Lõpuks tuli ka meil siin lumi maha - kui seda mõne millimeetrist kihti lumeks saab nimetada. Aga natuke rõõmsamaks ikka tegi pildi. Loodame, et ikka tuleb lisa ka.

Praegune jõulueelne aeg on mulle aastaid olnud selline mõtliskluste aeg. Viimastel aastatel vaatan hämmastusega neid inimmasse seal kaubanduskeskustes, kes segane pilk silmis otsivad meeleheitlikult kinke - mida uhkem ja kallim,seda parem vist. Või siis korjavad lettidelt mingit mõtetut träni, mida siis kingipakki toppida ja millest kingisaajal enamasti rõõmu pole. Ja tihtipeale see träni lendab kas prügikasti või jääb kuskile sahtlinurka vedelema kuni lõpuks ikka prügikasti maandub. Pean tegelikult ausalt tunnistama, et ka mina kunagi kuulusin selle inimmassi hulka. Aga siis jõudis kohale, et kõige tähtsam pole mitte kink, mis on tehtud kingi pärast. Vaid kõige tähtsam on see tunne, mis on kingiga kaasas. Ja see tunne, mis on kui su kõige kallimad inimesed siin elus on terved ja rõõmsad ja sinuga koos. Ja see rahulik aeg enne talvist pööripäeva - õhtud küünlavalgel kamina ääres - mis kinki veel vaja on? Just sellistel õhtutel on mulle kohale jõudnud kui tähtis on tajuda just olemasolevat hetke. Mitte elada minevikus ega mitte muretseda tuleviku pärast. Olla just praegu ja nüüd. Olla õnnelik selle üle, mis sul on ja nende üle, kes on sinu elus.
Mõne nädala pärast kukub mul 40. Natuke muretsema paneb - tundub, et vanadus hakkab kätte jõudma. Võibolla siis ka sellest sellised mõtted viimasel ajal.