Friday 31 December 2010

Vana aasta viimane jorr

Öeldakse, et kõik halb jäägu vanasse aastasse. Ma siis nüüd lasengi viimase jorina sellel aastal. Tegelikult on hea, et ma siis arvuti taha varem ei saanud, sest siis oleks selle jorina asemel tunduvalt vängem jutt tulnud.
Nüüd ma tean, mida tunneb merehädaline, kes on päevi hädisel parvel ookeanil triivinud ja siis näeb kaugelt laeva lähenemas, aga mis teda ei märka ja sõidab mööda. Vot just selline tunne oli minul eile õhtul.
Istusin ja surfasin netis. Tõstes pilgu aknast välja nägin, et jee- traktor!!! Ülejärgmises tänavas! Ja teeb väga korralikult. Ca pool tunnikest müdistas seal. Ja siis oli ta juba kõrval tänavas ja jälle mingi pooltunnikest. No nii, nüüd tuleb ta meile! Aga tutkit brat- tõstis oma saha üles ja kadus. Äkitselt sai kütus otsa? Läks tankima ja kohe tuleb tagasi, mõtlesin. Aga tunni ajase ootamise järgi jõudis ikka kohale, et ei tule ta midagi. Tea kas vaatas, et meil tänav labidatega nii korralikult lükatud, et pole traktoristi abi vajagi. Kell oli pool kolm öösel - helistada nagu ka enam kuskile polnud. Vägagi vängeid väljendeid pobisedes kobisin siis magama, et ehk hommikuks on ikka asi parem. Hommikul tööle asutades polnud loomulikult sellest traktorist haisugi. Ainult öö jooksul maha sadanud ca 10 cm lund. Kirusin ja vahutasin siin siis natuke ja otsisin telefoninr - väsinud meeshääl lubas asja korda ajada. Tegelikult oli mul sellest mehest kahju - täiesti kujutan ette, millises pinges ta praegusel ajal elab. Ja ega siis kõik pole sellised nagu mina, kes kodus seina sõimavad ja siis telefonis viisakalt räägivad. Ok - mõtlesin, käin linnas ära, et ehk siis päeva peale aetakse ikka lahti see tänavake meil. Hommikul jäin korra isegi tänaval põhja peale kinna - aga naabrimees lükkas välja. Lõunast tagasi tulles, ei olnud traktorist haisugi loomulikult - ainuke, mis suurematest masinatest oli käinud, oli prügiauto, mis loomulikult meie tänavale kinni ennast suutis jätta ja siis see tänav oli täiesti läbimatu. Mees ja naabrimees praktiliselt lükkasid mul auto koduukse ette - suurele teele ka ei saanud jätta - seal oleks liiklust takistama hakanud. Vat siis ma enam ei suutnud viisakaks jääda - helistasin siis uuesti ja ütlesin, mida ma asjast arvan. Poole tunniga oli traktor kohal ja tänav puhas. Tuleb välja, et siin EV hea sõna ja viisakusega ei saa vist midagi. Kui midagi tahta, siis tuleb telefoni röögatada niipalju kui torust tuleb ja mida vängemalt, seda kiiremini liigutama hakatakse.

Nii nüüd sain selle viimase jorru endast välja lasta. Ja saabki hea tujuga vana aastat ära saatma minna :DD

HEAD VANA AASTA LÕPPU KÕIGILE!!!

Tuesday 28 December 2010

Jõulujärgselt

Tänavused jõulud möödusid meil vist samamoodi nagu paljudel siin Eestimaal - ikke selle va lumelabida najal :). Vahepeal vitsutasid kõhu seapraadi ja hapukapsast täis ja siis jälle lumelabida  taha :)
Ma siin vist ennist kiitsin seda meie OV liiga palju, et hoolib meist ja puha. Igatahes peale seda kiidulaulu pole ükski traktor meie tänavale enam tulnud. Huvitav, kas tõesti on nii, et kui ikka sõimad ja kirud nii, et maa on must - siis asjapulgad liigutavad ja püüavad. Aga kui kiitma hakkad - siis ongi kogu lugu - vaata ise kuidas edasi saad. ( kuigi ma sügavalt kahtlen selles, et mõni vallategelane seda blogi lugemas käib). Ja nii me siis praktiliselt terve pühadeaja vehkisimegi kogu tänava rahvaga- sest muidu poleks enam tänavalt välja saanud. Huvitav on veel see, et ilmatargad ütlesid, et see Scarlet polnud pooltki nii hull kui Monika oli. Meil on küll vastupidi - minu meelest oli Monika nohu Scarleti kõrval. Vähe sellest, et ta kõik lumehanged ümber paigutas ja need 2 x suuremaks kasvatas, kuhjas ta ka garaazi katusele 2 m lumehange, mida siis kambaga alla lükkasime.
Lisaks Scarletile tabas meid ka veel eriti hull viirus, mis sõnaotseses mõttes rabas hetkega pikali. Ja terve pere korraga. Nu nii kehva olemist ei mäletagi. Nohu ja köha tahtsid lihtsalt ää lämmatada + palavik, mis kuidagi alla ei läinud. Nendest pisikestest taskurätikutest polnud mingit kasu - sidusin igale ühele oma personaalse vetsupaberi rulli nööriga kaela - ja neid rulle ikke kulus :).  Hea, et kõik söögist keeldusid, sest kokkajat minust polnud. Hea, kui suutsin kannutäite kaupa morssi segada. Täna siis oli esimene vähe selgem päev. Ehk vanaaasta õhtuks saame ikka kõik jalad alla.
Aga justkui lohutuseks avas oma õied vanda:

