Wednesday 30 June 2010

30.juuni

Suvi on lõpuks kätte jõudnud. Roosid järjest alustavad - arvan, et järgmine nädal on on enamus lahti. Ja seda lõhna ei jõua ära oodata kohe. Prügikastiroos juba praegu lõhnab nii tugevalt, et seda on tunda isegi teisepoole maja. Ja neid puhkevaid pungi on ikka tohutult. Ma küll igal aastal kevadel lõikan roose ikka väga tugevalt tagasi, aga tänavuse kevade põhjal võib öelda, et võib veelgi rohkem lõigata. See on mulle aastatega küll selgeks saanud, et mida rohkem roose kevadel lõikad, seda ilusamad ja seda rohkem õisi suvel on. Aga jah, nii tagasi kui tänavu pole ma neid veel lõikunud.

Täna sai terve päev koos röövliplikaga lihtsalt kaelast saadik basseinis istutud. Õues oli kuum, toas oli palav ja see oli kõikse normaalsem koht. Mõnus! Sellise palavusega ei teki süümekaid ka, et mingid umbrohud kuskil kasvavad ja natuke maad vajaks kaevamist. Kes see ikka hull on, et ennast selle kuumaga tapma hakkab :) Palju mõnusam on lihtsalt olla ja veest ja suvest ja päikesest rõõmu tunda. Sest mõne kuu pärast on kõik juba hall ja trööstitu jälle. Prrr - ei mõtle sellele praegu.

Aga õhtuks sai looderdamisest villand, siis sai ikka mõned umbrohud ka välja tõmmatud. Aga ega seda kaua teha saanud, sest siukest sääseparve, nagu täna mu ümber tantsis, pole ma siin veel ennem kohanud. Nüüd istungi ja kratsin siin, nagu mingi sügelisehaige. Keegi kurramus on mu teepuuõli pudeli kah pätsu pannud. See on ainuke, mis minul sääsehammustustest tulenevat sügelemist ära võtab. Huvitav on ainult see, et see nädal, mis Soomes sai oldud, ei kohanud ma seal mitte ühtegi sääske. Kuigi eelnevatel kordadel on seal ikka ka hullumaja olnud. Huvitav, kas soomlased on mingi üldise sääsetõrjevahendi leiutanud ve :))

Selle lumerohke talve tulemused juba käes - hoolimata sellest, et kevadel sai korralikult profülaktikat tehtud, avastasin täna, et esimesed tahmlaiksusega lehed roosidel juba olemas. Jahukastet veel ei leidnud. Varakult küll sellel aastal - tavaliselt tahmlaiksus ikka juuli lõpust hakkab kimbutama. Mis siis ikka - hommikul läheb pritsimiseks ja nakatunud lehtede põletamiseks. Kellel veel roose on - kontrollige üle!

Tuesday 29 June 2010

29.juuni

Mõnusalt soe on, ütleksin isegi, et kuum. Meile siin Eestimaal ikke antakse - kui on külm - siis on nii külm, et hambad lõgisevad. Ja kui on soe, siis ikka nii kuum, et sauna pole vajagi - higi võtab lahti 5 m kõndimist. Aga ma ei jorise, sest mis võiks veelgi parem põhjus looderdamiseks olla kui kuumus - sest kes see hull ikka ennast siukse palavusega tapma hakkab eks. Palju mõnusam on ju istuda jalad vees ja ennast jahutada või lebotada läpakaga õunapuu all ja plaane teha. Tundub, et seeaasta ongi ainult plaanipidamise aasta - tegudeni vist ei jõua. Nu ei tule seda vaimu peale. Ja kui ei tule, missiis - vahest tulebki aeg maha võtta ja lihtsalt olla. Eks siis kui see vaim jälle tagasi tuleb, saab rabeleda topelt :)
Üks huvitav õitsev põõsas. Amorfa - peaaegu mustade õieküünaldega. Pidavat ka hirmus kümaõrn olema - sellel aastal ei mingeid kahjustusi. Eelmine aasta istutatud ja nüüd siis esimesed õied:
Seda lille ikka tunnete - kui kultuursena aias ei kasva, siis peaaegu igas aias peaks ta umbrohuna küll olemas olema:
Kes küsisid mu käest kevadel mürikaaria pistikut - eile just vaatasin - praegu on õige aeg rohtsete pistikute tegemiseks - hakkavad juba vaikselt puituma. Tulge järgi.
Ja siis on mul veel ämbrites vesiroosi juurikaid: roosasid (3 sorti) ja valgeid - äkki keegi on huvitatud - tahaks sellest ämbrimajandusest lahti saada. Muidu pean nad komposti viskama.

