Viimased paar nädalat olid ikka nii pöörased, et kui eile õhtul kõigele nö joone alla tõmbasin, siis oleks küll tahtnud laulda " laip on laip". Kuldne Trio vist laulis seda kunagi. Õhtul koju jõudes tegin tiiru aias ja konstanteerisin fakti, et umbrohi kasvab üle pea ja mutt on pool aeda üles kündnud. Ja kodu on nagu seapesa.Sellist jõuetust ja väsimust pole tükk aega tundnud. Isegi meilidele ei suutnud vastata. Läbi lugesin, aga vastata ei suutnud. Vajusin lihtsalt voodisse ja magasin hommikul kella 11. Aga siis täna ärkasin täiesti värske ja puhanuna ja hakkasin siis otsast kõike tegema, mis viimase kuu aja jooksul tegemata. Kõigepealt panin muttidele lõksud üles - nii palju kui neid majapidamises leidus - õhtuks sain ikka 2 tükki kätte kah. Siis tegin fotokaga tiiru aias ja siis lihtsalt rohisin kuni pimedani. Nüüd hakkab juba jälle vaikselt korda saama.

Tänane pildisaak siis:

erinevad nelgid on ennast õitsema sättinud:

Ja siberlased:

Sordinimesid ei tea kahjuks.

See on see kõige tavalisem kõrge ja väikeste õitega, aga väga effektne:

Hästi tumelilla. Pildile ei jäänudki ta nii tumedana kui ta tegelikult on:

Silver Edge:

Birma iiris (Iris chrysographes), nüüd vaatasin taimenimede andmebaasist järgi, et ta hoopis kuldkirjane iiris - ainult aru ma ei saa kustotsast tal need kuldsed kirjad on :D. Sordi nim ei tea, kuna ostsin ta kunagi hoopis valge siberi iirisena.

Pojengid on tänavu graafikust maas. Tavaliselt nad sellel ajal juba lõpetavad. Nüüd alles alustavad. Rubra Plena on küll juba lõpetanud. Aga Chokolate Soldier tegi esimese õie lahti:Ja neid tuleb tal veel vähemalt 3 tk. Pole paha nii noore põõsa jaoks. Ja siinkohal veelkord tänusõnad Hilisele õpetuse eest. Tundub, et sain selle hullu haiguse pidama. Igastahes peale seda ravi, rohkem enam pojengidel varsi pikali ei kukkunud ja ära ei mädanenud ja ahtalehine pojeng hakkas ka kenasti uus võrseid usinalt ajama.

Yellow Crown on seeaasta tõsiselt hoos. Lugesin kokku 10 õienuppu, eelmine aasta oli 2. Esimene siis siin:

Aga valge puispojeng läkski mul välja kahjuks:(

Nu ja muidugi roosid ka ju alustavad. See prügikasti roos õitseb juba teist nädalat. Ja lõhnab - terve tänav on roosilõhna täis:

Hilise blogist lugesin, et oli vist veel selle võsude soovi. Eks ma siis jäta nad muruniidukiga maha ajamata. Aga praegu natuke liiga kuiv, et neid välja kaevata. Augustis vast parem aeg.

Regensberg:

Winchester Cathedral

Robusta:Browni kuslapuu "Droppmore Scarlet" on täis õites:

Ja esimesed päevaliiliad:

Tema on nüüd Hilise aiast pärit. Sidrunkollane päevaliilia ta pole. Tal hästi effektsed tumedad varred. Sidrunkollasel on varred rohelised. Panen varrest lähemalt ka:

Siin siis sidrunkollane päevaliilia:

Kutsusin pliksi appi modelliks, et õiget kõrgust näidata. Plika mul praegu 120 cm - aga rohtlaliilia.... . See nüüd selle võrumaa papi käest laadalt ostetud

Täit kõrgust veel ei ole - venib veel ,mulle tundub.

Ja see nüüd selleaasta üllatus:

Veel üks torn - nagu pliks ütleb. Mõned aastad tagasi tellisin ruuge rohtlaliilia ( vist Savisaarelt, täpsemalt oli kirjas aiapäevikus, mis ära kadus) Pakis oli 2 juurikat, mis said siis kõrvuti maha pandud. Üks õitses juba järgmine aasta kenasti, teine kasvatas lihtsalt lehti. See õige ruuge rohtlaliilia on selle suure ees - pliks hoiab oma kätt selle peal ja ta veel ei õitse. Ja see, mis siiamaani lehti kasvatas viskas nüüd järsku torniks. Nii, et kui ta siin kuu aega tagasi järsku kasvu viskama hakkas, küsisin temalt, et kust sa lilleke küll siia said :))

Aga selle võrumaa papi omaga on nad erinevad. Lehed on erinevad ja õied ka. Ühel on säravroosad, teisel aprikoosivärvi. Keegi targem võiks nad ära määrata, peris huvitav. Mina oskan nende kohta vaid öelda, et eremurused vist.

Ja veel määramisabi vaja. Üks huvitav elulõng, mis ei roni:

Tõnu Talu Puukoolist kunagi ostetud. Peab nendele vist kirjutama ja uurima, et mida nad siis mulle müüsid:

Ja veel üks väga meeldiv üllatus sellel aastal. Järsku, umbes paar nädalat tagasi, lõi tiigivee nii puhtaks, et põhi paistab. See on minu tiigiajaloos küll esimest korda. Tavaliselt ma ikke olen hädas vetikatega, kohe kui soojaks läheb. Ja sogase veega. Nüüd läheb teine suvi, kus ma pole tiiki näpuotsagagi puutunud - ainult suurema sodi riisun pealt ära aegajalt - ja tiik on puhas:D. Tundub, et hakkas tööle see isepuhastus. Ja kindlasti aitas kaasa ka soovitus vesikuusk sisse tuua - eks ta kiirelt paljuneb - aga teda on lihtne välja rookida. Tänud veel kord Muhedikule, kes soovitas tiigi rahule jätta ja Maurusele KK foorumist, kes mulle vesikuuse tõi.
Ma nii rõõmus kohe, et muudkui käin ja vahin oma tiiki. Ja mitte vesiroose seal sees, vaid just seda puhast vett. Hähh - näe kui vähe on inimesele õnneks vaja :D