19.juuni

Robiinia: Minu jaoks oli tema selleaastane õitsemine suur üllatus. Ta on alles pisike - vaevu põlvekõrgune. Minu aias on ta siis 2 talve olnud. Kui ta mulle ülemöödunud aastal toodi, oli ta nii pisike kribal alles, et ei julenudki teda aeda maha istutada ( et lapsed ja penilased teda maha ei jookseks, või mees muruniidukiga üle ajaks), vaid pistsin potti ja esimese talve saatis ta mööda külmas kasvuhoones mulla sisse kaevatuna. Kuigi jah, kuna kasvuhoonel too talv pooled klaasid puudu olid, siis oli see peaaegu nagu õues talvitumine - karmimgi veel, sest kaitsvat lund ju peal polnud. Aga üle elas ja möödunud kevadel istutasin ta siis oma kohale. Seal jooksid ikka koerad ta mitu korda maha, nii et pidin kaitsed ümber panema - aga räsida sai ta vaeseke kõvasti. Ja siis see möödunud talv - tema peal oli vähemalt 150 cm lund. Kui ta kevadel sealt lume alt välja sulas, siis oli ta vaeseke nagu mingi maad mööda roomav põõsas. Aga oksad olid kõik terved ja külmakahjustused täielikult puudusid. Ajas ennast ise kenasti sirgu ja kasvatas hoopis 2 pisikest õiekobarat :)). Nüüd võib vist öelda, et kui ta niipalju sellist väärkohtlemist on üleelanud, siis elab ta veel pikalt. Kuni tänavuse kevadeni minu aia ainuke sordi pojeng Chokolate Soldier. Eelmisel aastal kannatas kõvasti selle varrepõletiku käes. Sellel aastal on pilt tunduvalt kenam ja lubasin tal ka ühe õie avada:))

Vesiroosid õitsevad juba 3. nädalat. Aga ainult valged, teised kasvatavad alles lehti. Pildil meie looduslik vesiroos. Valge topeltõieline, otsustas täna vihma tõttu õit mitte avada. Selline kummaline tegelane - avab õie ainult päikesega Eile istutasin möödunud aastal Muhedikult saadud vesiroosi ümber. Temaga oli selline kummaline lugu, et kuidagi ei tahtnud oma lehti veepinnale ajada. Tirisin ta siis veest välja - ja võtsin potist välja. Alles oli jäänud ainult pisike juurikajupp - suur juurikas puhta mädanud. Puhastasin ära ja istutasin suuremasse korvi. See talv ikka oli ikka ränk tema jaoks vist. Aga loodan ikka et kosub.

Klõpsisin siis veel natuke fotokaga, et kui nädala pärast tagasi tulen, on hea vaadata, mis muutunud:
Kaar-linnupiim:

Browni kuslapuu `Droppmore Scarlett´ kohe-kohe alustamas

`King of Hearts`:

Sellest roostes raudnaelast kasvas hoopis selline tegelane: Aga Savisaarel oli kirjas tema kõrguseks 80 cm. Ja ka Tartu bot.aiast mäletan, et ta sellise kõrgusega oli. Minu aias ta vaevu 40 cm kõrgune. Huvitav kas koht ei meeldi, või sellepärast, et alles sügisel sai maha pandud ja tahab kohanemist. või oli talv ränk.

Kõrreliselehisele iirisele meeldis möödunud sügisene jagamine päris hästi. Kui ennem kasvatas ainult lehti ja mõni üksik õieke paistis lehtede vahelt - siis nüüd on ikka õisi ka näha:

Kollane võhumõõk:

Sininokk - armas umbrohi.

Helmikpöörised alustavad:

Rohtlaliilia alustamas. Aga kõrgust on tal sellel aastal tunduvalt vähem kui möödunud suvel oli. Praegu mõõtsin 201 cm

Mäestikulauk:

Ängelhein:

Ja hunnik kurekellasid. Enamuse kolisin koos kurerehadega kasvuhoone äärde peenrasse, et las kasvavad ja paljunevad seal nii kuis ise tahavad. Täna vaatasin. et ka need topeltõielised ja tumedaõielised tuleb sinna kolida - nu ei viitsi teiste taimede vahelt nende järglasi kogu aeg nokkida. Aga see kasvuhoone äärne on täielikult nende päralt ja las siis paljunevad ja segunevad seal kui tahavad.