Monday 28 June 2010

28.juuni

Suvel ei saa ikka kauem kui paar päeva kodunt eemal olla. Selle nädalaga, mis ma ära olin, on rohi kasvanud põlvini - nagu polekski vahetult enne äraminekut niitnud. Istutusalad nägid välja nagu üks suur umbrohu kasvandus - kusjuures tegin kõik ennem puhtaks. Selline tunne oli, et nad nagu teadsid kohe, et neil seal vaba voli laiutada. Tagasi tulles oligi esimene asi rohi ära niita ja umbrohi välja tõmmata. Umbrohu seest siis tuli välja, et esimesed roosid on puhkenud.
Regensberg:
Winchester Cathedral
Tommelise:
Sweet Rosea:
Pur Caprice - selline huvitav nupp - nagu keegi oleks söömas käinud teda - aga ei, kõik on õige, ta ongi selline. Puhkedes roheline ja siis õitsemise ajal vahetab värvi nagu kameeleon, olles vahepeal roosakas ja lõpetades on kollane:
Robusta, kes sellel talvel maani maha külmus, on üks esimesi õitsejaid rooside seas tänavu. Temal olid õied lahti juba enne mu äraminekut:
Ja tiigis on vahepeal roosa vesiroos 2 õit lahti teinud. Üks on isegi jõudnud juba ära õitseda. Aga hämmastavalt suur on see õis tal tänavu - möödunud aastatel on ta tunduvalt väiksem olnud:
Pojengidest on Rubra Plena ja Chocolate Soldier lõpetanud, aga õitsemist alustasid Jan van Leeuwen - meenutab mulle suurt praemuna :)) Tema siis see kevadine korvironija mul. Ja häbiga pean tunnistama, et ikka istub potis alles. Nu ei ole seda vauhti sellel aastal, et maad juurde kaevata. Mõte on, koht on - mul oli isegi aiavoolik vahepeal märkimiseks maas - aga vat tahtmisest jääb puudu. Et kuidas see oligi: Vaim on valmis, aga ihu nõrk.:DD
Õitseb veel üks nimetu valge, ämma aiast pärit:
Ja ka Yellow Crown on esimesed õied avanud:


Ka mõned iirised minu poolt. Aediiriseid mul pole. On igatsugu muid.

Birma iiris. Eelmine sügis sai ta teise koha peale tõstetud. Nüüd tulid isegi pisikesed kuldsed kirjad välja. Ennem kasvas pimedas ja oli selline hale ja äbarik ja ei paistnud teiste vahelt üldse välja.
Üks selline aediirise moodi isend on ikka ka olemas, selline risoomiga. Õis on tavaline, aga mulle meeldib ta oma kirjute lehtede pärast. Ostes oligi sildil lihtsalt Iris Variegata - taimenimede andmebaas annab vasteks joonik iiris:

Aga siberlased kõik põevad mu möödunud sügist jagamist ja ümberistutatmist. See kõige tavalisem sinine, tegi ühe õiekese, aga ülejäänud kõik jätavad selle aasta vahele.

Ka hollandi iirised tunnevad ennast mu aias päris hästi - ei ole mina neid sügisel üles korjanud - nii nagu mõned aastad tagasi nad mulda said, nii nad seal on. Sordinimed viisid ainult varesed minema:


Üks viimastest laukudest - Allium bucharicum:


Ja see torn on nädalaga veel pikemaks veninud ja õitsemist alustanud. Ei häiri teda tuuled ega paduvihm. Pildil kõrvalolev peitõielise kuslapuu põõsas on 2 m :
Snowmund: pidavat ka meie kliimas külmahell olema - mul aias 5. aastat ja ei mingeid kahjustusi:

Esimene delfiinium: Sügisel on plaanis üks üle 2 m kasvav sinine delfiinium välja kaevata. Kui keegi tahab oma aeda, siis andke teada - mul ei ole tema jaoks lihtsalt kohta enam.



Kasvuhoone äärne kurekellade, kurerehade ja laukude istutus näeb välja selline - kõik saavad omavahel hästi läbi. Ja umbrohtu kampa ei võeta :). Kui mees oma lauahunniku ka ära koristaks, oleks peris kena.

