kesksuvised hetked

Pirouette uhkeldab

Sweet Pretty:

 Christopher Marlowe elulõnga embuses:

Parukapuu Royal Purple tõestab, et ta on oma nime vääriline - tõeline parukas:

 Liiliatega on vist nii, et kui oled nad omale aeda lubanud, ega siis kergelt neist enam lahti ei saa. Teda olen ma iga aasta ära jaganud - aga ikka toretseb ta mul edasi. Millegipärast ei meeldi ta mulle absoluutselt - nii, et kui keegi tahab - palun väga (sordi nime ei tea) ( liiliapuhmas juba uues kodus):

 See kollane aga on kuskilt ise mulle kolinud - nu mitte ei mäleta, et oleks teda kuskilt toonud ja istutanud. Samas tema vastu mul pole midagi. Liiliate juures meeldib mulle ainult puhas õietoon - nii kui on kuskil mingid laigud või kirjud õied - ei sobi nad mulle kohe mitte. Kiiksuga olen vist :)

 Kaotsiläinud nimega elulõnga liik:

 Tõrvikliiliad hakkavad juba vaikselt lõpetama:

 Tiarell õitseb sügiseni, küll mitte nii intensiivselt kui juunikuus - aga kui pidevalt äraõitsenud õisikuid ära lõigata, siis ajab uusi õisi:

Prževalski kobarpea on minu juures esimest korda õites - eelmine aasta oli pisike titt alles:

 Astilbed - suured lemmikud rooside ja hostade kõrval:

 Lavendel - huvitav kas teda ka jagamisega saaks paljundada?

Kevadel mulle kingitud floks Star Fire - kahjuks on kinkija petta saanud vist- Star fire peaks olema tulipunane - aga see siin on täitsa sinine  - seega kui keegi tahab sinist floksi - kingin edasi (floks ka juba uues kodus)

 Suurelehine hortensia - esimest aastat minu juures õitsemas. Aga 2 väga karmi talve üleelanud.  Kuigi Luual olid ta õisikud 3 x suuremad - minul siin pisikesed, kas peaksin teda järgmisel aastal millegagi kostitama, et õisikud suuremad oleksid? Nälgas ta küll ei tohiks olla - sinna istutusalasse sai ikka südamest komposti ja tiigimulda veetud.

 Kasvuhoones hakkavad esimesed arbuusid valmis saama:

 Ja järjekordselt on tulemas viinamarjauputus. Seeaasta teen küll esimest korda veini - õunu on ka meeletult palju. Proovin ära

Ja lõpetuseks üks pilt ülemöödunud öö äikesetormist. See oli megavõimas vaatepilt. Sellist valgusemängu nägin ma esimest korda. Istusime lummatult kella 2 öösel rõdul ja vaatasime. Sellistel hetkedel tunnen, kui väike kübe on üks inimene looduse kõrval ja kui võimas on kõik see, mis on meie ümber. Pilt ei ole minu tehtud, aga pildistatud meie rõdult ja autoril ei olnud midagi selle vastu, et ma sellega oma blogis natuke uhkeldan. Äike: