Aktiivne nädal

Nädal algas siis koolipraktikaga. Ehitasime Tallinnas Võistluse tänaval Juhkentali gümnaasiumi staadionile aia ümber. Mõõtsime ja saagisime ja kruvisime ja valasime jne. Lõbus oli. Eriti lõbus oli teiste töömeeste, kes seal parajasti fassaadi renoveerisid või jooksuraja kummikatet paigaldasid, nägusid vaadata. Pärast harjusid nad meiega ära - aga esimesel päeval pidid mõned ikka sõnaotseses mõttes pikali kukkuma, kui meid vahtima jäid. Ju siis nende jaoks tuli see nii suure üllatusena, et ka naised on võimelised meestetööd tegema:D. Viljandi grupikaaslastele pakkusin ööseks enda juures öömaja ja siis õhtuti sõitsime niisama ringi. Vaatasime üle Hansaplandi ja teised väiksemad müügiplatsid.
Kolmapäeval kui oli siin Tallinnas asjad ühele poole saadud, startisime siis Lõuna-Eesti tuurile. Esimene peatus oli Navesti jõe ääres ühe grupikaaslase suvekodu, kus ta on paar aastat toimetanud. Imekena koht! Mulle meeldivad sellised vaiksed kõrvalised kohakesed, kuhu ei kosta automüra- keegi ei kisa, ei karju.
Järgmisena põrutasime Mirjami poole - Tema päevaliiliad lõid meid pahviks. See õitemeri - seda ei saagi kirjeldada. Ma polegi ennem tema poole sattunud päevaliiliate õitsemise ajal. Super! Ja need tema potid!! Pean ikka ise ka järgi tegema - see ei ole üldse raske - ainult kättevõtmise asi.
Neljapäeva hommikul vaatasime Loodil teise grupikaaslase maakodu. Imetlusväärne, kuidas kõik nii kenasti korras ja ei ühtegi umbrohuliblet ka kuskil. Punastasin natuke ja mõtlesin oma umbrohu peale, mis ikka aeda tekib. Eriti tänavuse vihmase suvega.
Edasi võtsime suuna Pangodi poole. Aga teepeale jäi Pikassilla ja seal ju Juhani oma roosidega. Ja mina kui roosikiiksuga ei saanud ju sealt siis niisama mööda sõita. Ja pealegi oli mu aiast puudu see viridiflora. (loll on see, kes vabandusi ei leia eks). Marssisime kohalikku bensukasse sisse ja uurisime kuidas Juhani juurde saab. Ega sealt metsade vahelt teda tõepoolest ilma juhtnöörideta üles poleks leidnud. Ega me eksisime ikka ära ka. Aga kohalikud on vist harjunud nende eksinutega - lahkesti juhatati jälle õige teeots kätte. Natuke kripeldas sees küll, et kuidas me nii ilma etteteatamata sisse sajame - aga kiiksuga inimestel vist on alatai hea meel teisi samasuguseid kiiksuga inimesi kohata. Igastahes välja meid sealt ei visatud - hoopis põhjalik ekskursioon tehti ja oma Viridiflora sain ka kätte. Ja teades Muhediku huvi igatsugu kummaliste olevuste vastu - tirisin talle ka ühe kaasa. Natuke kripeldas küll- et Muhedikule ju roosid ei meeldivat - aga pole hullu - küll me ta ka roose paneme kasvatama - algus on juba tehtud :DD.
Veel ekslemist kohalikel teedel ja jõudsimegi Pangodi äärde. Hämmastav tegelikult kui väike on Eestimaa. Kaardilt vaadates tunduvad vahemaad nii pikad - aga tegelikult pooltundi sõitu ja kohal. Muhediku pool tuli kõigepealt totsti maha istuda ja neid imekauneid vaateid endasse ahmida. Kui silmad juba harjusid kõige selle iluga, siis sai ka lähemalt uudistada, mis seal siis on. Avastamist oli igastahes kohe mitmeks tunniks. Kui suve alguses käisin, siis olid avastamiseks ju hoopis teised taimed. Mu grupikaaslased, kes on tavaliselt üsna jutukad - tegid seal ainult oh ja ahh ja olid kohe peris vaiksed.
Kuna meie seltskonnaga õhtu poole ühines ka A. Kähr, kes meid ka lahkesti enda poole kutsus, ei saanud ju seda võimalust siis käest lasta. Seega suund uuesti Elva peale. No Kähri aias oleks ka seda avastamist jätkunud mitmeteks tundideks - kahjuks aga pressis aeg meile peale, sest meid oodati ju veel ka Annikorus. Aga
valget monardat, mille järgi Kähri juurde läksin, ikkagi kahjuks ei saanud - aga ega ma sealt tühjade kätega ka ära ei tulnud. Mitu põnevat ostu sai tehtud.
Suund siis sai võetud Annikoru peale - KK foorumist tuttavaks saanud Vahtrakese juurde. Peale paari eksimist jõudsime kohale. No seal oleks ka vaatamist jätkunud terveks päevaks. Maad neil seal ligi 20 ha. See läks sellest muljete virvarris kahjuks meelest ära, mitmel hektaril neil need istutused olid. Aga seal oleks dendroloogidel ikka vist mitmeks päevaks vaatamist ja uurimist. Nii palju põnevaid liike ja sorte puid ja põõsaid!! Nad on endale eesmärgiks võtnud katsetada meie kliimas ära kõik, mis siin dendroloogia seltsi andmetel ei tohiks kasvada. Ja nagu näha oli - kasvavad küll. Kahju, et meil pole olemas polaarpäeva, kus päike ei lähegi looja. Pimedus tuli peale ja üle poole nendest iludustest jäid vaatamata. Aga sinna me läheme kindlasti tagasi ja võtame selleks kohe terve päeva.
Kell näitas juba üle 23 kui me lõpuks uuesti Mirjami aia taga maandusime. Olin ma ju lubanud Trummi päevaliiliad Tallinnasse toimetada. Õnneks Mirjam veel ei maganud ja veel suurem õnn, et nendel päevaliiliatel on nii suured ja rasked juured, et Mirjam oli suutnud ainult 2 puhmast välja kaevata- rohkem polekski mu auto peale lihtsalt mahtunud - oleks pidanud järelkäru siis rentima:D. Kevadel kergem kaevata - siis saab trumm ülejäänud kätte :))
Ja oligi aeg Tallinna poole ennast keerata. Viisin grupikaaslased Viljandis oma kodudesse laiali ja ise jõudsin koju umbes poole 2 paiku öösel. See viimased 50 km olid ikka väga rasked läbida. Väga suur hirm oli lihtsalt roolis magama jääda. Aga koju ma jõudsin.
Ja nüüd lõpetuseks SUURED SUURED tänud kõigile:Mirjamile, Muhedikule; A.Kährile ja Vahtrakesele, kes meid lahkelt vastu võtsid ja oma valduseid näitasid ja kõige lõpuks veel labidaga oma taimi jagasid. Mul nüüd jälle peavalu - istutusalasid tule´b hakata laiendama. :DD