Tänasest õhtust oleks küll saanud ühe väikese episoodi mõnesse komöödiafilmi.
Istusin elutoas ja vaatasin ühe silmaga telekat ja teisega lugesin ajalehte. Järsku lendas minus mööda tume vari. Ähh - jälle mingi suuremat sorti ööliblikas on tuppa lennanud, mõtlesin ja ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Neid ööliblikaid ikka lendab ringi. Aga hetke pärast tundsin, et miski riivas pead. Ja kui pead pöörasin, ei olnud tegu mitte ööliblikaga vaid kõige pesuehtsema nahkhiirega. Seda röögatust, mis minu kõrist tuli, oli vist kosta Tallinnasse välja. Ma pole nii kiiresti elutoast kadunud, kui nüüd. Lendasin hirmsa kisaga teise tuppa, kus abikaasa juba magas ja nõudsin, et see elukas kohe siit majast kaoks. Loomulikult ei saanud unine mees ööd ega mütsi aru, et mida see vanamoor nüüd kriiskab siin. Surusin talle kärbsepiitsa ühte kätte ja kuskilt kapiservalt haaratud kandiku teise kätte ja lükkasin ta elutuppa. Ta ei saanud ikka midagi aru, niikaua kuni see elukas talle pähe lendas. Siis sai aru küll. Miskipärast oli tal esimene reaktsioon ka toast putket teha. Aga ma ei lubanud. Käskisin tal sinna jääda ja see elukas kas elusalt või surnult majast välja toimetada. Ise piilusin ukse vahelt - ega ma siis ju ei julenud sinna tuppa minna. Võitlustander oli küllaltki suur, kuna meil elutuba on ühendadtud suure trepihalliga ja ust vahel pole. Nu vehkis siis mehike seal minutit viis - rohkem käisid matsud küll lillepottide ja seina pihta. Õnneks taipas ta rõduukse lahti teha - ja suure vehkimise peale lendas see elukas lõpuks toast välja.
Kokkuvõtteks: minul paras adrenaliinisüst + 2 purunenud lillepotti + üks seinalt allasadanud kõlar. Ja toas paras segadus. Õnneks jäi akvaarium terveks - jube kui sellesse kaosesse oleks veel lisandunud 100 liitrit vett :D. Aga mehikesel jälle põhjust uhke olla: eile püüdis muti kinni - täna päästis naise lendava eluka käest :D
Üle kõige kardan ma igatsugu vingerdavaid ja lendavaid elukaid. Praegugi käed natike veel värisevad. Kuigi kui mõtlen, kuidas mu 100 kg mehike mööda elutuba ringi kalpsas - on peris naljaks.
Kust too isend meile majja sisse pääses, on arusaamatu - vbl elutses juba pikemat aega kuskil pimedas nurgas ja nüüd otsustas välja tulla. Homme käin kõik pimedad nurgad igaksjuhuks läbi ja kontrollin üle.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
10 comments:
:D
No hea, et niigi läits!
Mees peaks küll rahul olema. Mõnel muul maal roomab näiteks kobra salaja tuppa. Eks proovi selle elukaga võideldes naisele kangelaseks olla!
Aga meie oludes pole vist muud valida kui ämblik, sääsk, kärbes vai nahkhiir ja see viimane on ju luksus!
Kujutan ette, milline möll teil seal käis! Sain hea suutäie naerda! Väga humoorikalt kirjutatud! :))))
PS! Ma kardan ka nahkhiiri. Kunagi lapsepõlves sai üht isendit lähemalt uuritud ning see elukas suvatses ind hammustada.Parem, kui neid rohkem ei kohtaks!
Huvitav, mis nende hiirtega sel aastal toimub? Mul maandus nahkhiir nädalajagu päevi tagasi hommikul kell 4, patsti, magavale emale näo peale. Ja seda suures linnas, mitte kuskil maal. Oli teine lahtisest aknast sisse lennanud. Ema pidas siis ka temaga parajat klapperjahti :). Taskulambist oli pimedas toas abi, suure laevalgusega ei tahtnud ta pisikest päris ära pimestada, aga kuidagi ta selle valgusvihu mõjul end aknaprao (ei käi need kaasaegsed aknad meil avali lahti) vahele tagasi pressis...
Pole nagu varemalt kuulnud, et nad nii usinasti tuppa kipuks.
:DDD
No miks Sa mõnd pilti siis ei teinud:), vat see oleks alles ajalugu olnud:D
Lugeda oli hirmnaljakas :D. Aga kuna ma ise olen samasuguse nahkhiirejahi kunagi üle elanud, siis tean, et seda ise pidades eriti lõbus ei ole. Tagantjärele muidugi nalja nabani. Ja mees saab oma kangelasateost nüüd vähemalt 5 aastat sõpradele pajatada.
/itsitab/
huvitav ööelu :DD
mina olen nahkhiire leidnud akanalaualt. vaatasin et mis tomp see on päise päeva ajal. minu mäletamist mööda oli siis ka augustikuu. Võib olla mõjub neile tähesadu?
:DDD Minule jälle nahkhiired meeldivad, aga vot näita mulle elusat vähki, siis vist lähen kohe lendu :)Lapsepõlve trauma kui mu vend sõpradega võtsid mind vähipüügile "kokaks" kaasa - Vasula mets kajas mu kisast ja kiljumisest nii, et pool aastat ei nähtud sealkandis ühtegi metssiga ja 10 km kauguses sõjaväebaasis anti öine häire.
Nahkhiirejaht, millest Thela kommib... Igatahes tegi see nahkhiir vahemaandumise minu turjal... Ei olnud just kõige meeldivam kogemus... (promish - lubadus, et jutt jumala õige :DDD)
mina hiilisin lihtsalt vaikselt magamistoast elutuppa magama. panin ukse vahelt kinni ja jätsin norskava mehe nahkhiirega omaette. vaadaku ise, kuidas omavahel hakkama saavad...
aga nahkhiir võib imeväiksest praost läbi "imbuda". poleks näinud, ei usukski.
Sinu lugu aga naersin südamest!
Post a Comment