Natuke pilte ka

Enne seda suurt padukat jõudsin teha fotokaga mõned pildid ka praegu õitsevatest. Muidu ainult jutustan siin, aga pilte ei näitagi. Mõned pildid on ilma nimeta, oleksin tänulik, kui kedagi tuvastataks

Roomav kukehari; punane; lehestik ka punakas( Saadud Villemsonidelt):Villemson müüs ta mulle kunagi monarda pähe. Aga monarda ta pole. Ju tal läksid potid sassi:Mingi jaapani enelas. Elutseb mul aias sellest ajast, kui sordinimed polnud mu jaoks olulised:Ebajasmiin samast ajast:Tänavu aastane uustulnuk veigela `Victoria`:Must leeder:Monarda:Helmikpööris `Pewter Moon´Väri-helmikpööris `Sparkling Burgundy` Põõsasmaranad avavad järjest rohkem õisi:

Astilbed ja hostad. Sellel pildil on eriti hästi näha, kuidas need juunimardikad mu hostaga 1 - 0 on teinud. Sellest hostapuhmast kostus seda põrinat kõige rohkem. Samamoodi on ära rüüstatud terveservaline paju `Hakuro Nishiki`Aga astilbedega on mul kurvad lood - tean ainult Fanali. Ülejäänute nimed kadusid koos aiapäevikuga.Tegelikult ta tunduvalt punasem:Mõned liiliad on ka asutanud ennast õitsema. Nendest esimesel kolmel pildil siis need liiliad, mis pakkumisel on. Kui keegi ei taha - lähevad komposti. Kui järgmised õitsema hakkavad - panen veel juurde.

Esimene päevaliilia sellel suvel - peale neid varaseid kollaseid:Ja mõned roosid ikka ka - muidu mõtlete, et mul roose enam polegi:

Minul ka

No teie jutu peale läksin ma ja kontrollisin ka oma päevaliiliad üle. Tundub, et sellest krussislehesusest sain ikka lahti selle kaaliumpermanganaadi kastmisega. Kevadel kastsin mitu korda ja sellel aastal pole ühelgi krussis lehti. Eelmine aasta üks põõsas oli ja tal ka kevadel olid paar lehte krussis (need lõikasin tookord ära)- nüüd enam mitte. Aga neid paksenenud õiepungi oli ka minul - õnneks mitte palju. Kahel taimel ja kokku 3 punga. Kas sellega asi piirdub? Või lähevad nad kuidagi edasi. Ülejäänud taimedel olid kõik pungad nii nagu peab ja kohe kohe hakkavad õitsema. Täna tegigi Hiliselt saadud ´Hispaanlane´oma esimese õie lahti.
Kontrollisin ka oma siberlased üle - ka nende lehtedega kõik korras.

Nüüd hõiskan ka: MINU VALGE PUISPOJENG ( hääküll põõsaspojeng) ON ELUS!!! Täna hommikul avastasin ühe pisikese lehekese maa seest välja tungimas. No mida siis nüüd teha, et suure poputamisega teda mitte ära ehmatada. Teinekord teeb liigne hoolitsus rohkem kurja, kui mittehoolitsus. Selle söe, liiva ja kaaliumpermanganaadi tralli tegin juba kevadel läbi.

Roosid õitsevad praegu nii, mis hirmus. Kuigi seeaasta on jube varakult seda tahmlaiksust ja hästi palju. Eks süüdi on need niisked ilmad ja külmad ööd. Peab vist Scorega või Bravoga pritsima. Topas ei aita tahmlaiksuse ja rooste vastu. ( Kuigi roostet pole õnneks). Ja lohutuseks on mu taimekaitse õppejõu sõnad - tahmlaiksuse seen näitab, et tegemist on puhta õhuga. Hakka või õhku reostama selleks, et sellest seenelisest lahti saada :D
Reedel Thela juures käies, leidsin, et minu rooside hulgast puudub ainult üks roos. See rohelise õiega. Aga Thela roosid olid tõega väga ilusad! Tal enamus sellised sordid, mida ma siiamaani Garden.ee lehelt imetlemas olin käinud. Oleks seal neid kauemgi vahtinud, aga mu teinepool, kes isegi viisakalt ennast üleval pidas, hakkas kannatamatuse märke üles näitama. Ma isegi imestasin, et ta oli üldse nõus minuga kuskile roose vaatama tulema. Tema jaoks ju kõik lilled ühed jorjenid puha.

Põrisevad elukad

Nu putukateadlased - öelge mis elukad need on, kes praegu õhtuti aias ringi põristavad. Hääl on nagu väike helikopter paneks kõrva äärest mööda. Ja just õhtul. Päeval neid pole. Esimest aastat näen neid. Välimus on siuke hele hallikas-pruunikas. Päris koledad näevad välja. Ja jubedalt põrisevad - õhk on põrinast paks, kui nii võib öelda. On need elukad ohtlikud - kas nad hammustavad, nõelavad, torkavad või närivad midagi?
On ikke häda - kui sääsed ei söö, siis ajavad sind pisikesed helikopterid taga. Mina igastahes põgenesin tuppa. Kurramus ei lasknud rahulikult rõdul ka istuda. Selline tunne oli, et nad kõik tahtsid mind maandumisplatsina kasutada.

Nädalavahetus

Alles eelmine nädal sai Trummile targutatud, et nädalavahetus on ikke puhkamiseks, mitte töötegemiseks. Nujah - mis ma siis ise parem olen. Rabelesin nagu hull. Samas tundsin mõnuga kuidas rasvad sulavad ja kilod lähevad:D. Aru ma ei saa, miks raisatakse raha nende kallite jõusaalide peale, kus tuimalt mingit kangi tõstetakse või higimull otsa ees kuskil trenazööril (kirjutasin õieti ma loodan) hõõrutakse. Looduses on ikka hoopis teine asi - vahepeal kuulad linnulaulu, lased vihmal või tuulel ennast jahutada ja kui üle kuumened hüppad basseini või lased aiavoolikust üle.
Mis ma siis ära tegin:
Kaevasin 8 m peenart valmis - hostadele, astilbedele, lursslilledele ja paar hortensiat lähevad ka sinna ja veel mõned poolvarju tahtvad asukad. Vedasin sinna põhja kõik kompostihunnikud, oma pooliku mullakoorma. Siis oli vaja ju kive äärtesse - käisin maal ema juures kivikangrut tuulutamas. Vat see oli raske - selleks, et just sellist kivi, mida vaja kätte saada - tuli suuremaid liigutada ja veeretada + veel võidelda ninani ulatuvate kõrvenõgeste ja põldmarjapuhmastega. Hea, et usse seal ei ole. Üks suur kivi oleks äärepealt kaela ka sadanud - kui mees poleks röögatanud, siis ma seda teksti siin praegu ei kirjutaks vist:D. Nu mehe moosisin ka ikka suure palumisega kaasa ja ühe sõbra kah. Sõber sellepärast, et tal siuke hea auto, millel kraana küljes, et suuremaid kive kohe kasti tõsta. Oi kus mees kirus ja vandus neid naisi ja nende peenramajandust maapõhja ja veel kaugemalegi:D Tema oleks parema meelega hoopis kalale läinud. Aga seal kohapeal, oli tema veel kõige innukam õigete ja ilusamate kivide otsija. Ja muidugi röövliplika ka - ega teda ei saanud ju maha jätta - mul oli vahepeal tõeline hirm, et murrab oma kondid seal kivide vahel turnides - aga teda ei takistanud isegi mitte ülepea ulatuvad kõrvenõgesed ja vanaema maasikamoos ei meelitanud teda ka sealt kivide otsast minema. Kui kivid õnnelikult mul aias maha laaditud - siis tuli selline vihm, et isegi 3 m jooksuga läbimisel olime ikkagi läbimärjad. Nu see oli vist looduse poolt dushi eest:D
Täna siis tirisin kõik oma vesiroosid tiigist välja kaldale ja jagasin - need olid juba seal olnud 5 aastat - ja ikka kitsaks hakkas neile seal korvides jääma. Paar korvi tuli maha ka kanda - sest vesiroosid olid nad sõna otseses mõttes puruks pressinud oma juurtega. Ma ise arvan, et kui nad oleks seal veel järgmise aastani olnud - siis oleks pidanud juba lausa tiigipõhjast neid välja hakkama rookima. On ikke umbrohi küll - aga ilus umbrohi :D
Tiik näeb nüüd natuke lage - aga pole hullu - nad taastuvad ruttu. Nüüd on käed täitsa hukas - see tiigimuda on ikka nii vänge kraam, et lausa söövitas ennast naha sisse ja mõnes kohas lausa haavandid. Huvitav - kuidas neid ravimuda vanne tehakse? Kas siis ei söövita nahka ära. Proovisin küll alguses kindad käes - aga siis jooksis see muda ja vesi kõik kinnaste sisse ja asi oli veel hullem. Aga eks ma siis nüüd paar päeva mängin aadlipreilit ja teen kätele ööseks õlimähiseid ja magan valged kindad käes :D. Aga nüüd on see must töö tehtud ja ma ei puutu tiiki järgmised 3 aastat kindlasti mitte.
Seda muda sai sinna uue peenra peale ka laotatud - kas äkki on liiga vänge?
Kogu selle rabelemise peale ununes fotokas sootuks - nii et pilte pole.

