Pildid on suuremaks klikatavad.
See pidavat olema üks vanimaid pööke Eestis:
Huvitav mägivaher:
Ja need tiigivaated on lihtsalt võrratud - see peegeldus...:
Ja need tiigivaated on lihtsalt võrratud - see peegeldus...:
Nüüd kui pole enam seda suvist kõrget heina, hakkavad sealt sodi seest igasugused huvitavad asjad välja paistma.
See vist on olnud kunagi mingi pisikene tiigiosakene:
Allikas, mis sinna veesilma suubub:
Neid allikakohti on üldse seal pargis päris mitmeid.
Neid allikakohti on üldse seal pargis päris mitmeid.Pardid möllasid nii ennastunustavalt, et oli kohe tahtmine ise ka vette hullama minna:
Kikkapuu:
Ka see suur kastan elab. Hämmastav - tüve järgi arvaks, et tegemist on surnud puuga:
Vaade pargiaasale:
Nagu näha hakkab sügis vaikselt ikka siiakanti ka juba jõudma. Tegelikult tahtsin ma mõisapargist üles otsida Eesti suurimat valget mändi ja suurimat mägivahtrat - aga eks järgmine kord.
Nagu näha hakkab sügis vaikselt ikka siiakanti ka juba jõudma. Tegelikult tahtsin ma mõisapargist üles otsida Eesti suurimat valget mändi ja suurimat mägivahtrat - aga eks järgmine kord.
2 comments:
Ilus jah. Praegu on nagu õige aeg ringi jalutamiseks. Me ka muudkui jalutame
Ma arvan ka samamoodi, et sügis ongi see õige ringijalutamise ja looduse nautimise aeg. Kui enam ei sega lillede värvikirevus, hakkavad paistma hoopis teised detailid ja nüansid. Puud-põõsad ja igasugused vaated näitavadki alles sügisel oma tõelist nägu ja iseloomu ning ebaolulisest hakkab selgelt eristuma oluline, isegi looduse igikestvus. Seepärast ma teda armastangi s.t. seda sügist.
Post a Comment