Saturday 16 April 2011

15.aprill

Kui nüüd aus olla, siis esimesest ehmatusest olen juba üle saanud. Kuigi jah, kui kogu see jama selle lume alt välja sulama hakkas, oli nutumaitse suus ja käsi krabas telefoni järele, et buldooser kohale kutsuda. Esimese hooga mõtlesingi, et põrgu kõik - mida ma siin jaman - buldooseriga plats puhtaks ja siledaks - muruseeme peale ja siis murutraktoriga hea sirget muru niita. Pole mingeid istutusalasid ega põõsatotsakaid. Siis tuli õnneks haigus, mis mind kolmeks päevaks 39 kraadise palavikuga voodisse surus. Vat öeldaksegi ju, et haigused antakse meile, et me endale aega võtaksime järelemõtlemiseks. Nu seda mõtlemise aega oli parajalt ja kui ma siis jälle olin võimeline aias ringkäiku tegema, ei tundunudki see pilt enam niiiii hull - kuigi jama on ta ikka. Sellist laastamistööd nagu mutid, hiired ja tundub, et ka mügrid, sellel talvel korda saatsid, pole mu silmad veel ennem näinud.
Röövliplika liivakasti ümbrus on ühtlaselt üles küntud. Samasugune pilt kordub kõikjal, kus on kõrgemad kivid või müürid:
 Murust on järel ühtlane songermaa. Kes siin nüüd mütanud on- kas hiired või mügrid? Üldiselt terve aed näeb selline kunstipärane välja:
Aga selle songermaa keskel õitsevad häirimatult lumekupud:
Mürikaaria tundub neile eriti hästi matsenud olevat. Temaga pole muud kui maani maha - huvitav, kas taastub? Või tuleb hakata uut istikut otsima?
15-aastane ümmargune elupuuvorm(sorti ei tea - too aeg ei osanud sordinimele tähelepanu pöörata) on laiali nagu pannkook. Aga mõne päevaga on ta ennast tegelikult kenasti juba koomale tõmmanud, eks tuleb ise natuke puuvillase nööriga kaasa aidata:



Kõige rohkem on mul kahju äädikapuu sordist `Tiger Eyes` Näritud ta pole, aga raske lumi on teda ikka väga rapsinud - kõik külgharud on murdunud, jäänud on ainult peaoks. No loodame, et eluvaim ikka sees ja taastub:

Sellised on siis marjapõõsad. Eranditult kõik tuleb juurepealt maha võtta - kõikidel kõik oksad murdunud. Lisaks hiirtele mutid kenasti marjapõõsad ära mullanud.  Või oleks targem hoopis uued istikud kevadel laadalt tuua?
 Tokio kikkapuu - pooleks:
Need siin olid ainult mõned pildid. Ilma olen toringo õunapuust - oksad pookekohast lahti murdunud + pookealus hiirekeste poolt nii kenasti puhtaks näritud, et kooreribakest ka alles pole. Ja tuhkpuuhekki tuleb vist ka kõvasti rapsida. Ei teagi mis teha - pooled hekipõõsad on täiesti ära näritud kuni 1,5 m kõrguseni. Kui ma lihtsalt oksi sealt välja lõikan ja mõnes kohas vaja terve põõsas maani maha võtta - siis jääb hekki inetud augud. Tõmmata terve hekk maha? Maranad tuleb ka enamus maha lõigata ja musta leedri sordid - need kõik hiirte lemmikud olnud. Maasikapeenras pole ühtegi maasikataime järgi - mutt kõik segi kündnud. Vaarikad kõik lumepoolt maatasa tehtud ja muti poolt üles küntud. Marju lähen seeaasta turult ostma vist.
Aga mis ma siin ikke halan - eks tuleb järkjärgult kääride ja saega tegutseda.
Täna sai kõvasti reha välgutatud - kohe puhtamaks sai. Homme plaanis istutusalasid korrastama vaikselt hakata. Roosid kõik kenasti elus - mõnedel küll oksad hiirte poolt näritud, aga nendega pole hullu - niikuinii oleks kõvasti tagasi lõiganud.
Sinililled juba punnitavad õienuppe:

Rohtlaliiliad ka kenasti elu ja tervise juures - ninad juba väljas:
 Kurekellad:
Ja lumerooski pääses lumehangest ja kohe õitsema:
Ronihortensial suured pungad juba ja teda peetakse meil külmaõrnaks :) :
Eriti rõõmustan oma väikese valge männi üle - garaazi katuselt sai ta endale ikka mitu tonni lund kaela ja kui ta nüüd välja sulas, oli ta pikali mis pikali. Arvasin, et temast asja ei saaa - aga näe - 3 päevaga ajas ennast püsti ja ainuke kadu on üks pisike murtud oksake :
Conica´ga nii hästi ei läinud. Lumi tuli enne maha kui jõudsin talle varjutuskanga ümber seada ja talv läbi oli ta praktiliselt lume all üleni - ja kevadel jäin jälle varjutamisega hiljaks - ja nüüd ta siis on selline rebane meil. Aga ehk ikka taastub:
Loorberikirsipuu - nii nagu ta sügisel lume alla läks, nii ta kevadel sealt välja sulas. Isegi ühtegi lehekest pole kaotanud:

Aga üks suur kahju veel nende kurramuse elukate poolt tehtud - eks linnud ka kaasa aidanud - kõik mu sügisel istutatud uustulnukad on jäänud siltideta. Nimelipikud kas maasse küntud või lihtsalt uppi lükatud ja lindude poolt minema tassitud.  Nüüd tuleb neid tuvastama hakata, kui suuremad on.

