Oh sa juudas!

Nu küll täna alles kallas ja tormas. Siukest möllu ja mürtsu ei mäletagi, et oleks viimase paarikümne aasta jooksul olnud. Torm on selle kohta vist vähe veel öeldud - täitsa pisikene orkaan oli lausa. Ja kus ikka välkus ja paukus. Vanajumal tegi ikka sellist mürtsu, et meil siin paar tundi polnud ühelgi mobiilil levi ja elion oli ka oma ühendustega maas. Aiatagused suured saared olid puhta pikali - mul oli tõsine hirm, et nüüd murduvad ära. Mõned raheterad tulid ikka ka, aga ma ütleks, et vihmapiisad olid isegi jämedamad. Seda vett kallas sellise survega, nagu oleks mingi jõgi kuskilt paisu tagant lahti pääsenud. Kõik kohises ja kolises ja mürtsus ja paukus. Päris võimas vaatepilt oli. Vesiroosi tiik hakkas hetkega üleajama ja aiatagune kraav oli momentaalselt vett täis. See veehulk oli korraga nii suur, et kuivanud ja pragunenud maa ei jõudnud seda vastu võtta. Ja kui ma peale seda möllu aeda läksin, et löön siis kaotused kokku - oli minu imestus suur - sest kadusid praktiliselt polnud! Üks 2 m delphinium oli pikali ja vaarikad olid poole madalamad - aga ma olin ikka hullemaks kaoseks valmis. Nüüd on aed kastetud ja kõik lõhnab ja rohigi hakkas uuesti rohetama. Kummaline oli see, et ema juures 20 km siit eemal, ei tulnud mitte piiskagi. Nemad olid nautinud ainult seda välkude möllu, mis meie kohalt paistis.