Mõtlen juba kevadele

Sügis pole veel õieti alanudki, aga mul juba keerlevad mõtted järgmise kevade juures. Ja kuigi ma lubasin endale, et enam ühtki uut roosi aeda ei too lähema 4 aasta jooksul. Siiski on 1 veel puudu.:

Foto pärit siit:

Maria Lisa imekena roniroos, võib proovida kasvatada ka suure maaala pinnakatjana. Külmakindel. Õitseb kahjuks ainult 1 x maist juunini.

Vaatasin, et Joostil ta tootenimekirjas täitsa olemas - eks siis tuleb sealt nüüd esmaspäeval, kui Luuale minek on, läbi hüpata.

Hakkab peale

Hakkab peale see igaaastane kataloogide ahvatlus:). Ülejäänud jätsid mind külmaks, aga Savisaarele ikka vastu ei saanud. Juba tellimuski tehtud. Aga vähemalt ei tellinud ma ühtegi lauku tänavuaasta.
Nagu eelminegi aasta - panen ka seekord siia kirja. Ei usalda enam neid kaustikuid. Parem kui ikka mitmes kohas :D
Arisaema amurense, amuuri tulivõhk Tallinna Botaanikaaiast. Tulivõhad kuuluvad võhaliste (Araceae) sugukonda nagu kalladki. Paljudele aednikele on külmakindlate (talvekatet mittevajavate), aias talvituvate „kallade” olemasolu üllatuseks. Kõrgus 30 cm või enam. Liitleht on kämmaljas. Valgete või kahvatulillade pikivöötidega roheline (harvem tumepurpurne) torujas, kallaõiesarnane, kuid ülaosas etteulatuva „kapuutsiga” tõlviku kandeleht (rahvasuus "õis") koos õisikuga puhkeb mais-juunis. Sügisel püüab aias pilke oranžikaspunane marjatõlvik. Kogu taim on mürgine! Liik kasvab Kaug-Ida, Korea ja Hiina leht- ja segametsades. Looduses eelistavad aarumiliigid viljakaid ja aluselisi, vett hästi läbilaskvat huumusrikast mulda. Poolvari, parasniiskus (märga mulda ei taha!). Tallinna Botaanikaaia variant on suhteliselt tugevakasvuline.

Arisaema ciliatum var. liubaense (CT 369), võsund-tulivõha pikatipmeline teisend (CT 369). Kuni 80 cm kõrgune taim tärkab alles juunis, andes "pulgametsa". Pikkade, kuni poolemeetriste tumedate, kaunilt maomustriga kirjatud teravatipuliste pulkade (tõusmete) tipust tekib alles hiljem lehetutike ning ilmub ka õisik. Purpurse valgete pikutiste sebravöötidega õisiku kandelehe („õie”) ettekäänduva „kapuutsi” tipp aheneb juunis 10-15 cm pikkuseks rippuvaks niidiks. Taime ainus leht on kiirjalt jagunenud rohkem kui 20 lehekeseks. Hilissügisel valmivad erkpunased viljatõlvikud. Hiina keskosast Sichuani provintsist Liuba küla lähedalt 3600 m kõrguselt 1981. aastal esmakordselt korjatud taimed (CT 369) said endile botaanikutelt ladinakeelse nime alles 1999. aastal. Seega on tegemist ülimalt uudse taksoniga, ehkki Eestis on taimi vähesel määral juba levitatud. Meil täiesti külmakindel, ilma katteta talvituv eksootiline "kalla" paljuneb nii võsundite kui seemnetega.Kasvab hästi nii päikeses kui kerges varjus.

Dioscorea nipponica, nipponi dioskoor. Jaapanis, Hiinas ja Kaug-Idas kasvav mugulja risoomiga rohtne mitmeaastane ronitaim on lehtilutaim. Valkjad õied juulis on pisikesed ja peaaegu märkamatud. Väänduval kuni 4 meetri pikkusel varrel asuvad tumerohelised südajad 3-7 hõlmaga lehed. Eelistab varju ja poolvarju, aga talub hästi ka päikest. Liaane meil aedades jätkub, kuid rohtseid ronitaimi on väga vähe (tuntuim on ehk humal). Küllalt haruldane.

