Alates aprilli lõpust oleme püstihädas olnud ühe hullu linavästrikuga, kes tuima järjekindlusega lihtsalt hüppab vastu akent. Vahest on hüpanud nii kõvasti, et jääb oimetuna maha - aga siis toibub, raputab tiivasuled sirgeks ja jätkab oma hüppamist. Ja nii 24/7 pidevalt. Proovisime igasuguseid nippe - tõmbasime kardinad ette, panime nukud aknalauale - täna isegi kleepisin silmad akna peale - aga ei miskit. Täna siis avastasime, et linavästrik on endale pesa teinud - sellisesse prakku, kuhu arvatagi poleks osanud. Katuse tuulekarbi ja seinakattematerjali vahele. Kuidas ta sealt sisse mahub - on arusaamatu - aga siutsumist sealt kostis - pojad pesas. Nüüd peame siis niikaua teda vist kannatama, kuni pojad suured ja pesast väljas. Siis tuleb seinakate lahti võtta ja pesa ära viia. Seni siis pesen ülepäeva akent ja loodan, et need pojad ikka kiiresti suureks kasvavad.
Uhh see vihmane ilm teeb mind ikka nii melanhoolseks. Leidsin Youtubist ühe nutulaulu, mis sobib nii kenasti siia vihmasesse ilma:
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Linnud on tõega vahel väga imelikud. Olen mitu korda mõelnud, et huvitav kui neid maju poleks, kuhu pääsukesed, kes mind igal aastal lausa terroriseerivad, oma pesad siis teeksid? Tänavu oleks mul olnud vist üle 20 pesa, aga nad ei talunud, kui tegin aknad kuumaga lahti ja jätsid oma pesad maha. See oli minu jaoks väga suur üllatus.
Laul on ilus ja sobib kenasti potistatud hostade juurde:) Ei mingit melanhooliat.
Post a Comment