Kui nüüd aus olla, siis esimesest ehmatusest olen juba üle saanud. Kuigi jah, kui kogu see jama selle lume alt välja sulama hakkas, oli nutumaitse suus ja käsi krabas telefoni järele, et buldooser kohale kutsuda. Esimese hooga mõtlesingi, et põrgu kõik - mida ma siin jaman - buldooseriga plats puhtaks ja siledaks - muruseeme peale ja siis murutraktoriga hea sirget muru niita. Pole mingeid istutusalasid ega põõsatotsakaid. Siis tuli õnneks haigus, mis mind kolmeks päevaks 39 kraadise palavikuga voodisse surus. Vat öeldaksegi ju, et haigused antakse meile, et me endale aega võtaksime järelemõtlemiseks. Nu seda mõtlemise aega oli parajalt ja kui ma siis jälle olin võimeline aias ringkäiku tegema, ei tundunudki see pilt enam niiiii hull - kuigi jama on ta ikka. Sellist laastamistööd nagu mutid, hiired ja tundub, et ka mügrid, sellel talvel korda saatsid, pole mu silmad veel ennem näinud.
Röövliplika liivakasti ümbrus on ühtlaselt üles küntud. Samasugune pilt kordub kõikjal, kus on kõrgemad kivid või müürid:
Aga selle songermaa keskel õitsevad häirimatult lumekupud:
Mürikaaria tundub neile eriti hästi matsenud olevat. Temaga pole muud kui maani maha - huvitav, kas taastub? Või tuleb hakata uut istikut otsima?
15-aastane ümmargune elupuuvorm(sorti ei tea - too aeg ei osanud sordinimele tähelepanu pöörata) on laiali nagu pannkook. Aga mõne päevaga on ta ennast tegelikult kenasti juba koomale tõmmanud, eks tuleb ise natuke puuvillase nööriga kaasa aidata:
Kõige rohkem on mul kahju äädikapuu sordist `Tiger Eyes` Näritud ta pole, aga raske lumi on teda ikka väga rapsinud - kõik külgharud on murdunud, jäänud on ainult peaoks. No loodame, et eluvaim ikka sees ja taastub:
Sellised on siis marjapõõsad. Eranditult kõik tuleb juurepealt maha võtta - kõikidel kõik oksad murdunud. Lisaks hiirtele mutid kenasti marjapõõsad ära mullanud. Või oleks targem hoopis uued istikud kevadel laadalt tuua?
Aga mis ma siin ikke halan - eks tuleb järkjärgult kääride ja saega tegutseda.
Täna sai kõvasti reha välgutatud - kohe puhtamaks sai. Homme plaanis istutusalasid korrastama vaikselt hakata. Roosid kõik kenasti elus - mõnedel küll oksad hiirte poolt näritud, aga nendega pole hullu - niikuinii oleks kõvasti tagasi lõiganud.
Sinililled juba punnitavad õienuppe:
Rohtlaliiliad ka kenasti elu ja tervise juures - ninad juba väljas:
Ja lumerooski pääses lumehangest ja kohe õitsema:
Ronihortensial suured pungad juba ja teda peetakse meil külmaõrnaks :) :
Eriti rõõmustan oma väikese valge männi üle - garaazi katuselt sai ta endale ikka mitu tonni lund kaela ja kui ta nüüd välja sulas, oli ta pikali mis pikali. Arvasin, et temast asja ei saaa - aga näe - 3 päevaga ajas ennast püsti ja ainuke kadu on üks pisike murtud oksake :
Conica´ga nii hästi ei läinud. Lumi tuli enne maha kui jõudsin talle varjutuskanga ümber seada ja talv läbi oli ta praktiliselt lume all üleni - ja kevadel jäin jälle varjutamisega hiljaks - ja nüüd ta siis on selline rebane meil. Aga ehk ikka taastub:
Loorberikirsipuu - nii nagu ta sügisel lume alla läks, nii ta kevadel sealt välja sulas. Isegi ühtegi lehekest pole kaotanud:
Aga üks suur kahju veel nende kurramuse elukate poolt tehtud - eks linnud ka kaasa aidanud - kõik mu sügisel istutatud uustulnukad on jäänud siltideta. Nimelipikud kas maasse küntud või lihtsalt uppi lükatud ja lindude poolt minema tassitud. Nüüd tuleb neid tuvastama hakata, kui suuremad on.