Wednesday 15 December 2010

Tore, et inimesed veel head nalja mõistavad teha

Pole ammu nii palju naerda saanud:

http://www.osta.ee/16123599

kindlasti tasub lugeda ka küsimusi ja vastuseid!

Sunday 12 December 2010

Kiidan OV

Kui tavaliselt kõik oma mured ja pahameele blogides välja valavad, siis mina tahaks hoopis kiita. Ja tahaks kiita Harku vallavalitsust. Tegelikult vist sellistes natuke ekstreemsetes oludes selgubki milline OV oma elanikest hoolib ja milline mitte. Elan Harku vallas ja meie OV kiituseks pean ütlema, et meie kandi teed on kogu aeg puhtad. Ja olid puhtad ka möödunud talvel kui see suur lumeuputus oli. Ka reedel kui Monika täie tuuriga möllas, olid sahad kogu aeg töös ja autoga sõit ei olnud probleemiks. Ka kõrvalteed ja tänavad aeti puhtaks. Meie tänaval on sahk igapäevane külaline ja kui vaja käib ka 2 x päevas. Nüüd viimastel päevadel tööasjus Rae vallas liigeldes, tundsin südamest kaasa  selle valla elanikele. Reedesest elamusest võib lugeda minu eelmisest postitusest. Täna kui jälle Peetri külla asja oli, pidin nentima, et ega olukord palju parem polnud. Vana - Tartu mnt oli küll lahti aetud, aga kõik kõrvaleteed ja tänavad olid endiselt lund täis. Ja seda juba labidatega sealt ära ei lükka. Mitmes kohas oli näha ATV ja mootorsaanidega kohalikke, kes oma jõududega proovisid sellest lumemassiivist teed läbi ajada.
Seega kiidan veel kord meie OV tegelasi, kes selle lumekoristuse eest vastutavad.

PS - ausõna, see ei ole mingi ülistus praegusele vallavalitsusele - lihtsalt tahtsin oma tänulikkust väljendada. Kusjuures on olnud ka meie vallas aegu, kus oleme istunud terve tänavaga mitmeid päevi lumevangis.

