Sügis

Sügis on käes. Kuigi kalender näitab veel suve, on siiski sügis mis sügis. Kui päike ennast näitab, siis on küll veel suviselt palav, aga kui ta pilve taha kaob, on kõle tuul platsis.
Aga see jahedus pani mind lõpuks tegutsema. Terve suvi sai lihtsalt maha vedeletud jahedamat kohta otsides ja sügavalt imestades, et kuidas teised küll jõuavad. Kes kaevas ja kes ehitas ja kes istutas jne. Minul pani paljas mõttetegevus higi jooksma. Aga nuhh, kuna ma niisama vedeleda ei suutnud, siis vähemalt sai raamatutest tarkust ammutatud ja igatsugu plaane tehtud ja niisama mõeldud.
Aga kui nüüd nädal tagasi see jahedus saabus, siis vaatasin oma aeda, mis nägi tõeliselt jube ja hooletusse jäetud välja. Hakkasin siis ühest otsast vaikselt korrastama. Kuna mõned aastad tagasi HobbyHallist tellitud kõige suurem komposter jäi mulle ikka väikeseks. Ja see aianurk nägi tõeliselt jube välja - hunniks siin ja hunnik seal; siis saigi sellest nurgast peale hakatud. Ema juures jäi ehituse käigus üsna palju saematerjali üle - sellised praaklauad, millega muud teha pole kui küttepuudeks - need sai siis enda juurde koju taritud Ja siis möödunud nädalavahetusel klopsisingi siukse kasti kokku:

Keldrinurgast leidsin purgi vana värvi kah ja võõpasin ta üle. Sest paljas värvimata laud tundus võõrkehana. Nüüd vähemalt sai selle kompostimajanduse joonde. Aga muttidele mu töö kohe üldse mitte ei meeldinud. Kastide ette panin liivapadja peale betoonplaadid - et rohi vastu kasti ei läheks - jube vastik niita. Aga mutiraiped on tänaseks kogu liiva plaatide alt välja lükanud ja kõik näeb välja nagu seasongermaa. Nüüd pean neid plaate uuesti panema hakkama. Aga enne pean need tegelased kuidagi kätte saama.

Madalamasse kasti said lõpuks omale koha mitu aastat potis virelenud mesimurakad - neile käisin männimetsa alt hapumat kasvukeskkonda toomas. Kuigi mulle on öeldud, et meil nad ei taha viljuda - siis kummalisel kombel nad mul potis olles õitsesid ja viljusid küll. Aga kitsastes oludes ei saagi mingeid suuri marju oodata - aga eks elame-näeme.

Nüüd on aiale jälle tiir peale tehtud kõik rohitud, vanad äraõitsenud õied lõigatud ja aed hakkab jälle aia nägu minema. Täna alustasin ka kaevamistöödega - kindel siht on kõik potisvaevlejad kenasti oma kohtadele istutada. Kasvuhoonesse talvituma jääksid ainult mõned tited.

Vaatamata jahedusele või siis hoopis tänu sellele, on osa roose uuesti õitsele läinud:

Tema mul selleaastene uustulnuk - imearmas pinnakatja:

Ja järgnevatel aastatel kasavatan suvelilledest ma ainult takeeteseid. Ei võta neid kuumus ega padukas. Ei pea neid alalõpmata puhastama vanadest õitest ja pidevalt väetisekannuga kõrval passima. Mul nad mitmes konteineris - ja ausalt, ma pole nendega suve jooksul mitte midagi teinud - ei väetanud ega vanu õisi noppinud, ainult vett kallasin 2 x päevas. Ja kõik on täisõites ja lopsakad. Mida ei saa öelda petuuniate ja lobeeliate ja teiste suvikute kohta, kes ammu juba kompostihunnikus on. Lisaks on takeetestest veel hiljemgi kasu - ma hakin nad kõik rooside vahele ja segan mulda.

Jahedamate ilmade saabudes kolisin ka vesisalati mõned taimed õuest tuppa talvituma. Keldrinurgast leidsin ühe vana pisikese 10 l akvaariumi koos kõige töötava tehnikaga - seal neil peaks mõnus olema talve mööda saata.