Iridodictyum reticulatum 'George’ (syn. Iridodictyum histrioides 'George = Iris reticulata 'George’; W. P. van Eeden 1973), harilik võrkiiris 'George’ (võrkjas iiris 'George’). 10-12 cm kõrgune sort on saadud lüükia võrkiirise suure teisendi ristamisest hariliku võrkiirise sordiga 'J. S. Dijt’ (I. histrioides var. major × I. reticulatum 'J. S. Dijt’). Väga varajaste ja suurte, üle 8 cm Ø-ga lõhnavate õite sisemised õielehed on purpursed, välimised tumedamad purpursed. Laiad õienaastud on sort pärinud lüükia võrkiiriselt. Kitsaste kollaste meemärkide ümber on valkjas naastulaik. Sademeterohketel aastatel mädaneb osa sibulaid suvel mullas liigniiskuse tõttu, ükski teine sort aga pole seni oluliselt kannatada saanud.

Iridodictyum reticulatum 'J. S. Dijt’ ( = Iris reticulata 'J. S. Dijt’; J. S. Dijt, enne 1938), harilik võrkiiris 'J. S. Dijt’ (võrkjas iiris 'J. S. Dijt’). Ühe kõige punasema õiega sordi sisemised õielehed on purpursed, välimised aga punakaspurpursed oranžikaskollaste meemärkidega. Sellele keskmise õitseajaga sordile värvuselt väga lähedane sort 'George’,on varasem, suureõielisem, tugevakasvulisem, kuid palju niiskusõrnem.


Ja ausõna, ma seeaasta rohkem kuskilt ei telli ja mitte midagi juurde ei osta :D

Ja kes vabastaks mind õuntest - mul on õunauputus. Totaalne. Täna viisin 6 kärutäit metsaalla kitsedele. Aga puudest pole arusaadagi, et neid õunu kuskilt otsast vähemaks jääks. Õunamoosi meil ei sööda. Õunamahla on veel möödunud aastast järgi 20 3-liitrist purki + liitriseid veel terve posu. Õunakoogi peale teevad kõik pereliikmed haput nägu, et oehh jälle.
Pole selliseid suuri klaasanumaid kah, et veini teha. Muidu võiks ju proovida.
Pubekale sai ühikasse suur kotitäis kaasa antud - seal vähemalt teisedki sõid ja olid käskinud esmaspäeval veel tuua. Mul tuli selle peale kohe Tootsi ja Kiire värk meelde, et õunte pealt vaatame :DD

lihtsalt mõned pildid

Sellise iluduse püüdsin täna rõdul fotokasse. Nende kuivade ilmadega on roosid uuesti õide puhkenud. Sellist õitsemist nagu tavaliselt igal aastal muidugi pole, aga nad lausa naudivad seda päikest.
Troika - teise nimega ka Royal Dane:

Summer Song:
Pur Caprice:

Friesia:

Mary

Sommerwind takeetesega:

Robusta puishortensiaga:

Siilikübarad korjan homme ära kuivatamiseks. Vaja ju talveks valmistuda:

Huvitav, kas valgel on samad raviomadused?

See tumekollane päevaliilia on tõeliselt kaunis, nii et polegi eriti kurb enam, et ta Prairie blue eyes pole:

Kikkapuu hakkab juba värvi muutma, varsti on tulipunane:

Koehne pihlakal suured ja vägaväga mõrud marjad:

Droppmore Scarlet on täies hoos:

Tuvastamisabi vaja - selle valge tõin ma möödunud aastal kuskilt - enam ei mäleta kust. Ja tore oleks teada, kes too on. Väga kena kusjuures:

päevaliiliad, konnad ja liblikad

Täna oli üle pika aja ilus ilm. Terve päeva jooksul ei tulnud tilkagi. Tea, kas vanajumal väsis ära ja jäi tukkuma ja unustas kraanid lahti keeramast. Igastahes meie nautisime seda ilma täiega. Aga oleks ma siis aias tööd teinud - ei ma tõesti lihtsalt logelesin päeva maha (hea küll - oksarisu korjasin kokku, mis põõsaste rüüstamisest tekkis - aga seda ma tööks ei nimetaks). Istusin hoopis fotokaga ja püüdsin liblikaid pildikasti ja muid mutukaid.
Aga algaks ikka päevaliiliatest. Totaalne segadus nende nimedega - aga ma olen juba käega löönud - on mis nad on - ilusad on nad sellegipoolest.
See siin tundmatu - üks esimesi päevaliiliaid mul aias - nimi oli tal ikka ka, aga kadus koos aiapäevikuga. Pärit on Kloostrimetsa puukoolist. Moonlight Masquerade:

Roswitha - uskumatu, aga veel üks, mis Sunwalki tellimusest nimele vastab.

Tema peaks olema El Dorado - no kas on siis? :DD Hiliselt Trummile saadetud Arctic Snow, millest mina nahhaalselt poole enda aeda jätsin :D. Lasin ikka ühe õie lahti enne ära lõikamist:

Nii, temaga jälle segadus. Lipik juures ütleb et " Hispaanlane" Ise mõtlen, et äkitselt tema on ikkagi see Prairie Blue Eyes. Igastahes On ta selles nurgas, kus on Hiliselt möödunud aastal saadud Päevaliiliad.

Tema lipik näitas mulle, et peaks olema Cool It. Aga kas olen mina värvipime või ei tee punase ja valge vahel enam vahet. Igastahes mina pakun välja, et see on hoopis Crimsons Pirate. Nii, et kui keegi soovib endale sellist päevaliiliat - võite järgi tulla.

Ja tema juures olevalt lipikult võin ma lugeda Prairie Blue Eyes :DDD Müstline eks, kuda mul ikke veab nende päevaliiliatega - aga vähemalt pole ta tradeskantsia ja tegelikult iseenesest on ta vägagi kena :D

Siis istusin pool päeva tiigi juures fotokaga. Sellel pildil kui suureks teha peaksid kenasti näha olema need vesilikupojad:

Üksik järvetigu:

Teda varitsesin ikka päris tükk aega. Alati kui oma nina välja pistis ja mina fotokaga kohale hüppasin, kadus ta kohe vesiroosi potti. Aga lõpuks sain selle vana krooksu - nagu plika ta ära ristis, pildile:

Väiksemad konnad olid tunduvalt koostööaltimad:

Ja siis õhtul kui päike oli looja läinud, sain kasvuhoonest taskulambiga mõned viinamarjakobarad ka kätte. Päeval võimatu kasvuhoonesse minna - herilased on selle oma territooriumiks kuulutanud ja lausa ründavad. Homme ostan pirnisiidrit - ja panen neile lõksud üles. Me ju tahame ka viinamarju:

Ja ei osanud mina valida, milline liblikas neist ilusam on - panin kõik pildid slideshowsse. Huvitav - liblikad ja mesilased eelistavad kollaseid ja punaseid värve. Samas Mardikad istusid ainult valgetel õitel:

vesilikest ja konnadest.

