udune sügishommik

Sügisel on oma võlu. Hommikud, kui päike ennast paksust udust läbi pressib. Ja need tuhanded pisikesed veetilgad, mis siis särama löövad. Ja see hääbumise lõhn. Ja puhkuse ootus. Sest seda on ju lausa oma silmaga näha, kuidas loodus ennast puhkusele sätib. Kuigi jah, mõned veel püüavad õitsemisega suve pikendada. Aga ega need esimesed öökülmadki enam kaugel pole, peale mida hakkab see hääbumine veel eriti kiiresti, lüües enne lõplikku minekut looduse eredalt särama. Mina vähemalt küll loodan, et tuleb samasugune värviline ja ilus sügis nagu oli möödunud aastal. Aga konnad juba otsivad talvekorterit ja mullahunnik on täis uimaseid sisalikke. Huvitav, kas nad loodavad seal endale talvepesa leida? Peaks vist neid sealt kuidagi ära ajama, sest see tilgake mulda on mõeldud mul rooside muldamiseks. Ja kui ma hiljem seda mullahunnikut rappima hakkan, siis segan nende talveund.

Aga klõpsisin lihtsalt aias ja proovisin vett pildile saada:DD (kui pilte suuremaks klikata, siis on vesi näha kah)

Mõtlen juba kevadele

Sügis pole veel õieti alanudki, aga mul juba keerlevad mõtted järgmise kevade juures. Ja kuigi ma lubasin endale, et enam ühtki uut roosi aeda ei too lähema 4 aasta jooksul. Siiski on 1 veel puudu.:

Foto pärit siit:

Maria Lisa imekena roniroos, võib proovida kasvatada ka suure maaala pinnakatjana. Külmakindel. Õitseb kahjuks ainult 1 x maist juunini.

Vaatasin, et Joostil ta tootenimekirjas täitsa olemas - eks siis tuleb sealt nüüd esmaspäeval, kui Luuale minek on, läbi hüpata.

Hakkab peale

Hakkab peale see igaaastane kataloogide ahvatlus:). Ülejäänud jätsid mind külmaks, aga Savisaarele ikka vastu ei saanud. Juba tellimuski tehtud. Aga vähemalt ei tellinud ma ühtegi lauku tänavuaasta.
Nagu eelminegi aasta - panen ka seekord siia kirja. Ei usalda enam neid kaustikuid. Parem kui ikka mitmes kohas :D
Arisaema amurense, amuuri tulivõhk Tallinna Botaanikaaiast. Tulivõhad kuuluvad võhaliste (Araceae) sugukonda nagu kalladki. Paljudele aednikele on külmakindlate (talvekatet mittevajavate), aias talvituvate „kallade” olemasolu üllatuseks. Kõrgus 30 cm või enam. Liitleht on kämmaljas. Valgete või kahvatulillade pikivöötidega roheline (harvem tumepurpurne) torujas, kallaõiesarnane, kuid ülaosas etteulatuva „kapuutsiga” tõlviku kandeleht (rahvasuus "õis") koos õisikuga puhkeb mais-juunis. Sügisel püüab aias pilke oranžikaspunane marjatõlvik. Kogu taim on mürgine! Liik kasvab Kaug-Ida, Korea ja Hiina leht- ja segametsades. Looduses eelistavad aarumiliigid viljakaid ja aluselisi, vett hästi läbilaskvat huumusrikast mulda. Poolvari, parasniiskus (märga mulda ei taha!). Tallinna Botaanikaaia variant on suhteliselt tugevakasvuline.