Vol 2

Öösel umbes kella 4 paiku ärkasin üles, sest pubekas saabus koju - olid sõbra ralliauto ehitamisega lõpule jõudnud. Proovis tulla küll hiirvaikselt, et mitte meid üles ajada, aga välisukse klõpsu ikka kuulsin. Seda kuulis ka röövliplika, kes ärgates siis meie juurde kaissu puges. Ok - hakkasin just uuesti uinuma, kui tundsin, et midagi on korrast ära. Unesegusena kuulsin nagu mingi vihinat. Lõin silmad lahti - ja seal ta siis lendas. Nahkhiir! Jälle!!! Ja meie magamistoas!!
Lõin mehele näpud ribidesse, et kuule lendab. JÄLLE!!! AJa välja! Kuna mul on kombeks teinekord öösiti unes rääkida, kui ma väga väsinud olen, siis mees pidas seda järjekordseks minu unenäoks ja pobises - ei lenda siin kedagi. Mina ikka vastu nu lendab ju!!! Ikka ta ei uskunud. Kui ma juba röögatasin, et kurramus lendab, ma ei maga - siis tegi ka mees silmad lahti - lendab jah!
Nu ja läks jälle lahti. Mul seekord oli broneeritud vaade nö esimesest reast - so siis voodist ja teki alt. Igaksjuhuks hoidsin tekki nii, et kohe oleks võimalik see üle pea tõmmata, kui asi peaks ohtlikuks muutuma. Aga mehe kiituseks pean ütlema, et need hüpped ja poognad, mis ta võttis, oleks silmad ette andnud nii mõnelegi balletitantsijale. Lõpus oli juba päris naljakas. Nu kujutage ise ette - 100 kg parajalt paksu suspedes meest akrobaatilisi hüppeid sooritamas :D
Kui eelmine kord kuulsid naabrid mu kisa - siis seekord nad vist ei saanud magada mu ohjeldamatu naerulagina peale. Röövliplikal ka nalja nabani. See kisas: issi hüppa veel - näe seal - hüppa!!! Jälle 15 minutit ja välja ta lõpuks lendas lahtisest aknast. Seekord jäid lillepotid terveks:))

Fotoaparaat ei tulnud jälle meelde. Ja kui ka meelde oleks tulnud, ega ma siis teise tuppa talle järgi ikka poleks läinud.
Tundub, et ma pean vist kuskilt suure liblikavõrgu hankima - sellega oleks hea neid püüda. Seekord polnud kärbsepiitsa ja kandikut kah käepäerast - mees ajas teda lihtsalt plätud käes taga.
Kust nad kurramused sisse tulevad? Need aknad, mis meil öösiti lahti - nendel on võrgud ees. Äkki on neil kuskil katuse all pesakond? Ja siis imbuvad läbi laepragude kuidagimoodi? Ei saa kontrollima ka minna - see pööninguosa on täidetud klaasvillaga - selle veneaegsega - ja sinna sisse ei tahaks eriti püherdama minna.
Samas olen ma muutunud juba paranoiliseks - majas ringiliikudes vahin kogu aeg lakke ja nurgataguseid, et äkki kuskil mõni ripub. Nahkhiiri olen siinkandis näinud viimased 20 aastat - aga alati õues - mitte kordagi pole nad tuppa trüginud. Mis siis nüüd lahti on? Samas naabrid jälle ütlesid, et nende maja ümber nahkhiiri ei lenda - nemad pole kordagi neid näinud - järelikult nad ikka siis meie pööningul on. Kui siin mõned aastad tagasi tehti keskkonnauuringuid tulevase suure maantee jaoks - siis seal oli küll kirjas, et lähedal asuvas tammikus on nahkhiirte koloonia - aga see tammik on ca 800 m meie majast. Ohh jahh - miskipärast on mul tunne, et see nahkhiir ei jää viimaseks :)))

Õhtune komöödia

Tänasest õhtust oleks küll saanud ühe väikese episoodi mõnesse komöödiafilmi.

Istusin elutoas ja vaatasin ühe silmaga telekat ja teisega lugesin ajalehte. Järsku lendas minus mööda tume vari. Ähh - jälle mingi suuremat sorti ööliblikas on tuppa lennanud, mõtlesin ja ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Neid ööliblikaid ikka lendab ringi. Aga hetke pärast tundsin, et miski riivas pead. Ja kui pead pöörasin, ei olnud tegu mitte ööliblikaga vaid kõige pesuehtsema nahkhiirega. Seda röögatust, mis minu kõrist tuli, oli vist kosta Tallinnasse välja. Ma pole nii kiiresti elutoast kadunud, kui nüüd. Lendasin hirmsa kisaga teise tuppa, kus abikaasa juba magas ja nõudsin, et see elukas kohe siit majast kaoks. Loomulikult ei saanud unine mees ööd ega mütsi aru, et mida see vanamoor nüüd kriiskab siin. Surusin talle kärbsepiitsa ühte kätte ja kuskilt kapiservalt haaratud kandiku teise kätte ja lükkasin ta elutuppa. Ta ei saanud ikka midagi aru, niikaua kuni see elukas talle pähe lendas. Siis sai aru küll. Miskipärast oli tal esimene reaktsioon ka toast putket teha. Aga ma ei lubanud. Käskisin tal sinna jääda ja see elukas kas elusalt või surnult majast välja toimetada. Ise piilusin ukse vahelt - ega ma siis ju ei julenud sinna tuppa minna. Võitlustander oli küllaltki suur, kuna meil elutuba on ühendadtud suure trepihalliga ja ust vahel pole. Nu vehkis siis mehike seal minutit viis - rohkem käisid matsud küll lillepottide ja seina pihta. Õnneks taipas ta rõduukse lahti teha - ja suure vehkimise peale lendas see elukas lõpuks toast välja.
Kokkuvõtteks: minul paras adrenaliinisüst + 2 purunenud lillepotti + üks seinalt allasadanud kõlar. Ja toas paras segadus. Õnneks jäi akvaarium terveks - jube kui sellesse kaosesse oleks veel lisandunud 100 liitrit vett :D. Aga mehikesel jälle põhjust uhke olla: eile püüdis muti kinni - täna päästis naise lendava eluka käest :D

