19.juuni

Robiinia: Minu jaoks oli tema selleaastane õitsemine suur üllatus. Ta on alles pisike - vaevu põlvekõrgune. Minu aias on ta siis 2 talve olnud. Kui ta mulle ülemöödunud aastal toodi, oli ta nii pisike kribal alles, et ei julenudki teda aeda maha istutada ( et lapsed ja penilased teda maha ei jookseks, või mees muruniidukiga üle ajaks), vaid pistsin potti ja esimese talve saatis ta mööda külmas kasvuhoones mulla sisse kaevatuna. Kuigi jah, kuna kasvuhoonel too talv pooled klaasid puudu olid, siis oli see peaaegu nagu õues talvitumine - karmimgi veel, sest kaitsvat lund ju peal polnud. Aga üle elas ja möödunud kevadel istutasin ta siis oma kohale. Seal jooksid ikka koerad ta mitu korda maha, nii et pidin kaitsed ümber panema - aga räsida sai ta vaeseke kõvasti. Ja siis see möödunud talv - tema peal oli vähemalt 150 cm lund. Kui ta kevadel sealt lume alt välja sulas, siis oli ta vaeseke nagu mingi maad mööda roomav põõsas. Aga oksad olid kõik terved ja külmakahjustused täielikult puudusid. Ajas ennast ise kenasti sirgu ja kasvatas hoopis 2 pisikest õiekobarat :)). Nüüd võib vist öelda, et kui ta niipalju sellist väärkohtlemist on üleelanud, siis elab ta veel pikalt. Kuni tänavuse kevadeni minu aia ainuke sordi pojeng Chokolate Soldier. Eelmisel aastal kannatas kõvasti selle varrepõletiku käes. Sellel aastal on pilt tunduvalt kenam ja lubasin tal ka ühe õie avada:))

Vesiroosid õitsevad juba 3. nädalat. Aga ainult valged, teised kasvatavad alles lehti. Pildil meie looduslik vesiroos. Valge topeltõieline, otsustas täna vihma tõttu õit mitte avada. Selline kummaline tegelane - avab õie ainult päikesega Eile istutasin möödunud aastal Muhedikult saadud vesiroosi ümber. Temaga oli selline kummaline lugu, et kuidagi ei tahtnud oma lehti veepinnale ajada. Tirisin ta siis veest välja - ja võtsin potist välja. Alles oli jäänud ainult pisike juurikajupp - suur juurikas puhta mädanud. Puhastasin ära ja istutasin suuremasse korvi. See talv ikka oli ikka ränk tema jaoks vist. Aga loodan ikka et kosub.

Klõpsisin siis veel natuke fotokaga, et kui nädala pärast tagasi tulen, on hea vaadata, mis muutunud:
Kaar-linnupiim:

Browni kuslapuu `Droppmore Scarlett´ kohe-kohe alustamas

`King of Hearts`:

Sellest roostes raudnaelast kasvas hoopis selline tegelane: Aga Savisaarel oli kirjas tema kõrguseks 80 cm. Ja ka Tartu bot.aiast mäletan, et ta sellise kõrgusega oli. Minu aias ta vaevu 40 cm kõrgune. Huvitav kas koht ei meeldi, või sellepärast, et alles sügisel sai maha pandud ja tahab kohanemist. või oli talv ränk.

Kõrreliselehisele iirisele meeldis möödunud sügisene jagamine päris hästi. Kui ennem kasvatas ainult lehti ja mõni üksik õieke paistis lehtede vahelt - siis nüüd on ikka õisi ka näha:

Kollane võhumõõk:

Sininokk - armas umbrohi.

Helmikpöörised alustavad:

Rohtlaliilia alustamas. Aga kõrgust on tal sellel aastal tunduvalt vähem kui möödunud suvel oli. Praegu mõõtsin 201 cm

Mäestikulauk:

Ängelhein:

Ja hunnik kurekellasid. Enamuse kolisin koos kurerehadega kasvuhoone äärde peenrasse, et las kasvavad ja paljunevad seal nii kuis ise tahavad. Täna vaatasin. et ka need topeltõielised ja tumedaõielised tuleb sinna kolida - nu ei viitsi teiste taimede vahelt nende järglasi kogu aeg nokkida. Aga see kasvuhoone äärne on täielikult nende päralt ja las siis paljunevad ja segunevad seal kui tahavad.