Sunday 29 March 2009

vanasõnadest

Ütle veel, et vanasõnad on tühjad sõnakõlksud. Praegusel hetkel kehtivad minu puhul küll 2 vanasõna:
Esiteks siis: Hirmul on suured silmad
Alles eile õhtul nutsin siin ja olin paanikas - õnneks paanikaks põhjust polnud. See oli hoopis mingi kuri viirus, mis plikal sellist kõhuvalu põhjustas. Kuigi sümptomid olid väga sarnased sellele, kuidas poiss omalajal lõikusele läks. Ja ega meie pliks polnud seal kirurgia osakonnas ainus täna. Seal oli peris mitu sarnase kõhuvaluga last. Ise mõtlesin veel, et kui kõigil oleks tõesti pimesool olnud haige - siis oleks arstid vist pidanud lausa konveieri avama :). Igastahes öö tilgutite all oli möödunud rahulikult ja hommikuks oli meie pliks jälle tema ise, kes ei suutnud hetkekski paigal püsida ja nõudis õdedelt, et vaja nendega kulli ja peitust mängida :D. Kui hommikul haiglasse helistasin, siis valveõde ütles, et sellele lapsele küll käehoidjat pole vaja - tema saab ise hakkama. Aga minu süda ei lubanud teda sinna üksi jätta - pealtnäha paistab ta küll vapper ja tubli, aga eks ta ikke igatseb kellegi tuttava järgi. Igaksjuhuks jäeti ta veel üheks päevaks sisse ja ehk esmaspäeva hommikul kirjutatakse koju. Suured tänud kõigile heade toetavate sõnade eest :)
teiseks siis:
Kus häda kõige suurem,seal abi kõige lähem.
Nimelt pean ma homme Luuale sessile minema. Aga mõttes olin ma sellele juba kriipsu peale tõmmanud, sest kindlasti ei saadaks ma last nüüd lasteaeda. Ja ka haiglasse ei tahtnud ma teda mitte minutikski kauem üksi jätta. Aga siis helistas mulle ema ja ütles, et talle ongi puhkust vaja ja ta heameelega tuleb ise haiglasse pliksi juurde ja pärast kantseldab seda laatsaretti siin kodus ( poiss ju jäi ka kõhuvalusse - ega tema siis ei saanud ometi seda viirust vahele jätta). Ja et mina aga korjaku oma kodinad kokku ja asugu sinna Luua poole teele - et mulle ongi seda kolmepäevast eemalolekut vaja. Muidu hull valmis. Eks tal omajagu õigus ole kah. Nii et pakingi asjad ja kaon siit Tallinna külje alt mõneks päevaks. Hea, et ka vanaemad saavad lapselapse põetamiseks haiguslehti võtta ja nendega haiglasse jääda :)
Nii et lõpp hea kõik hea!
Ja järgmine nädal lubas juba 10 kraadi sooja :D

Saturday 28 March 2009

Kaua võib

Mõnikord on tunne, et keegi kuskil teeb kõik selleks, et katsetada sinu murdumispunkti ja vastupidamisläve. Alles oli poiss pikalt haige - ühest viirusest paranes, teise üles korjas. Kodu nägi välja nagu laatsaret ja mina tundsin ennast halastajaõena. Kiitsin mõttes röövliplikat, et ta nii tubli on, et terve talve jooksul ainult 1 x kerges nohus. Aga liiga vara vist kiitsin - täna maandus vaeseke lasteahaiglasse tilgutite alla - kahtlus: pimesool. Ja kuna intensiivi vanemaid ei lubata - saadeti mind koju küüsi närima. Nüüd istungi siin arvuti taga ja et mõtteid mujale viia- kirjutan nutulaulu. Kogu aeg silme ees pilt väiksest tüdrukust, kes proovib hästi vaprat nägu teha, samas kui tegelikult tahaks suure häälega nutma hakata. Õnneks on seal väga väga toredad õed. Ja nad ei tundu üldse kurjad olevat, kui ma iga tunni aja tagant helistan. Ma üldse olen vist siuke nõrganärviline - pabistan rohkem. Ja tegelikult on lapsed väga vaprad ja tublid ja üritavad oma vanemaid lohutada. Poisil on tehtud 3 operatsiooni - nendel kordadel olen opiajal lihtsalt istunud pisaraid valades haigla ukse taga ja närviliselt suitsu kiskunud. Ja kõigil kordadel on poiss mind pärast lohutanud ja öelnud, et pole asi nii hull miskit, samas kui mina olen olnud närvivapustuse äärel. Nüüd hakkab plikaga sama lugu pihta või - adenoidiopi on ta juba 2 a tagasi üle elanud; nüüd siis pimesool.... Ja kõige hullem on see, et ma tunnen ennast nii abituna ja see, et ma ei saa olla tema kõrval, et ta on seal üksinda võõraste keskel.
Ja kevad ei taha ka tulla - täna on terve päev lund ja miskit muud ollust taevast sadanud.

Friday 20 March 2009

Ta tuligi!