Ja lõpuks üks mõistatus ka - kas arvab keegi ära, kes õitseb pildil:

Saturday 19 June 2010

19.juuni

Robiinia: Minu jaoks oli tema selleaastane õitsemine suur üllatus. Ta on alles pisike - vaevu põlvekõrgune. Minu aias on ta siis 2 talve olnud. Kui ta mulle ülemöödunud aastal toodi, oli ta nii pisike kribal alles, et ei julenudki teda aeda maha istutada ( et lapsed ja penilased teda maha ei jookseks, või mees muruniidukiga üle ajaks), vaid pistsin potti ja esimese talve saatis ta mööda külmas kasvuhoones mulla sisse kaevatuna. Kuigi jah, kuna kasvuhoonel too talv pooled klaasid puudu olid, siis oli see peaaegu nagu õues talvitumine - karmimgi veel, sest kaitsvat lund ju peal polnud. Aga üle elas ja möödunud kevadel istutasin ta siis oma kohale. Seal jooksid ikka koerad ta mitu korda maha, nii et pidin kaitsed ümber panema - aga räsida sai ta vaeseke kõvasti. Ja siis see möödunud talv - tema peal oli vähemalt 150 cm lund. Kui ta kevadel sealt lume alt välja sulas, siis oli ta vaeseke nagu mingi maad mööda roomav põõsas. Aga oksad olid kõik terved ja külmakahjustused täielikult puudusid. Ajas ennast ise kenasti sirgu ja kasvatas hoopis 2 pisikest õiekobarat :)). Nüüd võib vist öelda, et kui ta niipalju sellist väärkohtlemist on üleelanud, siis elab ta veel pikalt. Kuni tänavuse kevadeni minu aia ainuke sordi pojeng Chokolate Soldier. Eelmisel aastal kannatas kõvasti selle varrepõletiku käes. Sellel aastal on pilt tunduvalt kenam ja lubasin tal ka ühe õie avada:))


Vesiroosid õitsevad juba 3. nädalat. Aga ainult valged, teised kasvatavad alles lehti. Pildil meie looduslik vesiroos. Valge topeltõieline, otsustas täna vihma tõttu õit mitte avada. Selline kummaline tegelane - avab õie ainult päikesega Eile istutasin möödunud aastal Muhedikult saadud vesiroosi ümber. Temaga oli selline kummaline lugu, et kuidagi ei tahtnud oma lehti veepinnale ajada. Tirisin ta siis veest välja - ja võtsin potist välja. Alles oli jäänud ainult pisike juurikajupp - suur juurikas puhta mädanud. Puhastasin ära ja istutasin suuremasse korvi. See talv ikka oli ikka ränk tema jaoks vist. Aga loodan ikka et kosub.
Klõpsisin siis veel natuke fotokaga, et kui nädala pärast tagasi tulen, on hea vaadata, mis muutunud:
Kaar-linnupiim:

Browni kuslapuu `Droppmore Scarlett´ kohe-kohe alustamas
`King of Hearts`:
Sellest roostes raudnaelast kasvas hoopis selline tegelane: Aga Savisaarel oli kirjas tema kõrguseks 80 cm. Ja ka Tartu bot.aiast mäletan, et ta sellise kõrgusega oli. Minu aias ta vaevu 40 cm kõrgune. Huvitav kas koht ei meeldi, või sellepärast, et alles sügisel sai maha pandud ja tahab kohanemist. või oli talv ränk.
Kõrreliselehisele iirisele meeldis möödunud sügisene jagamine päris hästi. Kui ennem kasvatas ainult lehti ja mõni üksik õieke paistis lehtede vahelt - siis nüüd on ikka õisi ka näha:
Kollane võhumõõk:
Sininokk - armas umbrohi.
Helmikpöörised alustavad:
Rohtlaliilia alustamas. Aga kõrgust on tal sellel aastal tunduvalt vähem kui möödunud suvel oli. Praegu mõõtsin 201 cm
Mäestikulauk:


Ängelhein:

Ja hunnik kurekellasid. Enamuse kolisin koos kurerehadega kasvuhoone äärde peenrasse, et las kasvavad ja paljunevad seal nii kuis ise tahavad. Täna vaatasin. et ka need topeltõielised ja tumedaõielised tuleb sinna kolida - nu ei viitsi teiste taimede vahelt nende järglasi kogu aeg nokkida. Aga see kasvuhoone äärne on täielikult nende päralt ja las siis paljunevad ja segunevad seal kui tahavad.