Saturday 11 December 2010

Veel Monikast

Üks asi on tuisku nautida koduhoovis, teine asi aga autoroolis. Täna sain siis selle tunde kätte. Kui sõidad ehku peale, kui ümberringi on ainult üks suur valge tormav lumemöll. Kui rooli tagant ei näe isegi mitte oma auto esiotsa. Kui kojamehed jäätuvad ja aknad puhtaks ei lähe. Kui tead, et parem jalg peab talluma pidevalt gaasipedaali, sest seismajäämine tähendaks seismajäämist väga pikaks ajaks. Kui ainus mõte, mis peas on - oh oleks see tee sirge, et ei oleks kurvi. Täna kõik nii oligi. Tööasjus pidin sõitma Peetri külla - Ülemiste järve taha. Ohutuluke oleks pidanud plinkima hakkama, kui nägin seda autode rivi Tartu mnt ääres ja kui selgus, et kohe peale Ülemiste järve Vana- Tartu mnt-ele keerata ei saa, kuna tee on läbimatu. Aga mina loll - kui käsk on antud, siis vaja minna. Mõtlesin, et proovin siis Assaku kaudu. Alguses polnud väga vigagi, Sahk sõitis just minu ees ja mina lasin aga lauluga järgi, kuni sahk seisma jäi ja hakkas kraavi vajunud teist sahka välja tirima. Siis oleks ma pidanud tagasi keerama, aga ei - vaja ikke edasi rühkida. Ja siis hakkasid tee ääres paistma mahajäetud autod, kraavi läinud veokid jne. Tunne oli nagu mingis katastrooffilmis. Ausalt, sellist asja nägin ma esmakordselt - autode katused ainult paistsid lumest. Aga tee oli äsja lahti lükatud ( ju siis see sahk, mis kraavis oli) ja kõige hullem ei tundunud. Aga poolel teel kadus tee lihtsalt ära - vahepeal olin nagu tunnelis - äärtes paarimeetrised lumevallid, mille keskel kitsuke lahtiaetud teeke. Peaasi, et kedagi vastu ei tuleks - tiksus peas. Tagasipöörata oli võimatu, seega ainult täiskäik edasi. Õnneks oli pubekas kaasas - tema siis aitas teed jägida, niipalju kui see üldse võimalik oli. Kui vahepeal ninaga mõnda lumevalli riivasin, siis röögatas kõrvalt: gaas põhja hoia vasakule ja mine edasi. Lund lendas kahte lehte - esiklaas paksult täis - aga läbi me sellest lumevallist saime õnneks. Igastahes oma sihtpunkti me ei jõudnudki. Peetri küla vahel leidsime natuke suurema platsi, kus sai ümber pöörata. Kupatasin poisi rooli ja hakkasime tagasi sõitma. Sest edasisõit tundus võimatu. Jälle tiksus peas - peaasi, et kedagi vastu ei tuleks. Hea, et mul poiss siuke rallifänn on. Igastahes talvistel teedel ja ekstreemoludes võib tema peale loota küll. See, et ta ühe rallimehe tiimi kuulub ja pidevalt tollel sabas jõlgub, on vist midagi talle külge haakinud kah. Igastahes tõi ta sellest lumemöllust mind perfektselt välja - ja nautis seda täiega. Kusjuures kui kodus on ta jätnud mulle viimasel ajal siukse ükskõikse tegelase mulje, siis nüüd nägin rõõmuga, et pole veel kõik kadunud midagi. Kui tee ääres mõni auto ukerdas ja selle taga seisid sabas teised autod, kes mööda ei pääsenud , aga millest ükski juht abivajajale appi ei läinud - siis kutt lihtsalt läks ja aitas abivajaja jälle teele. Haaras aga tagant labida ja läks. Vabatahtlikult. Nii lükkasime vist 4 autot jälle sõidurajale tagasi. Ja nüüd ei jõua ma ennast ära kiita, et ma selle labida sinna pagasiruumi ikka igaksjuhuks lükkasin :))
Lõpuks kui Tartu mnt.le tagasi jõudsime, ohkasin kergendatult. Istusin ise rooli, kuna pubeka juhiload hakkavad alles jaanuaris kehtima, ja ei tahtnud riskida. Järgmine ekstreemsus ootas aga Tallinna ringteel - suured rekkad tee ääres, väiksed autod kas mahajäetud või kraavis - kohati sõidetav ainult üks sõidurida Ja lumemöll - nähtavus ei olnud isegi mitte enam 0 - vaid lausa miinustes. Kiili kandis hüüdis poiss järsku - ettevaatust inimene teel. Ja sellest lumemöllust kerkiski järsku auto ette mingi tume inimkogu mingi vilkuva asjandusega vehkides - politseinik, kes üritas seal nö vägesid juhtida,  et kes ja kus sõita võib. On ikke hulljulged küll need meie naispolitseinikud ma peaks ütlema - kui poiss poleks kõrval röögatanud, oleks ma talle lihtsalt otsa sõitnud. Sest helkurvestist selle mölluga kasu polnud ja see pisike vilkuv küünal hakkas ka alles hiljem silma. Ma lihtsalt ei näinud teda. Edasi läks õnneks viperusteta aga adrenaliinilaksu sain ma täna igastahes topelt kätte. Tuleb ikka järgmine kord neid teateid uskuda, kui öeldakse, et parem on kodus istuda.

Aga ikkagi ma nautisin seda tuisku ja seda möllu. Nüüd võiks jälle paar päeva rahulikumalt olla, et saaks lume kokku lükata - ja siis minugipoolest.... ( nüüd saan jälle riielda vist :)))
Aga üks rahulik talvelaul ka:

Thursday 9 December 2010

Monika

Assaa juudas - nu küll ikke möllab :D Mul selline kunkskmoor Emmelliine tunne sees, et tahaks kohe minna kuskile ja lennata. No ei saa ma sinna midagi parata, et mulle meedlib selline tuul ja lumemöll ja torm. Tulin just lund rookimast - mõtetu tegevus hetkel, sest hetkega on kõik samasugune kui enne - aga tahaks kohe uuesti õue minna. See on ikke võimas tunne, kuidas tuul sust läbi puhub ja raputab. Vahepeal oli selline tunne, et lausa röögiks ja hüüaks koos tormiga võidu, aga igaksjuhuks hoidsin ennast tagasi. Naabrimees, kes samuti tormi nautis ja lund rookis,  oleks muidu vist väheke imelikult vaadanud. Loodan, et elekter ikka vastu peab. Aga küünlad, vesi ja toit on varutud - seega pole hullu. Õnneks meil keskütte katel selline universaalne, et saab ka puid alla loopida, seega külma ka ei jää. Nüüd lähen ja naudin seda möllu edasi :)))