Ja lõpuks ta tuligi. Kalendri järgi vähemalt. Aga küll ta tuleb tegelikult ka! Varsti.
Ja minu röövliplika sai 5 aastaseks. Juba!! Ei taha nüüd seda vanainimeste juttu ajama hakata, et küll see aeg ikke lendab kiiresti... . Aga nii ta on :))

KENA KEVADE ALGUST KÕIGILE!

Monday 9 March 2009

Talv näitab hambaid

No ei taha see talv veel alla anda. Alles paar päeva tagasi hõiskasin siin, et kevad tuleb. Nagu ära oleks sõnanud. Täna on hommikust saati lund sadanud ja ei ole märkigi, et järele jääks. Olen täna juba 2 x elupuid raputamas käinud, sest lumi, mis sajab, on väga märg ja raske. Aga lastel muidugi lõbu laialt - lumesõda ja lumememmed.
Aga mina tahan kevadet!

Sunday 8 March 2009

Elagu naised!

Virtuaalne roosipunt kõikidele naistele!

Friday 6 March 2009

Kevadeootus; anomaaliad ja fotosessioon hiirega

Jaa, kevad tuleb! Nüüd usun ma seda isegi, kuigi aiatagune näeb välja veel täitsa lumine:ja siilikübarate tutid turritavad veel täitsa talviselt: aga murelil on juba nii suured pungad:ja Browni kuslapuu "Droppmore Scarlett" üritab juba lehti välja ajada. Kuigi eelmine talv üritas ta mul isegi talvel õitseda:Aga see talv oli minu jaoks eriliselt raske. Kuigi patt oleks viriseda, sest talv oli ju super! Polnud erilisi külmakraade ja enamus ajast oli ikka lumi maas. Sai kelgutada ja suusatada ja muid talvemõnusid nautida. Loodan, et ka taimedele see talv meeldis ja nad need mõned korrad, mis alla 15 kraadi langes, ikkagi kenasti üle elasid.
Aga nüüd on kevad tulemas! Seda tunneb juba õhust ja lindude sirinast ja sulavatest räästastest jne. Täna nägin isegi rõdul päikesekäes paari uimast kärbest ringi sebimas. Nende maine teekond lõppes küll lihasööja taime lõugade vahel - aga kevadetkuulutajad nemadki.
Igastahes mul hakkasid käed sügelema ja nii tahaks juba näppe mulda pista. Ilmateade lubas nädalavhetuseks ka juba soojakraade. Kui saaks juba õues miskit toimetada, aitab ka see ehk üle sellest masendusest, mis töötuna kodus istumine minus tekitab. Vahepeal tuli ikka siuke masendus peale, et ei tahtnud isegi blogimaailmas käia - mõtlesin, et ehmatan inimesed oma pessimismiga ära. Aga päikesekiired on ka minus mahlad jälle voolama pannud ja korrutan endale, et on hullemadki ajad üle elatud, elame ka need. :)

Täna aias jalutades nägin ühte kummalist asja. Mõtlesin, et keegi on kaktuse mulle forsüütia põõsasse sokutanud:
Sellist asja näevad minu silmad küll esmakordselt. Keegi oleks nagu oksad kokku kleepinud. Võin peaanda, et sügisel seda polnud. Kas see nüüd mingi haigus või lihtsalt mõni looduse vingerpuss. Targemad aidake.


Ja siis lõbustasin ennast väikese hiirekesega. Juba õhtul mõtlesin, et mida need penid seal basseini ümber hauguvad ja kiunuvad ja tahavad sisse hüpata. Aga õhtul oli pime ja ei viitsinud mina minna asja lähemalt uurima. Hommikul siis avastasin väikese hiirepoisi basseinist. Sibas seal vaeseke seosetult edasi tagasi. Nu ja õel nagu ma olen, lõbustasin ennast natuke aega sellega, et hiirekest fotopurki püüda.
Aga siis hakkas temast hale ja alustasin päästeaktsiooniga ( eks ma tegelikult mõtlesin ka sellepeale, et penisid on tunduvalt ebamugavam sealt sügavast bassust välja õngitseda, kui need peaksid ise hiirejahile otsustama minna). Aga toigas aitas kenast - ja hiireke taiplik loom, sai kohe aru, miks see palk talle sinna nina alla torgati:Uups - väike vääratus ja äärepealt oleks tagasi kukkunud:Ja väljas ta oligi:Igastahes oli hirepoisil vist kõht nii tühi, et esimese hooga jooksis kohe trepikõrvale ühte nurka, kus juba mõni roheline kõrs on päikese mõjul lumealt välja sulanud:Ja kas siis oli shokk nii suur või kõht tühi või oli ta lihtsalt mulle päästmise eest tänulik - igastahes ei lasknud ta ennast häirida minusugusest hiiglasest, kes ta ümber roomas ja fotokaga klõpsas. Isegi see ei häirinud, kui kaameratoru talle peaaegu nina alla toppisin:Ja kui poseerimise ajal mulle kogemata selja keeras - siis lubas isegi ennast näpuga togida: