19.mai, natuke uut ja natuke vana

Paar pilti minu aia uustulnukatest:
Polemonium x richardsonii Richardsoni sinilatv. Eelmine aasta A.Kähri käest toodud. Imearmsate helesiniste õitega. Lehestik sarnaneb har.siniladva omale, aga õied on teistsugused:

Arisaema amurense, amuuri tulivõhk puhkemas. Pärit sügisesest Savisaare tellimusest:

Dioscorea nipponica, nipponi dioskoor. See vits seal maasse kaevatud potis. Sügisel polnud aega teda õigesse kohta maha istutada. Panin potti ja kaevasin koos potiga maha. Aga nüüd vaatan, et ta täitsa sobibki sinna kohta. Pean ta kähku potist välja võtma ja posti toeks orgunnima. Kohutavalt kiirekasvuline. Eile hommikul paisis ainult pisike jupike. Täna lõunaks juba 60 cm visanud. Samuti Savisaare sügisesest tellimusest:
Ja ikka tulbid. Need juba vanad olijad:

Üks minu lemmik tulpidest. Kahjuks tegid hiired suure laastamistöö, järgi on ainult paar taimekest, aga ehk paljunevad:

Üldiselt mulle topeltõielised tulbid ei meeldi. Aga need oma puhta värviga on eriti kaugelt vaadatuna väga effektsed. Eriti hästi sobivad nad veel Grefsheimi ette.

Sellel Võrumaa papi rohtlaliilial on seeaasta eriti hoog sees. Lehed meenutavad kaugelt nagu mingit agaavi juba. Tundub, et see külm talv mõjus talle vägagi stimuleerivalt. Kuidagi eiriti võimas sellel aastal:

Põõsaspojeng Yellow Crown elas samuti kenasti talve üle ja ajab usinalt lehti:

Täna oli jälle üks üsna kuum päev. Sooja 26 kraadi. Muru sai kõik niidetud. Aial kohe selline klanitud nägu peas. Aga homme on võililled kindlasti jälle püsti kõik.
Kui peenardest ka kõik umbrohu kätte saaks, oleks juba päris hea.

Päeval jõudsin veel ka külalisi võõrustada ja taimevahetusega tegeleda. Kuigi ma ütlesin, et vastu midagi ei taha ja et mul on hea meel, kui keegi mu ülejääkidele kodu pakub, et nad mitte kompostihunnikus ei peaks lõpetama, siiski toodi vahetuskaubaks need:

Millede üle ma vägagi rõõmustasin. See orhideepisik ikka püsib mul tõsiselt sees ja mitte ei luba ennast välja ravida :)

Päeva lõpetasin juba traditsioonilise tigude grillimisega. Huvitav, kui kauaks neid veel jätkub?

18.mai

Täna oli täitsa normaalne ilm. Sooja ca 22. Just selline paras, ei liiga palav ega ka külm. Aegajallt natuke pilvealune.
Muruniiduki saime õhtuks lõpuks töökorda - homme saab siis sellest heinamaast ka nö murumoodi asja tehtud :D
Murelid jätkuvalt õites, õunapuud veel ootel.
Täna puhkesid ka toompihlakad õide. Harilik pihlakas ja koehne pihlakas samuti veel ootel.
Grefsheim õitseb.
Tomatid ja arbuusid said kasvuhoones oma kohtadele. Kurgitaimed ununesid ette kasvatamata - panin seemnest otse. Külvasin veel erinevaid sorte salateid, jääkapsast, tilli, pärlsibulaid.
Üks elulõng - Piilu- ei anna elumärki. Kas oodata veel või muretseda uus?
Pool päeva kulus vaarikate naadist puhastamiseks. Jube töö - ja ma võin mürki võtta, et kogu see vaev asjata ja paari päeva pärast uhkeldab seal vaarikate vahel täpselt samasugune naadiväli nagu enne. Koos oma tigudekolooniaga. Nu mis kuramuse moodi sellest naadist sealt küll lahti saaks.
Vaarikad üldse seeaasta väga õnnetud. Üle ühe on praktiliselt välja läinud ja pooled murdis talvel lumi maha. Aga õnneks vaarikas siuke umbrohi, et taastab ennast ise.
Õhtu lõppes nagu ikka viimastel päevadel tigude röstimisega :)