16.juuni

Huvitav, kas tänavune suvi oligi maikuus ära? Et nüüd läheb nö sujuvalt sügiseks? No nii külm on. Täna oli üle mitme päeva jälle päikest näha. Aga see tuul oli nii kõle ja tugev, et tahtis kõrvad peast viia. Muru sai täna ikkagi niidetud - enam ei kannatanud edasi lükata - peaaegu põlvini oli teine. Aga aial on kohe klanitud nägu peas, kui muru niidetud. Umbrohi lokkab ka täiega. Sellega tuleb homme kindlasti tegelema hakata. Loodame, et homme vähe parem ilm on. Aga ma pean nädalaks ära sõitma ja kui ma nüüd seda umbrohtu ei ohjelda, siis tagasi tulles on ohakad vist üle pea. Siis hakkan samasuguseid kunstilisi fotosid tegema nagu Mirjam :D



Keegi on pintslisse pistnud kõik valge sireli õied. Ühe ööga. Eile oli puuke õisi täis - täna ainult rootsud järel. See sirel jäi pritsimata - ja ju siis kõik söödikud kolisid pritsitud puudelt/põõsastelt tema otsa.

Tuul teeb ka kurja - nii mitmelgi roosil on võrseid murdnud. Täna vaatasin, et puhus nii kõvasti, et vesirooside lehed laperdasid nagu mingid elevandikõrvad ja olid pidevalt tagurpidi. Neitsikummel on täitsa pikali ja enamus kurekellasid kah. Osa hostasid on ka kuidagi räsitud olemisega. Kõrged delfiiniumid ja käokingad seisavad isegi huvitaval kombel püsti - igaks juhuks tuleks neidki siduda.

Ja mida teha sipelgatega. Kui möödunud aastal sai võitlust peetud muttidega, kes pool aeda üleskündsid, siis tänavu on kogu aed sipelgate poolt ära äestatud. Ajavad suuri mullakuhilaid üles. Tean, et vanarahvas ütles, et tuleb märg suvi, kui sipelgapesad kõrgel on. No siis peaks meid ju lausa uputus ootama. Ja neid on nii kurramuse palju. Täna oli täitsa tegu, et muru niita - nad lausa ründasid. Pool aeda niitsingi traktoriga, sest käia oli võimatu. Kui nii edasi läheb, siis pole aias inimestel üldse kohta kus käia, sest juba praegu 2/3 sipelgate poolt hõivatud. Soovitatakse kaneeli raputada - jeerum, mul vist läheb mitu kilo seda kaneelipulbrit vaja.

Mul üldse "veab" nende igatsugu elukatega - see linavästrik, keda ma ikka aegajalt kirun, läheb järjest hullemaks. Ta ei karda midagi ega kedagi ja kõige suurem vaenlane on talle ikka meie elutoa ja koridori aken. Ta on endale kindlaks eesmärgiks vist meid majast välja süüa - hea suur pesa ju poegadele. Täna ründas aias penilasi - need vaesekesed ei saanud esialgu üldse pihta mis toimub - mingi loll lind lendab pähe. Ja kui mina aias ringi liigun, siis see hull lind keksib mul kannul ja siutsub vägagi kurja häälega. Ma kardan, et see linnuke võib varsti kurvalt lõpetada, kui ta nii julgelt edasi tegutseb. Mina olen kannatlik, aga penidel on kannatus otsas ja abikaasa räägib ka juba järjest tihedamini õhupüssist.

Täna hüppasin korraks Hortesest läbi ja leidsin sealt sellise herbitsiidi müügil: Agil 100 EC - herbitsiid lühi-ja pikaealiste kõrreliste (orasheina, tuulekaera jt kõrreliste) umbrohtude tärkamisjärgseks tõrjeks kaheiduleheliste kultuuride külvides. Mul hakkas mõte kohe tööle: see varjuplats koos sambla ja margareetedega - äkki saab selle mürgiga sealt need rohukõrred välja? Kas on kellelgi selle herbitsiidiga kogemusi? Guugeldasin kah - aga tulid ainult tootejuhised - aga mind huvitaks just, kas keegi on kasutanud. Toimib siis samamoodi nagu starane kaheidulehelistega. On keegi reaalselt seda preparaati kasutanud? Ma vist lähen ja ostan ta homme ikka ära ja pritsin prooviks ühel nurgakesel.