Üle kõige kardan ma igatsugu vingerdavaid ja lendavaid elukaid. Praegugi käed natike veel värisevad. Kuigi kui mõtlen, kuidas mu 100 kg mehike mööda elutuba ringi kalpsas - on peris naljaks.
Kust too isend meile majja sisse pääses, on arusaamatu - vbl elutses juba pikemat aega kuskil pimedas nurgas ja nüüd otsustas välja tulla. Homme käin kõik pimedad nurgad igaksjuhuks läbi ja kontrollin üle.

Ja ongi kõik! See kuum suvi on nüüd läbi. Täna täitsa sügise hõngu õues tunda. Kuigi on ju alles augusti keskpaik ja võiks veel suvine olla. Aga läheneva sügisemärke on juba igal pool. Puudel lehed on küll veel rohelised - aga see sügise lõhn. Ei oskagi täpselt seletada, aga sügisel on oma lõhn. Meist paar kilomeetrit eemal on Sagro suured kapsapõllud - kui tuul sealtpoolt on, siis tuleb seda juba kõduneva hakkava kapsa lõhna ( päris vastik kusjuures) - see on üks lõhnadest. Aias muru ja muld lõhnavad hoopis teistmoodi.

Sügisel on ka oma hääl. Sookurgede hüüded on hoopis teise kõlaga kui suvel. Autode hääled, mis kostuvad eemalt sõiduteelt, on hoopis teise kõlaga. Ja kui eile väike parv sookurgi üle aia lendas, siis oligi selge, et suvi on selleks korraks läbi.

Juba teist päeva kummitavad mind 2 laulu. Õnneks on juutuub olemas:



See suvi oli selline mittemidagi tegemise suvi. Kuumus lihtsalt ei lubanud. Aga vbl oligi vaja lihtsalt aeg maha võtta ja peas mõlkuvad mõtted konkreetsemateks mõelda. Nüüd on mitmedki ideed konkreetsemaks saanud ja mõned ka jooniste kujul arvutis olemas. Sellel aastal nad enam teostuseni ei jõua - aga kevadel kindlasti juba.

lubatud

Siin siis nimekiri, mida võiksin kaasa võtta kui soovijaid on. Kuna on jätkuvalt kuiv ja kuum, siis suuri püsikuid ei saa hetkel jagada, kuigi paljud juba kipuvad laiutama. Sellepärast ongi nimekirjas põhiliselt pinnakatjad.
Proovisin osadest pilte ka teha - enamus on küll õitsemise juba lõpetanud, aga mõne niru õie sain ikka pildile.

1. Kahte sorti nõgeseid


2. 3 sorti kukeharju

3. valge ja sinine pisikellukas + keskel on karpaatia kellukas

4. müürilill

5. see suur hosta jääb mulle ette. Kuna üks samasugune mul juba on olemas, siis selle annaks heameelega mõnele soovijale ära. Sordinime ei tea.

6. Ehk soovib keegi ka kuldvitsa?

7. Selline hästi tumepunane nelk. See viimane õieke on päikesepoolt pleegitatud ja siuke niru :))

8. Jaapani ülane

9. roomav metsvits

10. möödunud aastal sai tehtud mõned hõbepaju pistikud - 2 tk virelevad veel pottides:

11. möödunud aastal sai tuttavate aiast võetud 2 oksa ja maha torgatud - mõlemad võtsid juured alla ja elasid õues ka talve üle. Tegemist siis mingi lumimarjaga, mis mööda maad roomab. Täpsemalt ei oska öelda. Ise nad olid ta Inglismaalt pistikuna toonud. Üks nooruke siis pakkuda:
Veel võin kaasa võtta lõhnavat kannikest; karvast kadakkaera, maasikvaarikat.

Kadaka jaoks otsin karatau laugu üles ( kas olen sulle veel midagi lubanud?)

Thelale hoidsin ühe punase kobarpea tite. Delfiiniumit praegu kätte ei saa, sest maa on kivikõva - ennem murdub labidas, kui juurika kätte saan :D

Meenub, et keegi vist küsis ka selle prügikastiroosi võsu. Vaatasin, et 3 tk on muruniiduki käest täitsa pääsenud ja saadaval.

Veetaimedest üks heleroosa vesiroos ja konnakilbukat

Rohkem praegu nagu ei tulegi ette - kui kellelgi on midagi blogist silma jäänud, küsida võib ikka :))

Pistikumajandusest veel - mürikaaria pistikuid tegin hulgim, aga tänavune kuumus on nende juurdumisele halvasti mõjunud. Ei ole veel juurdunud - hukas ka pole - nii et loodame, et ehk ikka saab asja ja siis kevadel saate tited kätte.