Wednesday 16 June 2010

16.juuni

Huvitav, kas tänavune suvi oligi maikuus ära? Et nüüd läheb nö sujuvalt sügiseks? No nii külm on. Täna oli üle mitme päeva jälle päikest näha. Aga see tuul oli nii kõle ja tugev, et tahtis kõrvad peast viia. Muru sai täna ikkagi niidetud - enam ei kannatanud edasi lükata - peaaegu põlvini oli teine. Aga aial on kohe klanitud nägu peas, kui muru niidetud. Umbrohi lokkab ka täiega. Sellega tuleb homme kindlasti tegelema hakata. Loodame, et homme vähe parem ilm on. Aga ma pean nädalaks ära sõitma ja kui ma nüüd seda umbrohtu ei ohjelda, siis tagasi tulles on ohakad vist üle pea. Siis hakkan samasuguseid kunstilisi fotosid tegema nagu Mirjam :D



Keegi on pintslisse pistnud kõik valge sireli õied. Ühe ööga. Eile oli puuke õisi täis - täna ainult rootsud järel. See sirel jäi pritsimata - ja ju siis kõik söödikud kolisid pritsitud puudelt/põõsastelt tema otsa.

Tuul teeb ka kurja - nii mitmelgi roosil on võrseid murdnud. Täna vaatasin, et puhus nii kõvasti, et vesirooside lehed laperdasid nagu mingid elevandikõrvad ja olid pidevalt tagurpidi. Neitsikummel on täitsa pikali ja enamus kurekellasid kah. Osa hostasid on ka kuidagi räsitud olemisega. Kõrged delfiiniumid ja käokingad seisavad isegi huvitaval kombel püsti - igaks juhuks tuleks neidki siduda.

Ja mida teha sipelgatega. Kui möödunud aastal sai võitlust peetud muttidega, kes pool aeda üleskündsid, siis tänavu on kogu aed sipelgate poolt ära äestatud. Ajavad suuri mullakuhilaid üles. Tean, et vanarahvas ütles, et tuleb märg suvi, kui sipelgapesad kõrgel on. No siis peaks meid ju lausa uputus ootama. Ja neid on nii kurramuse palju. Täna oli täitsa tegu, et muru niita - nad lausa ründasid. Pool aeda niitsingi traktoriga, sest käia oli võimatu. Kui nii edasi läheb, siis pole aias inimestel üldse kohta kus käia, sest juba praegu 2/3 sipelgate poolt hõivatud. Soovitatakse kaneeli raputada - jeerum, mul vist läheb mitu kilo seda kaneelipulbrit vaja.

Mul üldse "veab" nende igatsugu elukatega - see linavästrik, keda ma ikka aegajalt kirun, läheb järjest hullemaks. Ta ei karda midagi ega kedagi ja kõige suurem vaenlane on talle ikka meie elutoa ja koridori aken. Ta on endale kindlaks eesmärgiks vist meid majast välja süüa - hea suur pesa ju poegadele. Täna ründas aias penilasi - need vaesekesed ei saanud esialgu üldse pihta mis toimub - mingi loll lind lendab pähe. Ja kui mina aias ringi liigun, siis see hull lind keksib mul kannul ja siutsub vägagi kurja häälega. Ma kardan, et see linnuke võib varsti kurvalt lõpetada, kui ta nii julgelt edasi tegutseb. Mina olen kannatlik, aga penidel on kannatus otsas ja abikaasa räägib ka juba järjest tihedamini õhupüssist.

Täna hüppasin korraks Hortesest läbi ja leidsin sealt sellise herbitsiidi müügil: Agil 100 EC - herbitsiid lühi-ja pikaealiste kõrreliste (orasheina, tuulekaera jt kõrreliste) umbrohtude tärkamisjärgseks tõrjeks kaheiduleheliste kultuuride külvides. Mul hakkas mõte kohe tööle: see varjuplats koos sambla ja margareetedega - äkki saab selle mürgiga sealt need rohukõrred välja? Kas on kellelgi selle herbitsiidiga kogemusi? Guugeldasin kah - aga tulid ainult tootejuhised - aga mind huvitaks just, kas keegi on kasutanud. Toimib siis samamoodi nagu starane kaheidulehelistega. On keegi reaalselt seda preparaati kasutanud? Ma vist lähen ja ostan ta homme ikka ära ja pritsin prooviks ühel nurgakesel.