16.mai

Ma olen ikka üks lootusetu juhtum küll. Kuhu siis jäi minu lubadus, et ei mitte ühtegi uut enam?
Kolmapäeval viisin ema Põltsamaale roose ostma. Ja kuna juba sealkandis sai oldud, siis mõtlesime, et hüppame Luualt ka läbi. Ja muidugi puukoolist. Ja muidugi ei tulnud ma sealt ära tühjade kätega:
Thuja occidentalis `Filiformis` harilik elupuu:
Salix caprea `Kilmarnock` raagremmelgas. Eriliseks minu silmis teeb ta see, et ta pole poogitud, vaid pistikuga paljundatud. Meil kaubanduses on nad kõik kõrgele poogitud. Kuigi ta on paju, mis peaks ju kergesti juuri alla võtma, siis raagremmelgas ei taha kohe mitte kergesti juurduda. Aga nüüd saan ma teda ise kujundada, et temast siuke mõnus mütsakas kasvaks. Mõnus - mulle meeldib niimoodi neid suunata ja nendega mängida. Ja ega Põltsamaaltki tühjade kätega saanud ju ära tulla. 2 Tommeliset pugesid iseenesest autosse. Aga nemad ei lähe arvesse, kuna tegelikult olidki nad mul plaanitud aiavaase kaunistama:)
+ siis saabus mu aeda ka ammuotsitud valge monarda. Tänud grupiõele, kes neid seemneid külvas ja siis mind ka meeles pidas:)

Aga kodus sammub kevad ikka suurte sammudega edasi. Õnneks polnud täna nii palav kui eelnevatel päevadel. Andis ikka teha ka midagi. Kasvuhoonesse sai uus turbakiht peale veetud ja läbi leotatud. Homme leotan veel, siis saab ülehomme juba tomatid oma kohtadele istutada ja arbuusid.
Täna nägin esimest pääsukest. Ja murelid läksid õitsema:

Tulbid ja nartsissid trotsivad vapralt seda kuumust ja ei ilmuta väsimuse märke. Kevadmagunad õitsesid küll 2-3 päevaga läbi.

See üks mu lemmiktulpidest. Kahjuks kunagisest suurest laigust on järgi jäänud ainult üks. Kas süüdi on hiired, mügrid, külm või mingid muud tegurid - ei tea. Sügisel peab kindlasti seda värvi juurde hankima:

Teine lemmik värv( pildil ei tule kahjuks see õige lillakas toon esile):

Sügisel kuskilt supermarketist odavast lõpumüügist kaasahaaratud segupakk:

Tiigis seeaasta rõõmustavad mind ubalehed. Esimest korda - eelmisel aastal polnud ühtegi õit. Seeaasta on neid hulgim kohe:

Tiigi kaldal maiustavad sipelgad liivpaju õites:

Ainukesed priimulad, kes minu aias aastate jooksul on kenasti vastu pidanud ja paljunenud. Kunagisest naabritädi poolt üle aia visatud väikesest tuustist on kasvanud:

Esimene maasikaõis (jälle ei õnnestunud õiget värvi saada - ta peaks ikka kordi tumedam olema):

Äädikapuu esimesed lehed:

V

Viinamari:
Lisaks tigudehordidele, kiusavad mu tulpe veel keegi/miski. Peab vist need sibulad välja kaevama ja põletama?
Ja lõpetuseks üks pilt, mis jääb järele laugust. Ja ausõna, ma olin tund aega varem selle ümbruse kõik puhtaks teinud. Aga siis tuli väike sabin vihma ja peale seda nägi see vaene lauk välja vot selline:

Kust kohast nad nii kiiresti välja ronisid - pole õrna aimugi.

Täna õhtu lõppes jällegi tigude küpsetamisega Mirjami moodi :D

15.mai

hommikul kell 8.00 akna taga kraadiklaas 24 kraadi. jestas, mis siis päeval tuleb 30 ära või?
Aga meil bassein puhastatud ja puhas vesi sees - kui nii kuum on, siis varsti saab ujuma juba.

Muhediku vesiroosil ka kaks pisipisikest lehekest paistmas. Nüüd ootan veel kollast vesiroosi - aga küll ta tuleb, ega ta tulemata ei jää.

Täna läks ka metsa all toomingas õitsema.

Õhtu lõpetasin küpsetatud tigudega - nu ikka Mirjami moodi. Küll kärssasid.