Arisaema ciliatum var. liubaense (CT 369), võsund-tulivõha pikatipmeline teisend (CT 369). Kuni 80 cm kõrgune taim tärkab alles juunis, andes "pulgametsa". Pikkade, kuni poolemeetriste tumedate, kaunilt maomustriga kirjatud teravatipuliste pulkade (tõusmete) tipust tekib alles hiljem lehetutike ning ilmub ka õisik. Purpurse valgete pikutiste sebravöötidega õisiku kandelehe („õie”) ettekäänduva „kapuutsi” tipp aheneb juunis 10-15 cm pikkuseks rippuvaks niidiks. Taime ainus leht on kiirjalt jagunenud rohkem kui 20 lehekeseks. Hilissügisel valmivad erkpunased viljatõlvikud. Hiina keskosast Sichuani provintsist Liuba küla lähedalt 3600 m kõrguselt 1981. aastal esmakordselt korjatud taimed (CT 369) said endile botaanikutelt ladinakeelse nime alles 1999. aastal. Seega on tegemist ülimalt uudse taksoniga, ehkki Eestis on taimi vähesel määral juba levitatud. Meil täiesti külmakindel, ilma katteta talvituv eksootiline "kalla" paljuneb nii võsundite kui seemnetega.Kasvab hästi nii päikeses kui kerges varjus.

Dioscorea nipponica, nipponi dioskoor. Jaapanis, Hiinas ja Kaug-Idas kasvav mugulja risoomiga rohtne mitmeaastane ronitaim on lehtilutaim. Valkjad õied juulis on pisikesed ja peaaegu märkamatud. Väänduval kuni 4 meetri pikkusel varrel asuvad tumerohelised südajad 3-7 hõlmaga lehed. Eelistab varju ja poolvarju, aga talub hästi ka päikest. Liaane meil aedades jätkub, kuid rohtseid ronitaimi on väga vähe (tuntuim on ehk humal). Küllalt haruldane.

Iridodictyum reticulatum 'George’ (syn. Iridodictyum histrioides 'George = Iris reticulata 'George’; W. P. van Eeden 1973), harilik võrkiiris 'George’ (võrkjas iiris 'George’). 10-12 cm kõrgune sort on saadud lüükia võrkiirise suure teisendi ristamisest hariliku võrkiirise sordiga 'J. S. Dijt’ (I. histrioides var. major × I. reticulatum 'J. S. Dijt’). Väga varajaste ja suurte, üle 8 cm Ø-ga lõhnavate õite sisemised õielehed on purpursed, välimised tumedamad purpursed. Laiad õienaastud on sort pärinud lüükia võrkiiriselt. Kitsaste kollaste meemärkide ümber on valkjas naastulaik. Sademeterohketel aastatel mädaneb osa sibulaid suvel mullas liigniiskuse tõttu, ükski teine sort aga pole seni oluliselt kannatada saanud.

Iridodictyum reticulatum 'J. S. Dijt’ ( = Iris reticulata 'J. S. Dijt’; J. S. Dijt, enne 1938), harilik võrkiiris 'J. S. Dijt’ (võrkjas iiris 'J. S. Dijt’). Ühe kõige punasema õiega sordi sisemised õielehed on purpursed, välimised aga punakaspurpursed oranžikaskollaste meemärkidega. Sellele keskmise õitseajaga sordile värvuselt väga lähedane sort 'George’,on varasem, suureõielisem, tugevakasvulisem, kuid palju niiskusõrnem.


Ja ausõna, ma seeaasta rohkem kuskilt ei telli ja mitte midagi juurde ei osta :D

Ja kes vabastaks mind õuntest - mul on õunauputus. Totaalne. Täna viisin 6 kärutäit metsaalla kitsedele. Aga puudest pole arusaadagi, et neid õunu kuskilt otsast vähemaks jääks. Õunamoosi meil ei sööda. Õunamahla on veel möödunud aastast järgi 20 3-liitrist purki + liitriseid veel terve posu. Õunakoogi peale teevad kõik pereliikmed haput nägu, et oehh jälle.
Pole selliseid suuri klaasanumaid kah, et veini teha. Muidu võiks ju proovida.
Pubekale sai ühikasse suur kotitäis kaasa antud - seal vähemalt teisedki sõid ja olid käskinud esmaspäeval veel tuua. Mul tuli selle peale kohe Tootsi ja Kiire värk meelde, et õunte pealt vaatame :DD