Üks asi on tuisku nautida koduhoovis, teine asi aga autoroolis. Täna sain siis selle tunde kätte. Kui sõidad ehku peale, kui ümberringi on ainult üks suur valge tormav lumemöll. Kui rooli tagant ei näe isegi mitte oma auto esiotsa. Kui kojamehed jäätuvad ja aknad puhtaks ei lähe. Kui tead, et parem jalg peab talluma pidevalt gaasipedaali, sest seismajäämine tähendaks seismajäämist väga pikaks ajaks. Kui ainus mõte, mis peas on - oh oleks see tee sirge, et ei oleks kurvi. Täna kõik nii oligi. Tööasjus pidin sõitma Peetri külla - Ülemiste järve taha. Ohutuluke oleks pidanud plinkima hakkama, kui nägin seda autode rivi Tartu mnt ääres ja kui selgus, et kohe peale Ülemiste järve Vana- Tartu mnt-ele keerata ei saa, kuna tee on läbimatu. Aga mina loll - kui käsk on antud, siis vaja minna. Mõtlesin, et proovin siis Assaku kaudu. Alguses polnud väga vigagi, Sahk sõitis just minu ees ja mina lasin aga lauluga järgi, kuni sahk seisma jäi ja hakkas kraavi vajunud teist sahka välja tirima. Siis oleks ma pidanud tagasi keerama, aga ei - vaja ikke edasi rühkida. Ja siis hakkasid tee ääres paistma mahajäetud autod, kraavi läinud veokid jne. Tunne oli nagu mingis katastrooffilmis. Ausalt, sellist asja nägin ma esmakordselt - autode katused ainult paistsid lumest. Aga tee oli äsja lahti lükatud ( ju siis see sahk, mis kraavis oli) ja kõige hullem ei tundunud. Aga poolel teel kadus tee lihtsalt ära - vahepeal olin nagu tunnelis - äärtes paarimeetrised lumevallid, mille keskel kitsuke lahtiaetud teeke. Peaasi, et kedagi vastu ei tuleks - tiksus peas. Tagasipöörata oli võimatu, seega ainult täiskäik edasi. Õnneks oli pubekas kaasas - tema siis aitas teed jägida, niipalju kui see üldse võimalik oli. Kui vahepeal ninaga mõnda lumevalli riivasin, siis röögatas kõrvalt: gaas põhja hoia vasakule ja mine edasi. Lund lendas kahte lehte - esiklaas paksult täis - aga läbi me sellest lumevallist saime õnneks. Igastahes oma sihtpunkti me ei jõudnudki. Peetri küla vahel leidsime natuke suurema platsi, kus sai ümber pöörata. Kupatasin poisi rooli ja hakkasime tagasi sõitma. Sest edasisõit tundus võimatu. Jälle tiksus peas - peaasi, et kedagi vastu ei tuleks. Hea, et mul poiss siuke rallifänn on. Igastahes talvistel teedel ja ekstreemoludes võib tema peale loota küll. See, et ta ühe rallimehe tiimi kuulub ja pidevalt tollel sabas jõlgub, on vist midagi talle külge haakinud kah. Igastahes tõi ta sellest lumemöllust mind perfektselt välja - ja nautis seda täiega. Kusjuures kui kodus on ta jätnud mulle viimasel ajal siukse ükskõikse tegelase mulje, siis nüüd nägin rõõmuga, et pole veel kõik kadunud midagi. Kui tee ääres mõni auto ukerdas ja selle taga seisid sabas teised autod, kes mööda ei pääsenud , aga millest ükski juht abivajajale appi ei läinud - siis kutt lihtsalt läks ja aitas abivajaja jälle teele. Haaras aga tagant labida ja läks. Vabatahtlikult. Nii lükkasime vist 4 autot jälle sõidurajale tagasi. Ja nüüd ei jõua ma ennast ära kiita, et ma selle labida sinna pagasiruumi ikka igaksjuhuks lükkasin :))
Lõpuks kui Tartu mnt.le tagasi jõudsime, ohkasin kergendatult. Istusin ise rooli, kuna pubeka juhiload hakkavad alles jaanuaris kehtima, ja ei tahtnud riskida. Järgmine ekstreemsus ootas aga Tallinna ringteel - suured rekkad tee ääres, väiksed autod kas mahajäetud või kraavis - kohati sõidetav ainult üks sõidurida Ja lumemöll - nähtavus ei olnud isegi mitte enam 0 - vaid lausa miinustes. Kiili kandis hüüdis poiss järsku - ettevaatust inimene teel. Ja sellest lumemöllust kerkiski järsku auto ette mingi tume inimkogu mingi vilkuva asjandusega vehkides - politseinik, kes üritas seal nö vägesid juhtida, et kes ja kus sõita võib. On ikke hulljulged küll need meie naispolitseinikud ma peaks ütlema - kui poiss poleks kõrval röögatanud, oleks ma talle lihtsalt otsa sõitnud. Sest helkurvestist selle mölluga kasu polnud ja see pisike vilkuv küünal hakkas ka alles hiljem silma. Ma lihtsalt ei näinud teda. Edasi läks õnneks viperusteta aga adrenaliinilaksu sain ma täna igastahes topelt kätte. Tuleb ikka järgmine kord neid teateid uskuda, kui öeldakse, et parem on kodus istuda.
Aga ikkagi ma nautisin seda tuisku ja seda möllu. Nüüd võiks jälle paar päeva rahulikumalt olla, et saaks lume kokku lükata - ja siis minugipoolest.... ( nüüd saan jälle riielda vist :)))
Aga üks rahulik talvelaul ka:
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
5 comments:
Minule meenutas lumetorm Monika filmi "Päev pärast homset". Selle vahega, et filmis on kogu lugu kiirendatud, päriselus voolab aeg omasoodu. Õudne oli! Ja õudne sellepärast, et sõita tuli võõra autoga. Oma auto läks metskitse "nahka"... riku siis selles katastroofifilmis kaasa mängides võõras auto ka veel ära.
Mõnusasti kirjutad, ma sain nüüd ka tormielamuse kätte! Mul otsest vajadust välja minna polnud ja jälgisin seda möllu vaid soojast linnakorteri aknast... Olen korra autoga, mis otsustas üks hetk mootori rikke tõttu enam edasi mitte sõita, tee äärde tundideks lumetormikätte jäänud ja ausalt öeldes rohkem enam ei taha. Külma oli siis -15 kandis, hea oli, et autos vatitekk leidus...
Ja uhke pead olema, tubli poisi oled kasvatanud! Oleks selliseid vaid rohkem.
Mina jäingi koju, otsustasin Päästeameti hoiatust tõsiselt võtta ja kuidagi olin oma asjad niimoodi sättinud, et midagi eriti tegemata ei jäänudki. Traktor aga kaevas tee meieni välja alles nüüd, kell 9:30 laupäeva hommikul.
Mulle meeldib tuisk, seekord küll vaatasin seda ainult aknast kahjuks.
Aga umbes säärase või veel hullemaga olime teel Ogresse, linnake asub Riia taga. Mees otsustas veel teed lõigata ja me ei saanud küll kottpimedas aru, kas oleme teel või põllul, mitte üks masin ei liikunud ja tollal polnud ka mobiile. Kui pärale jõudsime vaadati meid kui tulnukaid, kes me ilmselt ka olime, sest kohalikud ei julenud keegi ninagi välja pista:D
Muide, 2 aastat tagasi kui meid siin välja kaevati oli vaatepilt veel võimsam:)
Tublid olete mõlemad, et tagasi pöörasite ja hakkama saite! Tubli poiss on sul ka :D
Post a Comment