No tiirutasid ja tiirutasid need äikesepilved ja kõmistasid ja müristasid. Ja kui nad siis lõpuks otsustasid oma luugid avada - siis oli tunne nagu oleks Niagara kose alla sattunud. Seda pauku ja mürtsu oli isegi minule liiga palju. Ma üldiselt selline külma kõhuga, aga täna sikutasin ikka juhtmeid seinast välja. Ja jube tahtmine oli penilaste juurde trepi alla pugeda. Neil veab - on selline peidupaik. Ega palju ei puudunud, et oleks voodi alla värisema läinud :D. See paukus ikka täitsa peakohal. Välkudel ja paukudel vahet polnud - raksatasid korraga. Võimas!
Ja nüüd jälle täielik tuulevaikus ja rahu. Isegi ritsikad ei sirista - tea, kas said välguga pihta ve.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
7 comments:
Mina oleksin ka nõus kasvõi pea kohal paukuvat äikest taluma, kui vaid vihma saaks. Me kõrbeme siin!
tänavu tunduvad need välgud ikka väga valusad.
Marele: Mul oli eile sama seis, tulin töölt ja ikka kuum, vaat et veel nutuvõru pmber suu, aga siis ta tuli...
Mul paugutas ka eile õhtul, õhk oli nii elektrit täis, et Lapitekil olid karvad püsit ja vaene kuts hirmust lausa viiksus, ei jäänud enne vait kui hunniku diivanipatju talle peale ladusin.
Aga kõik oli nn kuivdemonstratsioon - no mitte piiskagi!
Meil õnnestus lõunaosariikides lisaks välgule ja paugule ja vikerkaartele ka pirakaid raheteri näha
prr -rahet siin õnneks ei tulnud, aga vihmapiisad olid jämedamadki veel kui raheterad. Ja vikerkaart seeaasta siin näinud ei ole:(
Jah, ja kogu sellele rahele ja ilutulestikule järgnes 20 tunnine pimedus:(, aga vett on ohtralt tulnud ja t alla löönud. Saame kõike kuhjaga:D
mhmh, seesama äike mürtsus ja paukus koos oma vihmavalinguga meite auulis ka... oli ikka uhke küll :)
Post a Comment