Mai lõpp

Maikuu sai läbi nigu niuhti. Nii kiired ajad on viimasel ajal, et ei jõudnudki nautida seda tärkamist jakasvamist. Nii kahju. Mai on alati üks mu lemmikaegu olnud. Aga pole hullu - 11 kuu pärast on jälle mai :D
30.mail avanesid esimesed vesiroosid. Üsna vara - tavaliselt näitavad esimesed oma õisi kuskil juuni II nädalal. Ja tavaliselt alustavad need looduslikud roosad. Aga tänavu hoopis valged:

 Üks armas hiliskevadine õitseja Brimeura Salisb. jaanihüatsint:

Ja üllatas mind tänavu ka sinise õiega. Siiamaani kena roosa puhmas olnud: 

 Väike penilane kasvab nii mis mühiseb. Kuu aega tagasi mahtus vana penilase kõhu alt vabalt läbi. Nüüd on varsti vastupidi.  Käisin mõlemaga kliinikus - kaalult võrdsed. Aga super kuts! Need mõned pättused, mis korda saadetud - need käivad kutsikaelu juurde. Ja kes ütles, et tiibetlane õppust ei võta - võtab küll ja väga kiiresti. Reageerimiseks peab talle ainult mõne sekundi kauem aega andma kui teistele penidele.  Aga ütlen ausalt - nii intelligentset kutsikat pole mul enne olnud. Ja tema mul vist on 12 kutsikas üles kasvatada-õpetada. Hetkel valvab vanemat sõpra, kes konti järab. Kannatlikult oodates, et äkitselt jääb talle ka tükike :):

Hiliskevad

Hakkabki see kevad vaikselt läbi saama. Viimased päevad on suviselt kuumad olnud. Ja tulpide aeg hakkab juba nö poole peale jõudma. Osad on õitsenud, aga umbes pooled on veel ilusad. Ei kujuta kevadist aeda ilma tulpide ja nartsissideta ettegi. Kuigi jah, ega ma eriti nende nimetustele tähelepanu ei pööra. Olen neid sibulaid ikka valinud lihtsalt värvi järgi ja selle järgi mis pildilt kena tundub.

See on üks huvitav eksemplar - aga ma kahtlustan, et see on see kurikuulus tulpide viirus, mis ta selliseks teinud on. Kasvab ta mul ühe hosta kõrval - kas hosta viirus ja tulbiviirus on üks ja sama? et võib ka mu hostat nakatada?

Vaieldamatult üks minu lemmik tulp aias. Lihtne klassikaline:

Need uusimad aretised on ka minul - kuigi ma eriti neist midagi ei pea - nu ei ole tulbi moodi. Aga kui kunagi meeltesegaduses ta juba ostetud on - las ta siis olla Ice Cream:

Sama nagu Ice Creamiga - nu ei ole see tulp - on hoopis mingi käkerdis :D:

Puhkedes on Ice Cream veel enamvähem:

Tulp Abigail - super ilus värv - kahjuks ei õnnestunud seda pildile saada:

Paul Scerer:

Nii valge, et lausa valus hakkab silmadel. Samuti lemmik, kahju, et teda mul ainult 1 on. Ülejäänutega on mutid ja hiired vist toimetanud:

Sensual Touch:

Sir Winston Churchil:

Aga ega mul ainult tulbid ei õitse. Amuuri tulivõhk on kenasti paljunenud:

Pojengid ka alustavad. Esimesena nagu ikka ahtalehine. Mõned aastad tagasi olin hädas varrepõletikuga - nüüd on kenasti kosunud ja ilus suur puhmas juba. Tänud Hilisele tookordse õpetuse eest!