Saturday 4 December 2010

4.detsember

Non-stop lumesadu on lõpuks vaibunud. Aegajalt küll tuleb kergemat lund. Need paar hingetõmbepäeva on lubanud kogu allasadanud lume kenasti hangedeks lükata, teed puhtaks teha. Röövliplikale sai kohe suure kelgumäe kõrvalkrundile traktoriga kokku lükatud. Külma oli täna hommikul - 18,5. Pühapäevaks lubab 0 lähedast. Ja siis jälle lumesadu. Nu las ta siis sajab - mulle meeldib :D ( nüüd hakkan vist mööda päid ja jalgu saama :)))

Röövliplika tuli eile lasteaiast koju väga kummalisena. Esimese  mõttena arvasin, et mingi hilinenud kadripidu neil seal oli. Aga siis selgus, et nemad olid hoopis Ženja Fokinit mänginud. Pliks oli igastahes nii ära tuunitud, et mul kulus pool õhtut, et teda puhtaks küürida. Tund aega läks kärtspunase küünelaki eemaldamisele varvastelt ja sõrmedelt. Ma vist vanamoodne, aga kuidagi ei suuda vaadata 6-aastast plikatirtsu erkpunaste küüntega. Kompromissina lakkisin ta sõrmeküüned siis läbipaistva heleroosa lakiga. Uhh - kas hakkab see meikimiste ja lakkimiste aeg juba nii varakult pihta? Hea, et nad kunstküüni ja juuksepikendusi veel üksteisele paigaldada ei oska :DD

Aga oma lapsepõlvest mäletan, et meie selles vanuses mängisime kodu - tänapäeva lapsed siis mängivad stiilipäevikut :D

Sunday 28 November 2010

28.november

Appiiii - upume. Nüüd on tihe non-stop lumesadu kestnud 24 h. Eilsele on juurde sadanud ca 25 - 30 cm. Hetkel on looduses ainult valge värv. Isegi must on kadunud. Aknast välja vaadates oleks nagu tihe valge müür ees - nii tihe on see lumesadu. Ilus on, aga nüüd võiks taevataat need kraanid paariks päevaks kinni keerata, et jõuaks selle lume kõik hangedesse kokku lükata. Või veel parem - lasku need taevaluugid valla hoopis lõunaosariikide kohale - kuuldavasti pidavat seal maa kohati veel paljas olema ja Otepääl lausa lumekahurid töötama, et lund tuleks. Huvitav kumb tuleb rahaliselt odavam, kas lumekahurid 24 h töös või autodega see lumi siit põhja osariikidest lõunasse vedada :D

Saturday 27 November 2010

Must ja valge...

... - tundub, et hetkel muid toone siin maailmas ei eksisteerigi. Vähemalt siin minu koduaias mitte. :







Natuke muid värve ikka ka on, kui hästi otsida:
maasikaampel, mille ma eksperimendi korras õue jätsin - tahan näha, kas nad elavad talve selles amplis üle või mitte: 
 

Natuke roosat:

Ja natuke punast:
Aga põhiliselt ikka must ja valge :D

Tänase päeva seisuga mõõtsin lume sügavuseks meie aias 63 cm - ja see siis on tulnud kahe päevaga praktiliselt :)  Tuisuvaalud on kohati mulle ninani - neid mõõtma ei hakanud :D

27.november

Ilus on - meeletult ilus. Kõik on puhas ja valge. Külmakraade ju võiks mõni kraad vähem olla, aga see - 10 pole ka kõige hullem. Sajab laia ilusat lund. Öö läbi on tulnud ja tundub, et lõppu ei ole. Tänane päev on kindlustatud lumelükkamisega. Aias vaja okkalised lumest puhtaks raputada. Roosidele jäid kuuseoksad metsast toomata ja peale panemata - aga kui sellised lumehunnikud neil peal on - pole oksi vajagi. Tüvele poogitud Hakuro Nishiki tuleks igaksjuhuks pakasekangasse keerata - lubab siin ju lähipäevil - 20. Teda ju lume alla ei peida.
Aga see valge lumi ja imeilus loodus tõid sellise rahu hinge. Kõik tundub nagu omale kohale loksunud olevat.  See mööduv aasta muidu oli selline hästi rahutu ja pingeline ja närviline - tundsin ennast täpselt nagu Eno Raua poolt kirjutatud laulus:


Aga nüüd koos lumega sai nagu kõik korda. Ütle veel, et inimene loodusest võõrandunud on :DD

Wednesday 24 November 2010

24. november 2010

Nu täitsa õige see vanarahvajutt, et kui Mart nutab, siis Kadri külmetab :)
Aga viimasepeal ilm on! Ma armastan tuisku ja lumetormi. Ilus ja võimas! Aga tundub, et ma olen ainuke. Täna igalpoolt olen ainult kirumist ja vandumist kuulnud. Huvitav kas see pimedus, pori ja vihm on siis parem?
Minu penilased vahtisid mind ka suurte silmadega, kui ma neile ukse lahti tegin, et ega nad ometi ei pea õue minema :)) Väga kiiresti käis see asjatamine neil seal õues ja siis nõuti valjuhäälselt tuppa kamina ette tagasi :))

Aga mulle selline ilm meeldib - kuigi täna tööasju linnas ajades kirusin autojuhte maapõhja. Politsei peaks praeguste ilmadega tee ääres passima ja suverehvidega autod teelt kõrvaldama enne kui nad ise kraavi sõidavad. Ja tänase päeva järgi võiks öelda, et 75% Tallinnas töterdavatest autojuhtidest tuleks kiiremas korras libedasõidukoolitusele saata. Või kasutagu ühistransporti.

Saturday 20 November 2010

20. november

Tänasega kuulutan ma oma aiahooaja täielikult lõppenuks. Kuigi ei olnud plaanis täna enam aias mingeid töid teha, siiski otsustasin veel viimased lehed kokku riisuda ja paigaldasin ka eterniiditükid nendele, kes seda talvist vett eriti ei kannata. Korduvviljuvad maasikataimed, mis said ajutiselt pottidesse istutatud, said samuti aiast kasvuhoonesse taritud ja koos pottidega mulda kaevatud. Nendele peenra kaevamine jääb kevadesse. Või siis mõtlen neile mingid huvitavad kohad välja - pikk talv ju ees plaani pidada :). Aias ei taha enam üldse käia - mõned mutid on tõelise hävitustöö korda saatnud. Kõik on üles küntud, igalpool on mutimullahunnikud - ja kätte ka neid raipeid ei saa. Mul selline tunne, et kõik sibulad, mis ma sügisel maha panin, on kuskile mujale veetud ja kardan et paljud ka hukka saanud - eks kevadel paistab.
Tegelikult on mul kohutav talveigatsus kallal. See on mul küll elus esimest korda. Tavaliselt ma sügiseti ikka kevadet igatsen - aga täna tundsin kohe eriti tugevat talveigatsust. Ootan juba seda valget lund ja karget õhku ja külma. Suusatamist, lastega lumesõda ja kelgutamist ja lumerookimist ja siis hiljem kamina ees hõõgveini limpsimist :)). Tuleks vähemalt normaalne talvgi, ikka lumine ja külm, mitte porine ja vihmane.  Kui siin paar päeva lumemoodi asi maas oli, tundsin ennast juba tõeliselt hästi.

Aga selle sügismasendusest aitavad üle saada tubased õitsejad. Eriti rõõmustavad need, kes siin kodus on uuesti õitsema hakanud. Poest on hea küll tuua õiega taim, aga rõõmustab see, kui ta sind nii omaks võtab, et otsustab peale puhkust uuesti õitsema hakata. Mõned täitsa minu kasvatatud õied :
Kuukingad on  kõige lollikindlamad ja kergem õitsema saada:



Dendrobium nobile on juba natuke keerulisem frukt:

Ja vanda ajab ka õievart :). Kui ta mulle kingiti, olin ma täiesti kindel, et temaga ma hakkama ei saa. Aga hoopis pool aastat hiljem rõõmustab ta mind õiega. Loodan, et kõik ikka hästi läheb ja tal jätkub jõudu õis ikka avada ka. Mul pole õrna aimugi, milline ta tuleb :) Ma isegi selle vanda pärast kombineerisin taimelambi arvutitoa aknale :))

Ja nagu aias meeldivad mulle igasugused kirjulehised, nii ka toas. Maranta triostar - üks vähenõudlikumaid toataimi mu meelest. On nõus kasvama täiesti varjulises nurgas:

Mingi juudihabe, samuti vähenõudlik taim:

Selline näeb välja hetkel arvutitoa aken. Mees igastahes on juba alla andnud. Kui ta alguses prooviski toriseda, et terve aed on kapsaid täis istutatud ja nüüd on kapsad ka tubade aknalauad vallutanud - siis nüüd ta ainult ohkab alistunult. Täna ainult kommenteeris, et laelampe polegi enam vaja kasutada - vanamoor on enamus aknaid mingeid lampe täis toppinud - ja polegi muud valgustust vaja :))

Thursday 18 November 2010

18.november

Jee - lumi maas!!! Ei tea küll kauaks, aga hetkel sajab aina juurde ja maas on juba ca 5 cm. Ilus - ümbrus läks kohe valgeks. Võikski jääda nüüd maha - ei taha enam pori!

