Öösel umbes kella 4 paiku ärkasin üles, sest pubekas saabus koju - olid sõbra ralliauto ehitamisega lõpule jõudnud. Proovis tulla küll hiirvaikselt, et mitte meid üles ajada, aga välisukse klõpsu ikka kuulsin. Seda kuulis ka röövliplika, kes ärgates siis meie juurde kaissu puges. Ok - hakkasin just uuesti uinuma, kui tundsin, et midagi on korrast ära. Unesegusena kuulsin nagu mingi vihinat. Lõin silmad lahti - ja seal ta siis lendas. Nahkhiir! Jälle!!! Ja meie magamistoas!!
Lõin mehele näpud ribidesse, et kuule lendab. JÄLLE!!! AJa välja! Kuna mul on kombeks teinekord öösiti unes rääkida, kui ma väga väsinud olen, siis mees pidas seda järjekordseks minu unenäoks ja pobises - ei lenda siin kedagi. Mina ikka vastu nu lendab ju!!! Ikka ta ei uskunud. Kui ma juba röögatasin, et kurramus lendab, ma ei maga - siis tegi ka mees silmad lahti - lendab jah!
Nu ja läks jälle lahti. Mul seekord oli broneeritud vaade nö esimesest reast - so siis voodist ja teki alt. Igaksjuhuks hoidsin tekki nii, et kohe oleks võimalik see üle pea tõmmata, kui asi peaks ohtlikuks muutuma. Aga mehe kiituseks pean ütlema, et need hüpped ja poognad, mis ta võttis, oleks silmad ette andnud nii mõnelegi balletitantsijale. Lõpus oli juba päris naljakas. Nu kujutage ise ette - 100 kg parajalt paksu suspedes meest akrobaatilisi hüppeid sooritamas :D
Kui eelmine kord kuulsid naabrid mu kisa - siis seekord nad vist ei saanud magada mu ohjeldamatu naerulagina peale. Röövliplikal ka nalja nabani. See kisas: issi hüppa veel - näe seal - hüppa!!! Jälle 15 minutit ja välja ta lõpuks lendas lahtisest aknast. Seekord jäid lillepotid terveks:))
Fotoaparaat ei tulnud jälle meelde. Ja kui ka meelde oleks tulnud, ega ma siis teise tuppa talle järgi ikka poleks läinud.
Tundub, et ma pean vist kuskilt suure liblikavõrgu hankima - sellega oleks hea neid püüda. Seekord polnud kärbsepiitsa ja kandikut kah käepäerast - mees ajas teda lihtsalt plätud käes taga.
Kust nad kurramused sisse tulevad? Need aknad, mis meil öösiti lahti - nendel on võrgud ees. Äkki on neil kuskil katuse all pesakond? Ja siis imbuvad läbi laepragude kuidagimoodi? Ei saa kontrollima ka minna - see pööninguosa on täidetud klaasvillaga - selle veneaegsega - ja sinna sisse ei tahaks eriti püherdama minna.
Samas olen ma muutunud juba paranoiliseks - majas ringiliikudes vahin kogu aeg lakke ja nurgataguseid, et äkki kuskil mõni ripub. Nahkhiiri olen siinkandis näinud viimased 20 aastat - aga alati õues - mitte kordagi pole nad tuppa trüginud. Mis siis nüüd lahti on? Samas naabrid jälle ütlesid, et nende maja ümber nahkhiiri ei lenda - nemad pole kordagi neid näinud - järelikult nad ikka siis meie pööningul on. Kui siin mõned aastad tagasi tehti keskkonnauuringuid tulevase suure maantee jaoks - siis seal oli küll kirjas, et lähedal asuvas tammikus on nahkhiirte koloonia - aga see tammik on ca 800 m meie majast. Ohh jahh - miskipärast on mul tunne, et see nahkhiir ei jää viimaseks :)))
skip to main |
skip to sidebar
"Mischief is your middle name, but your first is friend. You are quite the prankster that loves to make other people laugh."
Hiliselt
|
I am a |
Premio Arte y pico
Hiliselt
Huvitavad aiablogid
About Me
10 comments:
800 m on ju käkitegu, põhiline, et terve koloonia kohale ei lendaks :)
Ei teagi neist lendhiirtest suurt midagi, peaks pisut lugema :)
Äkki neil lapsed õpivad lendama alles? Lõpuks saavad teist kogenud hiirepüüdjad :)
fotokas paluks ööseks padja alla.
Ega kaks kolmandata jää:DDD
Ehita voodi kohale baldahiin ja fotokas pane tõega padja alla:)
Etendus missugune :DDD.
Aga ega nalja pole. Kui meil maja kapremont oli, siis tuli eeskoja katusealusest tühikust nahkhiirepesa välja. Nii et...
Nali naljaks - aga asi on tegelikult naljast üsna kaugel. Asi on tegelikult sealmaal, et veikene hirm on magama minna :D
Netist lugesin ükspäev, et keegi oli päästeameti kohale kutsunud, kui nahkhiir toas oli - vat see on naljakas :DD
Mulle need loomakesed meeldivad. :o)
Thela - milline näeb välja nahkhiire pesa?
Ausalt öeldes ei tea :(. Mind polnud parasjagu kodumail, ehitajad ütlesid. Ma ei palunud kirjeldada ka. Aga peale remonti nad meie majas enam nägu näidanud ei ole.
Aga äkki ajate taga üht ja sama nahkhiirt. Mulle tundub, et nad on üsna paigatruud, sest meil talvitub alati 2 isendit kaevus. Kuidas nad sinna saavad, on suur mõistatus, sest minu arust pole seal küll säärast pragu nii suure eluka jaoks.
Nad elavad mingites urumoodi asjandustes, uuristavad koobastesse jm mingeid käike, uuri netist.
Tegelikult pole see öine etendus muidugi naljakas, kujutan ette, et see võib üsna jube olla.
Nahkhiir ei ole hiir, seega siis räpasevõitu näriline, kes elab kompostihunnikus või sahvri moosikapist näkku võib hüpata. Nahkhiir on väike kiskja, kes jahib öösel ringi lennates igasugu ööliblikaid ja -putukaid. Vampiirnahkhiiri eestis ei ela, need on lõunamaa loomad.
Mulle nahkhiired meeldivad. Olen isegi käes hoidnud - väike karvane tombuke naljaka sabajupiga, imepeenest sametisest nahast tiivakile, haprad luud, miniatuurne kortsus mäekolli nägu, roosa kähiseva suu ja pisikeste lumivalgete kihvadega. Magas puuriida vahel, kui läksin pliidipuid tooma. Võtsin ta sealt ära ja haakisin pööningul katuse külge. Kuna isegi tavaline hiir hammustab enesekaitseks, siis panin ilusti kindad kätte ja võtsin igaks juhuks turjast. Oli seda nägu küll, et võiks hammustada.:)
Väga ilus ja imelik loom.
Post a Comment