7 comments:

Eve Piibeleht said...

Minu Conica, mis pole ka eales varem päikesepõletust saanud, näeb sel aastal täpselt samasugune välja nagu sinu oma. Aga Muhedik andis lootust, et taastub ise.
Ja krookused mul ka veel ikka ei õitse :(. Kaks külmkappi kahel pool, Lahepere laht ja Kurkse väin.

MUHEDIK said...

Paljud kaebavad tänavu muttide ja hiirte kahjustuste üle, mul neid õnneks pole. Aga mõtlen, et kui oleks antud valida, oleksin eelistanud pigemini neid hunnikuid kui murtud puid.

Lehtpõõsaste ja ka hekkidega pole ju hullu. Sa tead ju isegi, et neid kääridega noorendatakse ja uusi pole küll vaja ostma minna. Heki võib ju kogu ulatuses madalamaks võtta, või mitte lasta sel aastal rohkem kasvada ja need murtud kasvavad kenasti järgi.

Laiali vajunud okaspuud las soojenevad veel ja alles siis võid neid siduma hakata.
Conicaga on lumerohketel talvedel naljakad lood. Ma arvan, et see pole niipalju päikesepõletus kui pimedus ja lumi, mis teda niimoodi kahjustavad. Kirjutasin just Thelale, et olen neid mitu korda päästnud nii, et kõigepealt harjan maha need surnud okkad, siis pritsin nii fungitsiidi kui insektitsiidaga ja nad taastuvad päris hästi, aega võtab.

Aednikud on visad inimesed ja saavad hakkama, mis siis, et mõnikord on nutumaitse suus ja mitte ainult peale talve, vaid ka põua-ja suurte tormidejärgselt. Ma olen ka lubanud oma aia ära asfalteerida:D

Praega oleks aga hädasti vaja, et aiandaja oleks sajajalgne ja käeline. Peaks korraldama sellise talgute aktsiooni, et võtame endid kokku ja alustame ühest Eesti otsast ja lõpetame teises. Äkki saaks 10 päevaga aiad korda. Küsimus on vaid selles, kas alustada Sinu või minu juurest:)

Blogger ütleb selle peale comism:D

deia said...

vat see talgute mõte on küll hää!
comism - nagu kommunismus :D

Helve said...

alustame minu juurest!
mul samad probleemid mis Deialgi! ;D

Hiline said...

Okkalistele ma ei mõtle - saavad ise hakkama, korea nulu murdunud oksad küll lappisin kokku, ta ennegi suurtest vigastustest toibunud.
Aga mul paarisajast krookusest ainult üks alles, Muhediku kirsist ainult pisike tüükake järel, veel ei tea, kas juurigi alles. Kõikse hullem lugu mu kasvumaja juures oleval pojengi ja prantslaste peenras - hea kui 34-st siberlasest pooled ellu jäävad ja ligi 30-st pojengist paar, juured ja mugulad nii läbi hekseldatud ja üles mullatud, et parem see peenar täitsa rahule jätta, mõni tulbike (36 sorti)ikka ajab otsakese välja, aga osa nendest ka juba kadunud. Mustikatest alles ainult need, mis kasvavad raketes, teistel pole juurejuppigi alles.
Ka naabriaia äärses hostapeenras on paras seasongermaa ja arvata võib, et olen ka paarikümnest hostast ilma, uruhiired on nende pungade peale maiad.
Aga helgema poole pealt siis see, et nüüd on kuhu noorperenaine oma suvelilled (ja mina tagetesed) istutada saab :)

iirisesõber said...

Kui loen siin teie kahjusid,siis pean küll õnnelik olema.Mutid-mügrid küll tuuseldanud ja peenar vajub ,aga kadunud on paar uut iirist(prantslast)
Sõkkusin küll käigud kinni ja lükkasin mutimullahunnikud laiali.Eks maikuu näitab tegelikku olukorda.

Köögikata said...

Ohjahh! Aga hea, et Sa paranenud ja taas teotahteline oled.
Muide, mul olid äädikapuul ka oksad peaaegu pahupidi murdunud, aga lükkasin nad ettevaatlikult õigesse asendisse ja tundus, et see aitas - mingi eriliselt elastset sorti koor neil.
Aga talgutega võiks ikka siit alustada ja soovitavalt homme - see mul ainus päev oma aia jaoks. Tööpäevade lõpuks on võhm nii väljas, et oma aia jaoks ei jää üldse enam jaksu. :o( Seekord ei jõudnud puhkusega ka veel eriti midagi ära teha.