Thelalt ostetud Rockii pojeng on veel kasvuhoones ootamas oma õige kasvukoha valmissaamist. Aga see ei sega teda õitsemast ja lõhnamast. Lõhna on küll vägev!:

Ubalehega tegi kutsikas 1-0. Ta nimelt arvas, et see tiigi madalam koht on just tema jaoks tehtud - hea partsti kõhuli sisse visata ja siis harvedas mu ubalehe pisikesteks tükkideks. Mõni õis jäeti ikka minu rõõmuks kah:):

Esimesed iirised. Kunagi Muhediku Habemiku poolt pihku pistetud pisike juurikajupp on nüüdseks peris laiaks põõsaks kasvanud - aga nime ma ikka ei tea :D

Ja esimesed roosid juba õitsevad. Rosa Sancta:

Ja Rosa Damascens:

Nüüd vaja veits soovitusi. Mesimurakad õitsevad mul iga aasta hullupööra ja ise ka kenad kopsakad taimed - aga viljuda ei taha. Või siis on marjad mingid imelikud pisikesed kribalad. Kasvavad koos mustikatega hapul pinnasel ja aegajalt kostitan neid rabarberi või sidruni veega. Äkki tahavad nad miskit muud?

Aprilli lõpp/mai algus

Tegelikult polnud sellel aprillikuul tänavu häda midagi - parajalt soojust ja kõvasti vihma. Maa sai kenasti läbi kastetud, mitte nagu möödunud kevadel, kus kõik oli tuhkkuiv. Ja selle jaheduse tõttu sai ka esimesi õitsejaid ikka tunduvalt kauem näha, kui möödunud aastal. Mullu oli ju nii, et hommikul läksid tööle ja vaatasid, et oi hakkab õitsema - õhtul tulid töölt ja nentisid, et juba ära õitsenud. Nüüd oli ikka üle nädala esimesi õisi näha. Ja sinililled õitsevad mul veel siiamaani :)
Hetkel õitsevad kobarskopooliad: Küll ma nuputasin kui nad oma ninasid välja hakkasid pistma, et mis imeloomad need siis nüüd on. Tärgates täitsa süsimustad. Ja ega ma ei mäletanud kah, et ma miskit sinna oleks pannud - ainult üks plastikust sildike oli juurde torgatud, millelt siis talvega marker kõik maha kustunud oli. Ühte teise kohta sai pandud sügisel ka Savisaarelt tellitud valgeõieline skopoolia - aga temast ei ole veel kippu ega kõppu - ehk ikka tuleb veel.

 Karukelladest alustab alati valge esimesena. Teised värvid alles ärkavad:

 Multiplex sätib õitsema. Ja ka Muhediku käest saadud lihtõieline andis endast juba märku. Täitsa alles ja kenasti tärkamas - kuigi jah üks nädalake hiljem kui Multiplex. Ja välimuselt on ta ka kuidagi pisem ja õrnem.

 Õrn ülane hakkab minu aias juba varsti umbrohumõõtmeid välja andma - aga kurramuse ilus on ta. Oli kunagi ka roosaõieline - aga see kadus kuskile ära. On jäänud ainult see sinine - pärit nimetust säästumarketi pakist. Ja pidavat külmaõrn olema - mul paljuneb mis hullu :)

 Veel üks umbrohi, kes on viimastel aastatel tee minu juurde leidnud - kust ei tea - aga peris armsake. Kuigi kui ennast lillepeenrasse sisse sätib, siis eriti kergesti ta ennast kätte ei anna. Kanakoole:

 Koerahambad ka juba väljas. Valge ära õitsenud ja kollane veel ootamas:

 Ja tulbid on alustamas:

 Reede saabus väike pätt ka lõpuks koju:

 Vana penilane arvas, et talle toodi mänguasi. Ja selline tunne, nagu teine noorus oleks vanadaamile kätte jõudnud. Kui siiamaani vedas ennast ühelt diivanilt teisele - siis nüüd hüppab ja kargab nagu noor kutsikas. Teinekord väsib väike päntu mängust kiiremini, kui vana penilane. Igastahes hõivas ta kohe väikese päntu mänguasjad - teisel oli tükk tegemist, et mõni ka enda valdusesse saada:)

 Aga sõpradeks said nad hetkega. Nüüd ongi pilt selline, et sinna kuhu läheb vana, sinna läheb ka noor ja tihti on ka röövliplika kambas. Lapsi nähes, lähevad pontul silmad kohe särama ja röövliplikast ei jääda sammugi maha