Sunday 14 November 2010

Viimased sügistööd

Peale maasikamoosiga pannkookide hävitamist müttasime me hoopis aias. Täna oli selline fantastiline sügisilm - soe, tuuletu ja mõnus. Roosid said mullatud. Panen siia enda jaoks järgmisteks aastateks, et kulu oli 7 kotti biolani mulda - siis ei pea järgmine aasta jälle nuputama, palju seda mulda varuma peab. Iga roos sai ca pool ämbrit mulda; lõikasin liiga pikad roosioksad tagasi; roniroosid painutasin alla. Ja rohkem ma nendega midagi ette ei võtagi. Paari nädala pärast toon, kui mets on juba tahedam, toon paar aiatraktorikäru koormat kuuseoksi ja panen neile peale ja kõik. Mingite kangaste ja muude katetega ei mässa. Ka elulõngad said kõik tagasilõigatud ja tugede pealt lahti harutatud.
Kõige suurem töö oli siiski kasvuhoones. Viinamarjad läbisid tugeva tagasilõikuse. Võtsin ka tüvesid vähemaks - jätsin igale põõsale ainult kaks põhitüve. Sellel suvel oli ikka eriti näha, kui tihedaks metsaks nad kasvavad, kuigi sai neid regulaarselt lõigatud. Viinamarju õpetas mind lõikama naabrinaine, keda omakorda oli üks grusiin õpetanud. Mina olen selle õpetuse järgi nüüd oma viinamarju lõiganud 5 aastat ja igaaasta on saak selline, et ei jõua ära süüa - osa läheb komposti. Mõned päevad tagasi avastasin jutuubis Kivistiku õpetuse kuidas viinamarju lõigata. Panen selle siiagi üles, sest ka tema õpetab sama meetodi järgi, mida mina kasutanud olen. Erinevates raamatutes on tavaliselt nii segane jutt, videos teeb Kivistik puust ette ja punaseks. Ehk on kellelegi abiks. Ise võin öelda, et selle meetodi järgi lõigates asi toimib küll. Ainuke, mida ma ei tee - on katmine. Viinamarjad on mul kasvuhoones olnud 8 aastat ja pole ma neid kordagi katnud. Isegi möödunud talvel, kui lumi kõik klaasid puruks vajutas, ei juhtunud nendega midagi. Aga kes tahab, võib muidugi katta.

Saturday 13 November 2010

Probleem lahendatud

Kuna see lehk ikka elada ei lasknud ja pealegi hirmutas mind Hilise kirjeldus, mis siis juhtub kui neid õisi rohkem avanema peaks - sokutasingi taimekese ära. Minu lillekesel oli neid õisi ikka ka tulemas ca 6 tk. Penilased käisid ka väga kahtlaste nägudega juba ringi :D Nu ja remonti nagu ei tahaks hakata tegema.
Kui ta mulle kunagi toodi, siis hoiatati, et lõhn on vastik. Aga ma ei kujutanud ette, et see on lausa lehk ja nii tugev. Ja pealegi ma lootsin, et õitseb suvel - siis oleks ta lihtsalt kasvuhoonesse tõstnud ja seal haisegu, palju kulub. Aga pisikeses 10 m2 toas, oli juba üks õis liiast - mis siis veel kui neid rohkem oleks avanenud :D
Hansaplandis on käimas kampaania: aitame leida sinu toataimele uue kodu. Ja sinna ta siis oma sugulasega läkski. Ehk leitakse kuskil ka temasugusele haisukotile kodu.   Ja aknalauale sai kohe palju ruumi juurde :D