4.07.09

Täna tuli mul istutamise tuhin. Oma koha leidsid loorberkirsipuu Prunus subg. Laurocerasus, pärit Luualt ( kust siis mujalt :D); amorfa Amorpha fruticosa ( samuti Luualt) - oli seal siuke õnnetuke arboreetumi müügiplatsi servas ja keegi teda ei tahtnud - poputasin kuu aega ja nüüd istutasin maha. Olen teda Luual ammu imetlenud - nüüd otsustasin oma aias ka katsetada.

Kaunis veigela " Victoria" - Weigela florida ´Victoria´ - samuti Luualt - ostetud sai tema fantastiliselt kena lehestiku värvi pärast - selline pronksjas.

Siis ühe hortensia - Luua aednik ei osanudki mulle öelda, mis ta täpselt on - kas karvane või suurelehine - õied on tal värvilised ja Luual on ta väljas talvitunud juba mitu talve järjest. Saadud olevat ta soomlaste kingitusena. Eks paistab, mis temast tuleb.

Jah ma tean, et need kõik on külmahellad - aga kui nad on aastaid Luual vastu pidanud, mida loetakse üheks külmemaks kohaks siin Eestimaal - siis ehk peavad ka minu aias vastu.

Roosade õitega robiinia sai ka endale püsiva kasvupaiga - möödunud aasta tõi ta Vahtrake mulle pisikesena siis kui selle lodjapuutitegi. Igaksjuhuks esimese talve talvitus ta mul potis ja kasvuhoones mulda kaevatuna.

Jaapani kerria Kerria japonica, saadud kevadiselt rohevahetuselt - samuti siiamaani potis poputatud.

Homme hakkan oma hostapeenart lõpetama. Siis koondan enamus hostasid sinna.

Kui hostad ümberistutatud, siis saab ka põõsasmaran " Silver Moon" endale õige koha ja samuti ka liivpaju Salix repens ja punapaju Salix purpurea " Nana" ootavad endale tiigikaldal kohta.

