juuni kokkuvõte

Juunikuu küll läbi, aga võtaks oma tegemised juunis ikkagi kokku. Kõikse tähtsam oli muidugi see, et edukalt sai I kursus läbitud. Eksamid ja arvestused tehtud ja ei ühtegi võlga. Mõnikord mõtlen, et oli seda siis nüüd vaja - vanast peast veel kooli minna. Eks ta raske ole, aga samas huvitav ja pooleli ikka ei tahaks jätta. Kuigi vahest taban ennast mõttelt, et mida rohkem ma õpin ja asjasse süvenen, seda lollimana ma ennast tunnen. Tulevad kohe Ruja laulu sõnad meelde - inimene õpib kogu elu, aga sureb ikka lollina.
Terve juunikuu praktiliselt ladistas sadada. Ja kui mais kurtsin, et murust on järgi ainult kollased tüükad, siis nüüd jälle ei jõua seda muru ära niita, mis vohama kukkus. Inimesel pole ikka kunagi hea :), alati on mingi häda.
Aga see-eest on vikerkaared seeaasta võimsad.



Sellel aastal näitas oma esimese õie ära paar aastat tagasi S.Savisaarelt tellitud pojeng `Chocolate Soldier`. Ei õnnestunud kahjuks saada õiget värvi pildi peale. Ta päriselt on ikka väga tume punane. Tõmmu - ütleksin mina selle värvi kohta.Kuna siis, kui ta õie lahti tegi, olin mina teises Eesti otsas tuupimas, siis ei õnnestunud täies ilus õit pildile saada.
Ja ka möödunud aastal muretsetud kollane põõsaspojeng. Sordinimi läks kahjuks kaduma koos mu aiapäevikuga.


Sooja talve tulemusena näitas õisi ka tamarisk. Selle põõsa leidsin ma paar aastat tagasi Pääsküla Juhani puukooli müügiplatsi nurgast räsituna ja praktiliselt elutuna. Kauplesin ta endale ja poputasin elu sisse. Nüüd sain tänutäheks õisi ka näha. Seda ma ei loodagi, et ta minu aias nii võimsaks kasvab nagu Tartu Bot.aias - aga loodan, et ta päris ära ka ei kao.

Õisi näitas ka üks nimetu roniroos. Sai ta kunagi 4-5 aastat tagasi ostetud K-Rauta aiakaupade osakonnast. Mingi Poola toodang arvatavasti. Karbil oli ainult kiri roniroos ja palju lillasid õisi. 4 aasta jooksul, ei õitsenud ta mul kordagi - ainult venis kõrgusesse ja korjas kõik kõikvõimalikud haigused ja satikad endale külge. Sellel kevadel sai igastahes minul mõõt täis ja ütlesin talle üsna karmilt, et tead - kui sa seeaasta mulle õisi ei näita, siis tulen labidaga ja sa lõpetad prügimäel. tulemuseks ongi lillad õied, mis on uskumatult suured ja vapustava lõhnaga. Meenutavad värvilt Mainzer Fastnachti. Aga ma arvan, et pean temast ikkagi loobuma, sest vaatamata korduvatele pritsimistele erinevate preparaatidega, on ta ikkagi juba jälle endale haigused külge korjanud ja juba hakkavad lehed varisema.

Ka vesiroosid on sellel aastal uskumatult hoos. Alustasid nad õitsemisega juba juuni alguses, mis on minu meelest vara - tavaliselt olen esimesi õis näinud alles jaanipäeva paiku. Ja seda, et erinevad sordid mul korraga õitsevad - pole ka enne juhtunud. Kuidagi on eelnevatel aastatel nii olnud, et üks lõpetab ja teine alustab jne.
Ja vähe sellest, et ma ise igaltpoolt oma aeda taimi kokku tassin. Siis nüüd otsustas üks suurte õitega kukehari ise minu juurde kolida. Kust ta tuli ? Mine võta kinni. Igastahes ühelmomendil kasvama ta hakkas ja õied on ikka poole suuremad kui sellel tavalisel kollasel kukeharjal.



Üks tundmatu vajaks jälle tuvastamist. Ise arvan, et eks ta jälle mingi preeriaküünal ole. Aga kust ta mulle aeda sai ja mis nimi on - ei mäleta. Kirjas oli aiapäevikus.






Oma tootsi peenart korrastades, avastasin et kobarpea `Marie Britt Crawford`on endast palju tittesid maha jätnud. Mitte ei raatsinud neid minema visata. Panin potti ja tänaseks on kõik endale juba ka uue kodu leidnud. Kuigi ega see kindel pole, kas seemnest ikka täitsa sama tuleb, aga samas meil ümbruskaudu pole üheski aias kobarpäid.