Thursday 11 November 2010

Haiseb

Istun mina rahulikult arvutitoas, kuulan lemmikplaati ja klõbistan sukavardaid, kui järsku tunnen, et miskit haiseb. Ilgelt haiseb kohe. Nonii - mõtlesin, nüüd on mingi hiir kuskile põranda alla ää koolend. Või siis kapitaha. Hakkan siis nagu jahikoer ninaga jälge ajama. Tundub, et tulebki kapi tagant. Kutsun mehe appi, et kuule, tule nihutame seda kappi natuke, et saaks haisust lahti. Nu on need mehed ikka õrnukesed küll - hea, et veel gaasimaski endale ette ei pannud - küll hädaldas, et tema lämbub kohe ära. Aga kapi nihutamisest ei tulnud midagi välja - kapp ju raamatuid pilgeni täis. Hakkan siis kapiriiuleid tühjendama, et saaks kapi seinast eemale. Aga töö käigus tundub mulle, et see hais ikka ei tule mitte sealt kapi tagant. Nuusin siis edasi - kutsusin röövliplika ka appi kutsumängu mängima. Ja varsti oligi meil süüdlane käes. Hais tuli aknapoolt. Ja kui täpsustada - siis aknalaualt. Nu aru ma ei saa, kuidas saab keegi nii ilus ja effektne olles niimoodi haiseda:
 Kusjuures tema sugulane ei haise peaaegu üldse:
 Ja mida siis nüüd edasi teha? Taime minema visata nagu ei raatsi; õit küljest ää katkuda ka ei raatsi - talume seda raipehaisu edasi? Hetkel tõmbasin arvutitoa ukse kinni, et hais maja mööda laiali ei läheks. Eks hommikul otsustan, mis edasi teen. Aga üks hea asi selle kõige juures on ka - raamatukapi sain lõpuks korda - juba pikemat aega lükkasin seda tööd edasi - laisk nagu ma olen:))

Aga ega mul ainult haisulilled toas ei õitse. Aias on pime ja kole ja kõle, aga väike valik hetkel toas õitsevatest ja mõned lõhnavad kah:







Wednesday 10 November 2010

Juhtub ka loomariigis :))

Saturday 23 October 2010

23.oktoober kell 1.00

Õues tuisk ja tihe lumesadu. Ja ÄIKE :O

Sellist asja näen ma esimest korda. Kui sähvatus käis, mõtlesin, et tuulega lõid elektrijuhtmed kokku - aga siis tuli mürin. Väga kummaline.

Leidsin eilse öö kohta põhjenduse ka: artikkel

Friday 22 October 2010

22.oktoober kell 10.30

Rõdult pildistatud. Lähen nüüd talveriideid välja otsima. Ega vist enam ei anna edasi lükata. Talv annab endast ikka täiega märku, et ta tulemas on :DD

Thursday 21 October 2010

21.oktoober kell 17.35

...hakkas meil laia lund sadama. Kui siiamaani on olnud mingi löga, mis taevast alla on tulnud, siis hetkel on akna taga lumesadu.

Tegelikult pole mul selle vastu midagi, kui see porine aeg vahele jääks ja tulekski kohe lumi maha.

Saturday 16 October 2010

16.oktoober

Nüüd hakkas meil ka siin mingit lumesarnast ollust taevast alla sadama. Enne maapinnale jõudmist sulab küll enamus ära - aga valge kirme on ikka maas. Kurramus küll - ja mul vaja sõitma minna. Mõtlengi siin nüüd, et kas minna või mitte minna - suverehvidega suusatama. Riskida või mitte. Kummaline, aga mõned aastad tagasi ei oleks üldse küsimust olnud. Oleksin läinud. Tea, kas vanuse suurenedes see enesealalhoiuinstinkt muutub tugevamaks?

Thursday 14 October 2010

14.oktoober - hääbumine

Viimane nädalavahetus oli kui päikese poolt viimane pai selleks aastaks. Soe, tuuletu, päikseline - ühesõnaga mõnus. Kõik tööd, mis plaanitud olid, said tehtud ja rohkemgi veel: kuna ilm oli nii soodne sai ka sügisene profülaktiline seenetõrje okkalistele ja roosidele tehtud. Nädala sees oli küll ka päikest, aga ilm oli külm ja puhus kõle tuul. No kohe mitte ei kiskunud sinna õue, palju mõnusam oli hoopis toas raamatut lugeda ja lapsi tohterdada. Koos vingete sügistuultega on ka haigused kohe platsis nagu igal sügisel. Röövliplika on sellepoolest üks huvitav tegelane, et ta praktiliselt aasta otsa on enamvähem terve - nu vbl paar kerget nohu, aga sügisel, nii kui ilmad külmaks lähevad peab ta ikke ühe tõsisema haiguse läbi põdema. Nii juba kolmandat sügist. Ja ikka nii, et kohe mitu nädalat ravitse ja tohterda. Meil siis läheb praegu 3. nädal ja kopsupõletik. Ehk saab ikka jagu. Esimese antibiootikumi peale tekkis tugev allergiline reaktsioon - nägin sellist asja esimest korda - praktiliselt minutitega paistetas laps üles. Õnneks tõmbasid kodused allergiaravimid kohe tagasi, nii et kiirabi polnud vaja. Nüüd siis katsetab arst teist ravi - ehk seekord läheb paremini. Pool kuuri juba seljataga ja õnneks kõrvalnähte pole ilmnenud. Ja ega siis pubekas röövliplikast kehvem saanud olla - haakis endalegi tugeva köha külge - õnneks vist kopsus pole - aga AB ravil ja kodune temagi. Nii ma siis mässan nende rohtude ja raviteede ja ravisalvidega. Et ikka õigetel kellaaegadel õiged rohud õige lapseni jõuaks. :DD
Läheneva lubatud tormi ootuses läksin ja korjasin õuest viimased õunad ära ja klõpsisin ka mõned pildid. Võibolla homme peale tormi polegi enam ühtegi värvilist lehte.