Küsimus - kas hostat praegu ka õnnestuks jagada? Mul need tiigiääres olevad hostad on hirmsuureks kasvanud. Kaks tükki " Wide Brim" ühesugused ka veel pealekauba. Tiigi äärde jätaks ainult selle kollaselehise hosta ( sordinime ei tea. tärgates on lehed rohelised ja juunis muutuvad kollaseks, äärtesse jääb õrn rohekas triip) ja " Blue Cadet´i" - aga needki tahaks jagamist - suured juba.
See natuke jahedam ilm ja aeg-ajalt väikesed vihmasabinad - puhusid mulle elu sisse ja nüüd ma siis muudkui toimetan ja kaevan ja ehitan seal aias. Mees hoiab kahe käega pead kinni ja ei julge üldse aeda tulla :DDD

abipalve

Äkki on kellelgi kodus mõni katkine Gardena mürgiprits. Mul läks üks jubinas pooleks - aga eraldi seda ei müüda. Ehk saab kellegagi kaubale. Selle pisikese jubina pärast, ei tahaks küll uut pritsi ostma hakata.

02.06.08.

Kuum on - oi kui kuum. Päeval ei suuda muud teha kui liigun sünkroonis päikesega - mina ühelt poolt puud ja tema siis teiselt poolt. Peaasi, et kokku ei saaks :D

Kõik kuivab - õhtul jälle võimlen voolikutega. Kõike ei kasta - roose näiteks kastan ainult iga 4 päeva tagant, aga siis väga korralikult. Aga kasvuhoone, herned, maasikad ja vaarikad tahavad iga õhtu vett saada, lisaks veel ka mõned püsikud, kes selle kuumaga ikka väga sorgus on. Plika istub kaelast saadik basseinis ja tal lõbu laialt. Lasime suurest ujumisbasseinist vett vähemaks - nüüd vesi tal õlgadeni ja seal ta siis müttab. Enne oli vesi ülepea. Aga las olla ennem selline kuumus kui pidev vihmasadu. Peaasi, et kaevust vesi otsa ei saaks - meil õnneks oma puurkaev. Kui peaks mõnele veefirmale vee eest maksma, siis oleks vist küll pankrot.

Aga klõpsasin mõned pildid kah. Rooside aeg on käes. Iga päevaga järjest rohkem ja rohkem, kõiki pilte siia ei panegi, muidu hakkan eelmise aasta postitusi juba kordama. Aga küll lõhnab, eriti õhtuti- siis jääkski terrassile istuma ja roosilõhna sisse hingama.

Flammentanz 3.aastal:

Summer Song - Hästi huvitava värvitooniga. Vot ei ole nii spets fotograaf, et selle oranzika tooni pildipurki püüda oskaks:

Falstaff - Ka väga huvitava värviga õis - lillakas punane. Jälle ei tule see õige värv pildipeal välja:

Pur Caprice - Ka omapärane roos. Puhkedes säravkollane, vahepeal muutub rohekaks ja siis lõpetades on roosa:

Mr Lincolni sügavat värvi ja suurt õit ei õnnestunud ka saada tõetruult pildile.:Aga aitab küll roosidest. Niikuinii ei õnnestu saada neid õigeid värve ja seda lõhna siia blogisse. Kel huvi võib tulla kohapeale vaatama.

Minu Butter and Sugar hakkas ka lõpuks õitsema:

Ja natuke hollandi iiriseid (Iris ×hollandica ). Panin nad sügisel prooviks maha, et millised nad siis on. Täitsa armsad, aga siberlaste vastu ikka ei saa.

Natuke laukusid:

Ja oma lodjapuutitest (Viburnum lantana) ei saa ka ikka mööda minna. See üks huvitav põõsas - igapäev on ta erinev. Tundub, nagu lehed vahetaksid kogu aeg värvi - kord on nad rohelised, kord kirjud, kord kollased. Ja teinekord on nii, et hommikul on põõsas ühtemoodi - õhtuks on hoopis teist nägu ja järgmiseks hommikuks tal jub jälle uus nägu ees. Ootan põnevusega, milline ta suurena välja hakkab nägema. Aga kui vaadata, kuidas ta kasvu viskab - siis arvatavasti järgmine aasta annab juba peris suure põõsa mõõdu välja: