Ma pole kunagi sügist armastanud. Sügis tähendas alati minu jaoks hääbumist, pori, pimedust ja kõledust. Aga sellel aastal olen ma oma arusaamasid kardinaalselt muutnud. Peale seda vihmast ja kõledat suve on tõeliselt kaunis sügis. Mul on vahepeal isegi selline tunne, et terve suve jooksul kokku ei saanud me niipalju päikest kui nüüd viimastel nädalatel. Täna oli ju lausa suvine ilm - ja seda oktoobrikuus. Minul näitas igastahes aknatagune kraadiklaas 20 kraadi sooja. Ja tundub, et ka enamus taimi naudivad seda mõnusat soojust ja ei kavatsegi veel puhkama ennast sättida.
See äädikapuu on üldse mul kummaline. Iga aasta õitseb ta mul korralikult, aga siis viskab järsku kõik õied maha ja ei jätagi mulle imetlemiseks oma vahvaid punaseid vilju. Olen igaltpoolt uurinud ja targemate käest küsinud, et mis viga võiks olla - aga kõik laiutavad nõutult käsi.
Vähemalt on ta mind eelnevatel aastatel rõõmustanud leekivpunase sügisvärviga - aga seeaasta ei kavatsegi ta värvi muutma hakata - kukkus hoopis uusi võrseid ja lehti kasvatama vastu talve.
Ka äädikapuu `Tiger eyes`ei ole veel seda nägugi, et talveks valmistuks. Kuigi alumistel lehtedel juba vist paistab natuke punast.
Kevadel Hiliselt saadud kuumaasikad õitsevad nagu hullud ja igapäev korjab väike plika peotäie maasikaid. Suur tänu Hiline!
Veel üks, kes peaks nagu suvine õitseja olema - tõrvikliilia
Nädalavahetusel sai ikka sügiseste töödega kah tegeletud. Panin maha kõik lillesibulad, mis ma kokku olin jõudnud ahnitseda. 183 pealt läks igastahes lugemine sassi - ja lõin käega ( ise arvan, et neid kuskil seal 250 kandis oli vist). Aga kui ma selle sibulalaadungiga õue jõudsin, siis mees vaatas mind küll nagu ogarat - et kuhu sa need kõik maha kavatsed panna. Tal vist käis isegi hirmus mõte peast läbi, et mine hullu mutti tea - kaevab jälle kuskilt mõne murulapi üles, et oma sibulad kõik ära mahutada. Aga mahtusid kõik kenasti olemasolevatele peenardele ja ütleks, et sibulaid jäi isegi puudu.
Ühte kohta oleks ka kindlasti tahtnud veel tulpe ja nartsisse panna - aga moonid nii kenasti veel õitsesid, et mul polnud südant neid üles katkuda. Eks ostan siis tulpe mõne paki juurde ja panen maha kui öökülmad on astrite ja moonidega 1-0 teinud.
Samas takeetestele ma ei halastanud. Enamuse hakkisin ära ja kaevasin rooside vahele mulda. Mõne põõsa jätsin ikka silmailuks kah.
Aga sügisest värviilu jätkub ka minu aeda:
Koehne pihlakas - imearmas oma punaste õrnade lehtede ja valgete marjadega
Tuhkpuuhekk on tulipunane:
Ja kukehari leegitseb:
Aiatagused saared on aga kõik oma lehed juba kaotanud.
Täna riisusin ka natuke lehti kokku - hea neid taimedele talvekatteks panna. Mõtlesin just, et need pisikesed musta leedri pistikud, mis mul peenras on - nendele paras need lehed talveks peale panna. Ehitaks mingist võrgust piirde ja siis täidaks selle kuivanud lehtedega. Oleks see hea mõte? Või on need lehed hiirtele samuti hea talvituspaik? Ja kuidas kindlustada, et esimene suurem tuul neid lehti sealt võre seest minema ei vii. Tavaliselt eelnevatel aastatel ma pole olnud eriti usin leheriisuja. Olen kõik maha jätnud - kevadeks on tuul need lehed igastahes naabrite juurde viinud :D. Naabrid pole siiamaani kurjaks saanud mu peale :D
Marjad meenutavad tõesti hiigelsuurt vaarikat. Aga kas süüdi on selleaastane päikeseta ja vihmane suvi või maitsesin neid liiga vara - igastahes maitset pole neil ollagi. Isegi toored rohelised maasikad on magusamad. Nende kohta ei saa öelda, et nad ka hapud oleksid - lihtsalt täiesti maitsetud - nagu rohtu oleks söönud.
Aga samas põõsas ise on küll dekoratiivne- kujutan juba ette, kui nad suuremaks on kasvanud- kui ilus on põõsas oma valgete õitega või siis punaste suurte marjadega. Igatahes kaalun praegu nende toomist aianurgast kuskile nähtavamasse kohta. Kuigi pidid kangesti invasiivsed olema - siis selle vastu ka leiab rohtu. Ja paljud püsililledki on invasiivsed, aga ikka kasvatatakse
