ja siilikübarate tutid turritavad veel täitsa talviselt: 
aga murelil on juba nii suured pungad:
ja Browni kuslapuu "Droppmore Scarlett" üritab juba lehti välja ajada. Kuigi eelmine talv üritas ta mul isegi talvel õitseda:
Aga see talv oli minu jaoks eriliselt raske. Kuigi patt oleks viriseda, sest talv oli ju super! Polnud erilisi külmakraade ja enamus ajast oli ikka lumi maas. Sai kelgutada ja suusatada ja muid talvemõnusid nautida. Loodan, et ka taimedele see talv meeldis ja nad need mõned korrad, mis alla 15 kraadi langes, ikkagi kenasti üle elasid.Aga nüüd on kevad tulemas! Seda tunneb juba õhust ja lindude sirinast ja sulavatest räästastest jne. Täna nägin isegi rõdul päikesekäes paari uimast kärbest ringi sebimas. Nende maine teekond lõppes küll lihasööja taime lõugade vahel - aga kevadetkuulutajad nemadki.
Igastahes mul hakkasid käed sügelema ja nii tahaks juba näppe mulda pista. Ilmateade lubas nädalavhetuseks ka juba soojakraade. Kui saaks juba õues miskit toimetada, aitab ka see ehk üle sellest masendusest, mis töötuna kodus istumine minus tekitab. Vahepeal tuli ikka siuke masendus peale, et ei tahtnud isegi blogimaailmas käia - mõtlesin, et ehmatan inimesed oma pessimismiga ära. Aga päikesekiired on ka minus mahlad jälle voolama pannud ja korrutan endale, et on hullemadki ajad üle elatud, elame ka need. :)
Täna aias jalutades nägin ühte kummalist asja. Mõtlesin, et keegi on kaktuse mulle forsüütia põõsasse sokutanud:
Sellist asja näevad minu silmad küll esmakordselt. Keegi oleks nagu oksad kokku kleepinud. Võin peaanda, et sügisel seda polnud. Kas see nüüd mingi haigus või lihtsalt mõni looduse vingerpuss. Targemad aidake.Ja siis lõbustasin ennast väikese hiirekesega. Juba õhtul mõtlesin, et mida need penid seal basseini ümber hauguvad ja kiunuvad ja tahavad sisse hüpata. Aga õhtul oli pime ja ei viitsinud mina minna asja lähemalt uurima. Hommikul siis avastasin väikese hiirepoisi basseinist. Sibas seal vaeseke seosetult edasi tagasi. Nu ja õel nagu ma olen, lõbustasin ennast natuke aega sellega, et hiirekest fotopurki püüda.
Aga siis hakkas temast hale ja alustasin päästeaktsiooniga ( eks ma tegelikult mõtlesin ka sellepeale, et penisid on tunduvalt ebamugavam sealt sügavast bassust välja õngitseda, kui need peaksid ise hiirejahile otsustama minna). Aga toigas aitas kenast - ja hiireke taiplik loom, sai kohe aru, miks see palk talle sinna nina alla torgati:
Uups - väike vääratus ja äärepealt oleks tagasi kukkunud:
Ja väljas ta oligi:
Igastahes oli hirepoisil vist kõht nii tühi, et esimese hooga jooksis kohe trepikõrvale ühte nurka, kus juba mõni roheline kõrs on päikese mõjul lumealt välja sulanud:
Ja kas siis oli shokk nii suur või kõht tühi või oli ta lihtsalt mulle päästmise eest tänulik - igastahes ei lasknud ta ennast häirida minusugusest hiiglasest, kes ta ümber roomas ja fotokaga klõpsas. Isegi see ei häirinud, kui kaameratoru talle peaaegu nina alla toppisin:
Ja kui poseerimise ajal mulle kogemata selja keeras - siis lubas isegi ennast näpuga togida:
4 comments:
Jessver kui nummi hiirepoiss! Vedas Sul! Said vahvad pildid!
Ja ära töötu olemise pärast noruta! Küll saab kõik varsti jälle korda!
igavene tore kogemus ju selle hiirepoisiga! :)
ja pole hullu, küll saavad asjad korda!
Sa ju igavene õnneseen. Niipalju aega käes, mõtle, mis sellega kõik peale saaks hakata- vali ainult meelepärane välja ja muudkui nokitse ja õpi. Ja seda töökest jõuad veel terve eluaja teha:)), pole ta kuskile kadunud ja jüuab peagi ka Sind otsima
Oiiiii, kui armas!
Ja töötuse kohta on Muhedikult väga õige mõte. lisan veel oma moto: ku enam kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! ehk elu ise on see, mis probleemidele lahendused kätte mängib. Ole tubli ja naudi kevade tulekut!
Post a Comment