Osa roose on veel täies õiteilus - ütleksin, et isegi lopsakamad kui suvel:



Saturday 9 October 2010

8.oktoober

Nagu ka eelneval aastal, nii ei suutnud ma ka tänavu oma lubadust pidada ja andsin kiusatusele järele. Paar päeva tagasi jõudis siis see kiusatus Eesti Posti kaasabil minuni ja täna said siis kõik kenasti mulda.
Endale meeldejätmiseks panen siia koos pildid ka üles - hea koht kust vaadata. Pildid pärit S.Savisaare kataloogist, kust sibulad/mugulad ka tellitud said:
Adonis amurensis, amuuri adoonis:

Arum elongantum subsp. elongatnum (spont. Crimea, Bahtshisarai), piklik aarum Bahtšisaraist:
Arum rupicola var. virescensRSZ 87-04, kaljuaarumi rohekas teisend
Iridodictyum reticulatum `Natascha`, harilik võrkiiris `Natascha`:

Iridodictyum `Sheila Ann Germaney`, võrkiiris `Sheila Ann Germaney`:

Iridodictyum winogradowii, vinogradovi võrkiiris:

Ranunculus ficaria `Brazen Hussy`, kanakoole `Brazen Hussy`:

Veratrum viride, roheline upsujuur:

Crocus sieberi `Hubert Edelsten`, Sieberi krookus `Hubert Edelsten`:

Crocus speciosus `Oxonian`, kaunis krookus `Oxonian` (õitseb oktoobris):

Muscari comosum, tutt-kobarhüatsint:


Kuigi mul polnud tänavu aasta plaanis tulbisibulaid juurde osta, siis saabusid nad ise minu juurde. Septembris Tallinna rohevahetusel sain oma taimenutsakute vastu sellised kevadised ilutsejad ( pildid pärit netiavarustest):


`Uncle Tom`:

viridiflora `China Town`:

`Sensual Touch`:

`Orange Princess`:

viridiflora `Nightrider`:

`Ice Cream`:

viridiflora `Golden Artist`
Suured tänud lahkele jagajale!

Paar sorti ostsin ikka ise ka:
`Blumex`:

´Angelique`

Ja oi ma olin nende tulbisbulate mahapanekul hädas. Omad vitsad peksavad, nagu öeldakse. Ma olen üldiselt laisk tulbisbulate ülesvõtja. Nii nagu ma nad maha panen - nii nad sinna jäävad, kuni ära kaovad - või siis ongi aastaid ühe koha peal. Ei ole mul nendel silte juures, ega muid märke. Aga ega ma senini pole ka mingeid erilisi uhkeid tulpe omale aeda toonud kah. Lihtsalt igaltpoolt lõpumüükidelt haaratud sibulapakid, mille pildid tundusid huvitavad olevat. No ja vot siis täna olin hädas - igale poole kuhu aga labida sisse lõin, et sinna ju sobiks tulbid - vaatasid mulle kenasti juba vanad tulbisibulad vastu :D . Ja siis andsin endale lubaduse, et kevadel sildistan kõik ära, mis aga maast üles tulevad :D. Kõik ülejäänud sibullilled on ju sildistatud, või vähemalt mingi märk juures, et siin peab sibul olema - ja ma tean ka kes ja kus on. Aga jah tulbid on nagu vaeselapse osasse jäänud. Aga ma luban, et ma parandan ennast. Igastahes tänased uustulnukad said kõik kenasti nimesildi juurde :D. Loodan, et need kevadel ka alles on ikka.
Nüüd vaja veel 150 krookusesibulat muru sisse pikkida ja siis võib vist jalad seinale visata. Kui vähegi ilma kannatab, siis on pühapäeval plaanis veel viimast korda muru niita - aga kui ei jõua, pole ka hullu. Järgmisest nädalast lubas ju lörtsi sadama hakata :D