Täna käis mul külas üks KK foorumlane. Sai kõvasti labidat välgutatud ja taimi jagatud. Oleks siis, et ka ruumi oleks tekkinud juurde - ei kus sa sellega - ikka on kõik üksteisel selgas ja laiutavad. Aga ta esitas mulle ühe küsimuse, mille üle olen nüüd terve õhtu juurelnud ja välja vastust ei osanudki mõelda.
Kust said minu aia tiiki vesilikud?
Ma ei tea seda. Tiik on kinnine - ühtegi ühendust mõne loodusliku veekoguga tal pole. Aga tiigis nad mul on. Ja tänu sellele, et vesi on nii selge - on nende tegemisi seal kogu aeg hea vaadata. Praegu lausa kihab nendest selleaasta pisikestest vesilikupoegadest. Vanad vesilikud on kuskile kadunud.
Ja siis mõtlesin ma edasi, kust igatsugu elukad mu juurde siis tulnud on. Tiigiteod tõin ma ise sihilikult sisse - aitavad vetikaid hävitada. Kaanid siginesid ka seeaasta - nende päritolu on ka selge - Muhediku juurest koos vesiroosiga tõin.
Siis elutsevad mul aias massiliselt sisalikud - igas suuruses ja mõõdus. Lemmikkoht neil ümmarguse elupuu peal päikest võtta. Kui me siia kolisime, siis polnud ühtegi sisalikku - nemad on tekkinud viimastel aastatel. Kust nad tulid - ei tea. Armsad elukad. Peaasi, et nüüd muud roomajad ei otsustaks siia tulla - siis ma kolin küll minema.
Konnad - palju palju igassuuruses musti konni ja mõned väga pirakad konnad - vanasti ma arvasin, et need on kärnkonnad. Aga kärnkonn ei pidavat hüppama - need hüppavad küll. Aga konnadega üks probleem mul - minu aia konnad ei krooksu. Nii tahaks kuulda konnakrooksumist. Mõni päev tagasi käisin tuttava juures tiigiümbruse taimestuse skeemi loomisel abiks. Tema konnad krooksusid. Kevadel pidavat lausa kõrvulukustav konnakontsert olema. Kas tal mõned teised konnad? Ei ole ise konnaspetsialist - aga äkki tuua tema juurest mõni krooksuv konn? Naljakas probleem mul. Mehele rääkisin oma murest - see irvitas terve õhtu, et naine ikke puht hulluks läinud - ennem tassis taimi kokku - nüüd kukub konni transportima, et konna krooksumist kuulda. Küsis kas ritsikate siristamisest ja linnulaulust veel vähe on?
Ja mutid - täiesti müstiline kust nemad tulevad? Aia taga sügav kraav. Hea küll - mutt liigub ka maa peal. Aga siis peaks ju kraavitagune võsa ja heinamaa ka mutimullahunnikuid täis olema. Aga pole. Mitte ühtegi mutimullahunnikut. Naabrite aedades ka ole. Aga minu aias kurramused möllavad. Kas nad lendasid mu juurde? Või liikusid nii pikalt maa all, kuni minu aia hea mullani jõudsid?
Vot mida see pidev vihmasadu minuga teinud on - siuksed imelikud küsimused keerlevad peas. :DD

vannun veel

Tegin praegu tiiru aias. Need mõned päevaliiliad, sellest paariaastatagusest tellimusest, on ka nüüd lõpuks hakanud õit lahti tegema. Ja kurramus küll - ei ole need mis lipikul kirjas.
Cool It - peaks olema valge - heal juhul kreemikas - minul on punane.
Prairie Blue Eyes - peaks olema lillakas - minul on kollane ( aga vähemalt pole tradeskantsia, mis alguses tundus, et tuleb)
El Dorado - peaks olema kollane punase südamikuga - minul on oranz ja topeltõieline.
Nuta või naera - ma parem vannun. Hea et kedagi kodus pole - ma siin ikke vängemaid sõnu kasutasin. Kui ilm selgemaks läheb - ehk õnnestub mõne pildi ka nendest vettinud õitest teha.

Aitab küll

Kas keegi teab mõnda loitsu, mille abil need taevakraanid kinni keeratud saaks. Vihma loitsu ma tean - aga vihma äralõppemise loitsu ei tea. Kurramus ela nagu kuskil vihmametsade vahel, kus ka lihtsalt pool aastat järjest sajab. Sadamine on veel hästi öeldud - sõna otseses mõttes kallab. Aias kõik lirtsub ja lärtsub ja teod peavad pidu - sest need graanulid lihtsalt sulavad ära selles padukas (või uhutakse minema). Taimed on ka longu pekstud. Tahtsin pildistada - aga no mida sa pildistad kui kõik on vettinud ja norgus. Täielik sügismasendus hakkab peale tulema. Tuleks vähemalt sügiski selline, nagu oli möödunud aastal. Eile üritasin põõsaid lõigata - laiutavad nii, et ei tegu ega nägu. Vaatan aknast välja: päike paistab ilus ilm. Panen riidesse, lähen õue; haaran käärid ja jõuan ühe oksakese lõigata, kui saan nagu ämbrist krae vahele. Jooksen tuppa - päike paistab.Lillekasvataja vist mängis ka seda mängu ilmataadiga. Paganamas - nii mitu korda - lõpuks lõin käega ja lõikasin ikka edasi - paduvihmas.