Thursday 10 June 2010

9.juuni pildis

Täna jalutades aia taga niidul, leidsin sellise tegelase:
Hall käpp Orchis militaris.
Ega ma tegelikult kohe alguses ei teadnud, et ta hall käpp on. Sellest sain kohe aru, et üks orhideeline meie aia taha elama on kolinud, aga tuvastasin ta alles selle lk abil. Täitsa huvitav, kust ta meile elama kolis? Linnud tõid? Kokku leidsin ca 12 taime 1 ha peal. Võis ka rohkem olla, aga hakkas juba hämarduma ja sääsed tahtsid nahka panna. Kahju ainult, et nende eluiga siin saab väga lühike olema. Maaomanik peab plaani kinnisvaraarendajatele see metsaalune maha müüa. Ja nendel on juba kamakaks mingist lillest. Ja III kaitsekategooria, mille alla hall käpp kuulub, ei sea tegelikult praktiliselt mitte mingeid piiranguid.

Aga kuna juba fotokas oli toast välja tiritud, siis klõpsisin kähku mõned pildid ka aiast. Kvaliteet ei pruugi just kõikse parem olla, sest toimus võidujooks sääskedega.


Selle pildi panen mõistatuseks. Kes arvab ära, kes sealt tulemas on - saab - ähh ma ei teagi, mis ta saab :DDD. Vihjeks võin öelda, et temast on mu möödunud sügise ühes postituses põgusalt juttu kah:

Kõik pildistavad tulpe. Ma siis kah. Üks äärmiselt pika õitsemisajaga isend. Sorti ei tea, nime kah ei tea - aga õitseb juba pea 3 ndl jutti. Uhkes üksinduses. Aga minu meelest on ta selline klassikalise õiekujuga tulp - just selline, nagu kunstnikud ikka tulpe joonistavad. Pärit on ta mingist 10 aasta tagusest segupakist. Kõik ülejäänud sellest pakist on ammu ära hävinud - aga tema on jäänud - aga ta pole paljunenud kah. Lihtsalt on seal uhkelt ja üksinda.

Esimene pojengiõis: Arvata võib, et see on Rubra Plena. Pärit on ta ämma aiast - ja minu aia kõige esimene lill. Vanust tal siis pea 20 aastat. Eelmistel aastatel olen ikka hädas olnud selle varrepõletikuga, aga tänu tarkadele õpetustele, sain sellest vist jagu. Igastahes tänavu aasta pole tal ükski vars ära kuivanud. Kuigi õied on millegipärast tunduvalt väiksemad kui tavaliselt. Ju see talv siis ikka liiga tegi natuke. Aga ahtalehisest pojengist pean vist loobuma - on siuke hale ja äbarik, varrepõletikku ei paista olevat enam - aga tundub et ta ikka põeb midagi.


Esimene käbi Silberlockel. Olen käbisid juba oodanud mitu aastat - nüüd siis esimene ja ainus - aga eks järgnevatel aastatel tuleb neid rohkem:


Mäestiklauk ‘Kuramin‘s Dwarf’ hakkab oma õiekesi lahti harutama. Ise on pisike nagu suuremat sorti nööpnõel - mul kogu aeg tegu, et ma rohides talle peale ei astu.


Ei saa Hilise päevaliiliat mitte kohe pildistamata jätta. Need tumedad varred ja kollased õied - pildil ei tulegi see effekt nii esile kui tegelikkuses:


Järgmine varajane õitseja. Kahjuks tundmatu, saadud Irma Tungla aiast. Kahjuks ta elukaaslane ka ei teadnud, mis sordinimi võiks olla. Aga seda, kellelt küsida, kahjuks enam pole. Aga mulle meeldib tema õiekuju:


Paul´s Scarlet on iga aastaga järjest rohkem õisi täis. Tõeline roosipuu, nagu rahvasuu teda kutsub:


See talv oli veel selles mõttes kummaline, et jättis alles kõik need, kes teoreetiliselt oleks pidanud hävima. Aga nemad otsustavad hoopis õitsema hakata.
Amorfa:

Parukapuu, mis peaks olema ka suuri kahjustusi saanud, otsustas samuti hoopis õite kasuks. Näha on, et neid tuleb seeaasta palju:
Tavaliselt külmub ta mul igalaastal ikka mullapiirini.

Üks tundmatu hosta. Mirjam, see on sinu käest saadud. Paar aastat tagasi kui käisin, torkasid sa mulle pihku ühe pisikese hostapoti - aga nimi jäi sinna kadunud aiapäevikusse. Sellest titekesest on nüüd siuke nooruk kasvanud:


Kasvuhoone näeb välja hetkel selline. Homme üritan kõik õue istutada.


Ja nagu mul istutamist ja kaevamist veel vähe oleks. Ema tahtis Nurga puukooli külastada - nu ja kus siis mina sain sealt tühjade kätega lahkuda:
Rodgersia `Fireworks` ja thun.kukerpuu `Golden Rocket`pressisid kah auto peale ennast: