Aga see jahedus pani mind lõpuks tegutsema. Terve suvi sai lihtsalt maha vedeletud jahedamat kohta otsides ja sügavalt imestades, et kuidas teised küll jõuavad. Kes kaevas ja kes ehitas ja kes istutas jne. Minul pani paljas mõttetegevus higi jooksma. Aga nuhh, kuna ma niisama vedeleda ei suutnud, siis vähemalt sai raamatutest tarkust ammutatud ja igatsugu plaane tehtud ja niisama mõeldud.
Aga kui nüüd nädal tagasi see jahedus saabus, siis vaatasin oma aeda, mis nägi tõeliselt jube ja hooletusse jäetud välja. Hakkasin siis ühest otsast vaikselt korrastama. Kuna mõned aastad tagasi HobbyHallist tellitud kõige suurem komposter jäi mulle ikka väikeseks. Ja see aianurk nägi tõeliselt jube välja - hunniks siin ja hunnik seal; siis saigi sellest nurgast peale hakatud. Ema juures jäi ehituse käigus üsna palju saematerjali üle - sellised praaklauad, millega muud teha pole kui küttepuudeks - need sai siis enda juurde koju taritud Ja siis möödunud nädalavahetusel klopsisingi siukse kasti kokku:
Keldrinurgast leidsin purgi vana värvi kah ja võõpasin ta üle. Sest paljas värvimata laud tundus võõrkehana. Nüüd vähemalt sai selle kompostimajanduse joonde. Aga muttidele mu töö kohe üldse mitte ei meeldinud. Kastide ette panin liivapadja peale betoonplaadid - et rohi vastu kasti ei läheks - jube vastik niita. Aga mutiraiped on tänaseks kogu liiva plaatide alt välja lükanud ja kõik näeb välja nagu seasongermaa. Nüüd pean neid plaate uuesti panema hakkama. Aga enne pean need tegelased kuidagi kätte saama.
Madalamasse kasti said lõpuks omale koha mitu aastat potis virelenud mesimurakad - neile käisin männimetsa alt hapumat kasvukeskkonda toomas. Kuigi mulle on öeldud, et meil nad ei taha viljuda - siis kummalisel kombel nad mul potis olles õitsesid ja viljusid küll. Aga kitsastes oludes ei saagi mingeid suuri marju oodata - aga eks elame-näeme.
Nüüd on aiale jälle tiir peale tehtud kõik rohitud, vanad äraõitsenud õied lõigatud ja aed hakkab jälle aia nägu minema. Täna alustasin ka kaevamistöödega - kindel siht on kõik potisvaevlejad kenasti oma kohtadele istutada. Kasvuhoonesse talvituma jääksid ainult mõned tited.
Vaatamata jahedusele või siis hoopis tänu sellele, on osa roose uuesti õitsele läinud:



Tema mul selleaastene uustulnuk - imearmas pinnakatja:






Ja järgnevatel aastatel kasavatan suvelilledest ma ainult takeeteseid. Ei võta neid kuumus ega padukas. Ei pea neid alalõpmata puhastama vanadest õitest ja pidevalt väetisekannuga kõrval passima. Mul nad mitmes konteineris - ja ausalt, ma pole nendega suve jooksul mitte midagi teinud - ei väetanud ega vanu õisi noppinud, ainult vett kallasin 2 x päevas. Ja kõik on täisõites ja lopsakad. Mida ei saa öelda petuuniate ja lobeeliate ja teiste suvikute kohta, kes ammu juba kompostihunnikus on. Lisaks on takeetestest veel hiljemgi kasu - ma hakin nad kõik rooside vahele ja segan mulda.