Aga mina loll - kui käsk on antud, siis vaja minna. Mõtlesin, et proovin siis Assaku kaudu. Alguses polnud väga vigagi, Sahk sõitis just minu ees ja mina lasin aga lauluga järgi, kuni sahk seisma jäi ja hakkas kraavi vajunud teist sahka välja tirima. Siis oleks ma pidanud tagasi keerama, aga ei - vaja ikke edasi rühkida. Ja siis hakkasid tee ääres paistma mahajäetud autod, kraavi läinud veokid jne. Tunne oli nagu mingis katastrooffilmis. Ausalt, sellist asja nägin ma esmakordselt - autode katused ainult paistsid lumest. Aga tee oli äsja lahti lükatud ( ju siis see sahk, mis kraavis oli) ja kõige hullem ei tundunud. Aga poolel teel kadus tee lihtsalt ära - vahepeal olin nagu tunnelis - äärtes paarimeetrised lumevallid, mille keskel kitsuke lahtiaetud teeke. Peaasi, et kedagi vastu ei tuleks - tiksus peas. Tagasipöörata oli võimatu, seega ainult täiskäik edasi. Õnneks oli pubekas kaasas - tema siis aitas teed jägida, niipalju kui see üldse võimalik oli. Kui vahepeal ninaga mõnda lumevalli riivasin, siis röögatas kõrvalt: gaas põhja hoia vasakule ja mine edasi. Lund lendas kahte lehte - esiklaas paksult täis - aga läbi me sellest lumevallist saime õnneks. Igastahes oma sihtpunkti me ei jõudnudki. Peetri küla vahel leidsime natuke suurema platsi, kus sai ümber pöörata. Kupatasin poisi rooli ja hakkasime tagasi sõitma. Sest edasisõit tundus võimatu. Jälle tiksus peas - peaasi, et kedagi vastu ei tuleks. Hea, et mul poiss siuke rallifänn on. Igastahes talvistel teedel ja ekstreemoludes võib tema peale loota küll. See, et ta ühe rallimehe tiimi kuulub ja pidevalt tollel sabas jõlgub, on vist midagi talle külge haakinud kah. Igastahes tõi ta sellest lumemöllust mind perfektselt välja - ja nautis seda täiega. Kusjuures kui kodus on ta jätnud mulle viimasel ajal siukse ükskõikse tegelase mulje, siis nüüd nägin rõõmuga, et pole veel kõik kadunud midagi. Kui tee ääres mõni auto ukerdas ja selle taga seisid sabas teised autod, kes mööda ei pääsenud , aga millest ükski juht abivajajale appi ei läinud - siis kutt lihtsalt läks ja aitas abivajaja jälle teele. Haaras aga tagant labida ja läks. Vabatahtlikult. Nii lükkasime vist 4 autot jälle sõidurajale tagasi. Ja nüüd ei jõua ma ennast ära kiita, et ma selle labida sinna pagasiruumi ikka igaksjuhuks lükkasin :))
Lõpuks kui Tartu mnt.le tagasi jõudsime, ohkasin kergendatult. Istusin ise rooli, kuna pubeka juhiload hakkavad alles jaanuaris kehtima, ja ei tahtnud riskida. Järgmine ekstreemsus ootas aga Tallinna ringteel - suured rekkad tee ääres, väiksed autod kas mahajäetud või kraavis - kohati sõidetav ainult üks sõidurida Ja lumemöll - nähtavus ei olnud isegi mitte enam 0 - vaid lausa miinustes. Kiili kandis hüüdis poiss järsku - ettevaatust inimene teel. Ja sellest lumemöllust kerkiski järsku auto ette mingi tume inimkogu mingi vilkuva asjandusega vehkides - politseinik, kes üritas seal nö vägesid juhtida,  et kes ja kus sõita võib. On ikke hulljulged küll need meie naispolitseinikud ma peaks ütlema - kui poiss poleks kõrval röögatanud, oleks ma talle lihtsalt otsa sõitnud. Sest helkurvestist selle mölluga kasu polnud ja see pisike vilkuv küünal hakkas ka alles hiljem silma. Ma lihtsalt ei näinud teda. Edasi läks õnneks viperusteta aga adrenaliinilaksu sain ma täna igastahes topelt kätte. Tuleb ikka järgmine kord neid teateid uskuda, kui öeldakse, et parem on kodus istuda.

Aga ikkagi ma nautisin seda tuisku ja seda möllu. Nüüd võiks jälle paar päeva rahulikumalt olla, et saaks lume kokku lükata - ja siis minugipoolest.... ( nüüd saan jälle riielda vist :)))
Aga üks rahulik talvelaul ka:

Thursday 9 December 2010

Monika

Assaa juudas - nu küll ikke möllab :D Mul selline kunkskmoor Emmelliine tunne sees, et tahaks kohe minna kuskile ja lennata. No ei saa ma sinna midagi parata, et mulle meedlib selline tuul ja lumemöll ja torm. Tulin just lund rookimast - mõtetu tegevus hetkel, sest hetkega on kõik samasugune kui enne - aga tahaks kohe uuesti õue minna. See on ikke võimas tunne, kuidas tuul sust läbi puhub ja raputab. Vahepeal oli selline tunne, et lausa röögiks ja hüüaks koos tormiga võidu, aga igaksjuhuks hoidsin ennast tagasi. Naabrimees, kes samuti tormi nautis ja lund rookis,  oleks muidu vist väheke imelikult vaadanud. Loodan, et elekter ikka vastu peab. Aga küünlad, vesi ja toit on varutud - seega pole hullu. Õnneks meil keskütte katel selline universaalne, et saab ka puid alla loopida, seega külma ka ei jää. Nüüd lähen ja naudin seda möllu edasi :)))

Saturday 4 December 2010

4.detsember

Non-stop lumesadu on lõpuks vaibunud. Aegajalt küll tuleb kergemat lund. Need paar hingetõmbepäeva on lubanud kogu allasadanud lume kenasti hangedeks lükata, teed puhtaks teha. Röövliplikale sai kohe suure kelgumäe kõrvalkrundile traktoriga kokku lükatud. Külma oli täna hommikul - 18,5. Pühapäevaks lubab 0 lähedast. Ja siis jälle lumesadu. Nu las ta siis sajab - mulle meeldib :D ( nüüd hakkan vist mööda päid ja jalgu saama :)))

Röövliplika tuli eile lasteaiast koju väga kummalisena. Esimese  mõttena arvasin, et mingi hilinenud kadripidu neil seal oli. Aga siis selgus, et nemad olid hoopis Ženja Fokinit mänginud. Pliks oli igastahes nii ära tuunitud, et mul kulus pool õhtut, et teda puhtaks küürida. Tund aega läks kärtspunase küünelaki eemaldamisele varvastelt ja sõrmedelt. Ma vist vanamoodne, aga kuidagi ei suuda vaadata 6-aastast plikatirtsu erkpunaste küüntega. Kompromissina lakkisin ta sõrmeküüned siis läbipaistva heleroosa lakiga. Uhh - kas hakkab see meikimiste ja lakkimiste aeg juba nii varakult pihta? Hea, et nad kunstküüni ja juuksepikendusi veel üksteisele paigaldada ei oska :DD

Aga oma lapsepõlvest mäletan, et meie selles vanuses mängisime kodu - tänapäeva lapsed siis mängivad stiilipäevikut :D