14.mai jutus ja pildis

Täna tundusin ma endale ikka üks tõeline viripill. Paha siga-mitu viga, nagu mu vanaisal ikka kombeks oli öelda. Alles mõned päevad tagasi ma kirusin seda külma - nüüd siis sain, paras mulle. Nüüd kirun seda kuuma :D. Aga täna näitas aknatagune kraadiklaas varjus 28,5 kraadi. Harva kui kesksuvelgi sellist kuumust teeb. Ja ei suutnud mina sellise kuumusega ennast liigutada - istusin ja passisin jälle niisama. Vahepeal käisin toas jahutamas ennast. Aga mis siin ikka viriseda, ega see ei muuda miskit.
Igaaastased sõbrad jälle platsis. Täna tulid sellise hooga, et kui tiiki maandusid, lõid lained suure kaarega üle kallaste ja vesi läks lausa vahtu. Mulistasid seal tükk aega ja keerasid mõned vesiroosi potid pikali - mul oli tükk tegemist, et neid jälle püsti saada. Üldiselt mul vesiroosid näitavad kõik elumärki. Vaikus on ainult kollase vesiroosi juures ja Muhedikult saadud vesiroosist ei ole ka kippu ega kõppu.
Ma olen siin viimastel päevadel üritanud talvekahjusid kokku lugeda. Ja ega neid märkimisväärseid ei olegi. Roosid on kõik elus - viimne kui üks; Kõik puud ja põõsad ka. Isegi need, mida hellikuteks peetakse. Hostad pistavad ka kõik järgimööda oma ninad välja. Osa tulpe on kadunud ja osa tulpe on hiired vedanud hoopis teistesse kohtadesse. Kõige kummalisem lugu on aga liiliatega. Ma tean raudselt, et tiigi juures olevasse istutusalasse ei ole ma kunagi ühtegi liiliat pannud - millegipärast tärkab neid sealt nüüd hulgim.
Sügisel tõstsin oma karulaugud teise koha peale - sellel kohal peaks jaapani ülane nüüd olema. Aga nemad hoopis otsustasid, et neile meeldib see koht ikka ka väga:
Need topin kõik potti ja viin Mirjami värava taha :) - ise tahtis.

Ja karatau lauk on ka usinalt järglasi tekitanud. Need kõik saadaval - kui kellelgi huvi on, andke aga teada:

See kuumus ei mõju hästi kevadlilledele. Kevadmagun Multiplex alles hakkas õitsema, nüüd aga juba pudiseb. Sellest on hirmus kahju, eelnevatel aastatel sai tema õisi ikka tunduvalt kauem imetleda:

Veel mõned praeguse hetke õitsejad:

Aga nüüd võiks mõne kraadi võrra ikka jahedamaks minna. Muidu jäängi öösiti rõdul istuma ja ööbikulaulu kuulama. Sest päeval on liiga palav, et õueolemist nautida. Pole kunagi selline päevitaja tüüp ka olnud, et võtan teki ja viskan päikese kätte pikali.

Lahe!

Kuna õues on külm nagu põhjanabal, siis tegelesin lihtsalt surfamisega. Juutuubis leiab nii mõndagi. Eriti jäi meelde inglaste talendiotsingult:

Inglaste talendishow 2010
Küsimus on aga minu jaoks, kumb nendest on andekam - kas inimene, kes on suutnud koera niimoodi õpetada. Või siis koer, kes selle selgeks on saanud :D

Natuke nalja, rubriigist lapsed ehk lapsesuu ei valeta

Mõni aeg tagasi mõtlesin, et hakkan kirja panema oma nalajakaid vestlusi röövliplikaga. Et siis hiljem hea lugeda ja koos naerda. Mul neid pärle juba päris suur kogus kogunenud. Täna hommikune vestlus kujunes siis sellisena:

Mina: Tere hommikut! Tule kammime su pea ära. Sa näed välja nagu Saara, pusas ja segamini.
Röövliplika: Ei ole Saara, olen nagu Beethoven.
Mina: Kas sa tead, kes oli Beethoven?
R.p.: Jaaa; Beethoven on koer!
M: Jaa, on küll koer. Aga kas sa tead, kelle järgi koer nime sai?
R.p.: Ei.
M.: Beethoven oli maailmakuulus helilooja. Kas sa tead, kes on helilooja?
R.p.: Ei
M: Helilooja on inimene, kes kirjutab muusikat.
R.p. Muusikat ei saa kirjutada; muusikat lauldakse. Ja kuidas see inimene siis koeraks sai?
M.: Ega ta ei saanudki koeraks. Beethoven elas mitusada aastat tagasi ja tema järgi pandi sellele koerale nimi.
R.p. (lahkub vannitoast torisedes): ei ole ta mingi inimene. Ta on koer – ma ise nägin. Inimene ei saa koeraks muutuda. VOT!