Aprilli lõpp/mai algus

Tegelikult polnud sellel aprillikuul tänavu häda midagi - parajalt soojust ja kõvasti vihma. Maa sai kenasti läbi kastetud, mitte nagu möödunud kevadel, kus kõik oli tuhkkuiv. Ja selle jaheduse tõttu sai ka esimesi õitsejaid ikka tunduvalt kauem näha, kui möödunud aastal. Mullu oli ju nii, et hommikul läksid tööle ja vaatasid, et oi hakkab õitsema - õhtul tulid töölt ja nentisid, et juba ära õitsenud. Nüüd oli ikka üle nädala esimesi õisi näha. Ja sinililled õitsevad mul veel siiamaani :)
Hetkel õitsevad kobarskopooliad: Küll ma nuputasin kui nad oma ninasid välja hakkasid pistma, et mis imeloomad need siis nüüd on. Tärgates täitsa süsimustad. Ja ega ma ei mäletanud kah, et ma miskit sinna oleks pannud - ainult üks plastikust sildike oli juurde torgatud, millelt siis talvega marker kõik maha kustunud oli. Ühte teise kohta sai pandud sügisel ka Savisaarelt tellitud valgeõieline skopoolia - aga temast ei ole veel kippu ega kõppu - ehk ikka tuleb veel.

 Karukelladest alustab alati valge esimesena. Teised värvid alles ärkavad:

 Multiplex sätib õitsema. Ja ka Muhediku käest saadud lihtõieline andis endast juba märku. Täitsa alles ja kenasti tärkamas - kuigi jah üks nädalake hiljem kui Multiplex. Ja välimuselt on ta ka kuidagi pisem ja õrnem.

 Õrn ülane hakkab minu aias juba varsti umbrohumõõtmeid välja andma - aga kurramuse ilus on ta. Oli kunagi ka roosaõieline - aga see kadus kuskile ära. On jäänud ainult see sinine - pärit nimetust säästumarketi pakist. Ja pidavat külmaõrn olema - mul paljuneb mis hullu :)

 Veel üks umbrohi, kes on viimastel aastatel tee minu juurde leidnud - kust ei tea - aga peris armsake. Kuigi kui ennast lillepeenrasse sisse sätib, siis eriti kergesti ta ennast kätte ei anna. Kanakoole:

 Koerahambad ka juba väljas. Valge ära õitsenud ja kollane veel ootamas:

 Ja tulbid on alustamas:

 Reede saabus väike pätt ka lõpuks koju:

 Vana penilane arvas, et talle toodi mänguasi. Ja selline tunne, nagu teine noorus oleks vanadaamile kätte jõudnud. Kui siiamaani vedas ennast ühelt diivanilt teisele - siis nüüd hüppab ja kargab nagu noor kutsikas. Teinekord väsib väike päntu mängust kiiremini, kui vana penilane. Igastahes hõivas ta kohe väikese päntu mänguasjad - teisel oli tükk tegemist, et mõni ka enda valdusesse saada:)

 Aga sõpradeks said nad hetkega. Nüüd ongi pilt selline, et sinna kuhu läheb vana, sinna läheb ka noor ja tihti on ka röövliplika kambas. Lapsi nähes, lähevad pontul silmad kohe särama ja röövliplikast ei jääda sammugi maha