Alles eelmine nädal sai Trummile targutatud, et nädalavahetus on ikke puhkamiseks, mitte töötegemiseks. Nujah - mis ma siis ise parem olen. Rabelesin nagu hull. Samas tundsin mõnuga kuidas rasvad sulavad ja kilod lähevad:D. Aru ma ei saa, miks raisatakse raha nende kallite jõusaalide peale, kus tuimalt mingit kangi tõstetakse või higimull otsa ees kuskil trenazööril (kirjutasin õieti ma loodan) hõõrutakse. Looduses on ikka hoopis teine asi - vahepeal kuulad linnulaulu, lased vihmal või tuulel ennast jahutada ja kui üle kuumened hüppad basseini või lased aiavoolikust üle.
Mis ma siis ära tegin:
Kaevasin 8 m peenart valmis - hostadele, astilbedele, lursslilledele ja paar hortensiat lähevad ka sinna ja veel mõned poolvarju tahtvad asukad. Vedasin sinna põhja kõik kompostihunnikud, oma pooliku mullakoorma. Siis oli vaja ju kive äärtesse - käisin maal ema juures kivikangrut tuulutamas. Vat see oli raske - selleks, et just sellist kivi, mida vaja kätte saada - tuli suuremaid liigutada ja veeretada + veel võidelda ninani ulatuvate kõrvenõgeste ja põldmarjapuhmastega. Hea, et usse seal ei ole. Üks suur kivi oleks äärepealt kaela ka sadanud - kui mees poleks röögatanud, siis ma seda teksti siin praegu ei kirjutaks vist:D. Nu mehe moosisin ka ikka suure palumisega kaasa ja ühe sõbra kah. Sõber sellepärast, et tal siuke hea auto, millel kraana küljes, et suuremaid kive kohe kasti tõsta. Oi kus mees kirus ja vandus neid naisi ja nende peenramajandust maapõhja ja veel kaugemalegi:D Tema oleks parema meelega hoopis kalale läinud. Aga seal kohapeal, oli tema veel kõige innukam õigete ja ilusamate kivide otsija. Ja muidugi röövliplika ka - ega teda ei saanud ju maha jätta - mul oli vahepeal tõeline hirm, et murrab oma kondid seal kivide vahel turnides - aga teda ei takistanud isegi mitte ülepea ulatuvad kõrvenõgesed ja vanaema maasikamoos ei meelitanud teda ka sealt kivide otsast minema. Kui kivid õnnelikult mul aias maha laaditud - siis tuli selline vihm, et isegi 3 m jooksuga läbimisel olime ikkagi läbimärjad. Nu see oli vist looduse poolt dushi eest:D
Täna siis tirisin kõik oma vesiroosid tiigist välja kaldale ja jagasin - need olid juba seal olnud 5 aastat - ja ikka kitsaks hakkas neile seal korvides jääma. Paar korvi tuli maha ka kanda - sest vesiroosid olid nad sõna otseses mõttes puruks pressinud oma juurtega. Ma ise arvan, et kui nad oleks seal veel järgmise aastani olnud - siis oleks pidanud juba lausa tiigipõhjast neid välja hakkama rookima. On ikke umbrohi küll - aga ilus umbrohi :D
Tiik näeb nüüd natuke lage - aga pole hullu - nad taastuvad ruttu. Nüüd on käed täitsa hukas - see tiigimuda on ikka nii vänge kraam, et lausa söövitas ennast naha sisse ja mõnes kohas lausa haavandid. Huvitav - kuidas neid ravimuda vanne tehakse? Kas siis ei söövita nahka ära. Proovisin küll alguses kindad käes - aga siis jooksis see muda ja vesi kõik kinnaste sisse ja asi oli veel hullem. Aga eks ma siis nüüd paar päeva mängin aadlipreilit ja teen kätele ööseks õlimähiseid ja magan valged kindad käes :D. Aga nüüd on see must töö tehtud ja ma ei puutu tiiki järgmised 3 aastat kindlasti mitte.
Seda muda sai sinna uue peenra peale ka laotatud - kas äkki on liiga vänge?
Kogu selle rabelemise peale ununes fotokas sootuks - nii et pilte pole.
skip to main |
skip to sidebar
"Mischief is your middle name, but your first is friend. You are quite the prankster that loves to make other people laugh."
Hiliselt
|
I am a |
Premio Arte y pico
Hiliselt
Huvitavad aiablogid
About Me
9 comments:
Väga hea! Tekitad mul sobilikku töömeeleolu! Mul nüüd lähipäevil valge peenra renoveerimine ees.
Sinu juttu lugedes mõtlesin, et nii nagu aiapidajad kokku saavad ja räägivad oma aiandusest, nii peaksid vist ka aiapidajate abikaasad kokkusaamisi korraldama ja siis on neil mõistvat seltskonda, kellele rääkida, kuidas nad peavad kogu aeg mingeid kive tassima vai ei tohi sirgelt muru niita jne
Tubli!
Aga mina jälle kuulasin Sinu sõna ;o) ja pidutsesin, ainus asjalik asi oli eile 3L metsmaasikate korjamine. Ahjaa, viimasel hetkel tormasin veel ja istutasin viimased ettekasvatatud taimekesed maha (alles!), et neil tänases laussajus hea liguneda oleks.
Kõigepealt vaatasin päisepildist, et ehee, tuttav Tommelise, üks vahvamaid avastusi selle aasta roosirindel mul ka :).
Mina hoidun sel aastal edasistest laiendustöödest, las taimed nüüd natuke kasvada vahepeal.
Kui aiapidajad aru ei saa,et nädalavahetus puhkamiseks on,siis tuleb emake loodus vihmaga appi ja annab õnneks ühe lõdvema päeva kah. Mulle kulub see vihmapüha ära küll, kuigi näpukd ikka sügelevad.
Tänud Thela - ma sain nüüd oma tundmatu nime teada. Ta mul 10 a aias juba ja müüdi mulle kunagi Red Fairy nime all. Olen pildi järgi roosikasvatajatelt küsinud ennem ka - aga keegi pole mulle nime osanud öelda.
Aga ra on superarmas küll - eriti kivide vahel. Praegu just alles hakkab järjest oma õisi avama - varsti on nagu üks suur vaarikapunane pall.
Ja täiesti lollikindel - ei taha teda ükski sitikas-satikas, haiguseid pole tal minu juures olnud ja katnud pole ma teda selle 10 a jooksul ka kordagi.
huvitav, kuskohas teil need pekid on? 8-)
a muidu ma sügavalt kahtlen selles pekisulatuses - sel nädalavahetusel rabasin veel hullemini kui eelmisel... ja täna hommikul ei tahtnud püksid eest kinni minna :D
see ju ei lähe arvesse, et ma vahepeal sõin 5kg maasikaid vahukoore ja keeksiga :DDD
a kusagile kivikorjele oleks mul vaja ka hädasti minna.
See kivikorjamine ja nende sobitamine on põnev tegevus. Kui varem ringi sõitsime, nägime ainult kivihunnikuid, muu jaoks silmi polnudki:)
Ja tead, ühe aianaise mees ei saagi päris normaalne olla, mis siis, et vahel siunab. Ta teeb naise hullused kohe päris suure rõõmuga kaasa:D Minu oma vahel räägib sõpradele, et küll on hea, naine ei lase elul igavaks minna:D
hihcheran- kerge itsitus:)))
:)))
8 m peenart! Vau!
Kõik saavad midagi valmis, minul mukitki, hakka või häbenema.
Post a Comment