9.juuni pildis

Täna jalutades aia taga niidul, leidsin sellise tegelase:
Hall käpp Orchis militaris.
Ega ma tegelikult kohe alguses ei teadnud, et ta hall käpp on. Sellest sain kohe aru, et üks orhideeline meie aia taha elama on kolinud, aga tuvastasin ta alles selle lk abil. Täitsa huvitav, kust ta meile elama kolis? Linnud tõid? Kokku leidsin ca 12 taime 1 ha peal. Võis ka rohkem olla, aga hakkas juba hämarduma ja sääsed tahtsid nahka panna. Kahju ainult, et nende eluiga siin saab väga lühike olema. Maaomanik peab plaani kinnisvaraarendajatele see metsaalune maha müüa. Ja nendel on juba kamakaks mingist lillest. Ja III kaitsekategooria, mille alla hall käpp kuulub, ei sea tegelikult praktiliselt mitte mingeid piiranguid.

Aga kuna juba fotokas oli toast välja tiritud, siis klõpsisin kähku mõned pildid ka aiast. Kvaliteet ei pruugi just kõikse parem olla, sest toimus võidujooks sääskedega.

Selle pildi panen mõistatuseks. Kes arvab ära, kes sealt tulemas on - saab - ähh ma ei teagi, mis ta saab :DDD. Vihjeks võin öelda, et temast on mu möödunud sügise ühes postituses põgusalt juttu kah:

Kõik pildistavad tulpe. Ma siis kah. Üks äärmiselt pika õitsemisajaga isend. Sorti ei tea, nime kah ei tea - aga õitseb juba pea 3 ndl jutti. Uhkes üksinduses. Aga minu meelest on ta selline klassikalise õiekujuga tulp - just selline, nagu kunstnikud ikka tulpe joonistavad. Pärit on ta mingist 10 aasta tagusest segupakist. Kõik ülejäänud sellest pakist on ammu ära hävinud - aga tema on jäänud - aga ta pole paljunenud kah. Lihtsalt on seal uhkelt ja üksinda.

Esimene pojengiõis: Arvata võib, et see on Rubra Plena. Pärit on ta ämma aiast - ja minu aia kõige esimene lill. Vanust tal siis pea 20 aastat. Eelmistel aastatel olen ikka hädas olnud selle varrepõletikuga, aga tänu tarkadele õpetustele, sain sellest vist jagu. Igastahes tänavu aasta pole tal ükski vars ära kuivanud. Kuigi õied on millegipärast tunduvalt väiksemad kui tavaliselt. Ju see talv siis ikka liiga tegi natuke. Aga ahtalehisest pojengist pean vist loobuma - on siuke hale ja äbarik, varrepõletikku ei paista olevat enam - aga tundub et ta ikka põeb midagi.

Esimene käbi Silberlockel. Olen käbisid juba oodanud mitu aastat - nüüd siis esimene ja ainus - aga eks järgnevatel aastatel tuleb neid rohkem:

Mäestiklauk ‘Kuramin‘s Dwarf’ hakkab oma õiekesi lahti harutama. Ise on pisike nagu suuremat sorti nööpnõel - mul kogu aeg tegu, et ma rohides talle peale ei astu.

Ei saa Hilise päevaliiliat mitte kohe pildistamata jätta. Need tumedad varred ja kollased õied - pildil ei tulegi see effekt nii esile kui tegelikkuses:

Järgmine varajane õitseja. Kahjuks tundmatu, saadud Irma Tungla aiast. Kahjuks ta elukaaslane ka ei teadnud, mis sordinimi võiks olla. Aga seda, kellelt küsida, kahjuks enam pole. Aga mulle meeldib tema õiekuju:

Paul´s Scarlet on iga aastaga järjest rohkem õisi täis. Tõeline roosipuu, nagu rahvasuu teda kutsub:

See talv oli veel selles mõttes kummaline, et jättis alles kõik need, kes teoreetiliselt oleks pidanud hävima. Aga nemad otsustavad hoopis õitsema hakata.

Amorfa:

Parukapuu, mis peaks olema ka suuri kahjustusi saanud, otsustas samuti hoopis õite kasuks. Näha on, et neid tuleb seeaasta palju:

Tavaliselt külmub ta mul igalaastal ikka mullapiirini.

Üks tundmatu hosta. Mirjam, see on sinu käest saadud. Paar aastat tagasi kui käisin, torkasid sa mulle pihku ühe pisikese hostapoti - aga nimi jäi sinna kadunud aiapäevikusse. Sellest titekesest on nüüd siuke nooruk kasvanud:

Kasvuhoone näeb välja hetkel selline. Homme üritan kõik õue istutada.


Ja nagu mul istutamist ja kaevamist veel vähe oleks. Ema tahtis Nurga puukooli külastada - nu ja kus siis mina sain sealt tühjade kätega lahkuda:

Rodgersia `Fireworks` ja thun.kukerpuu `Golden Rocket`pressisid kah auto peale ennast:

3.juuni

Eelmisel aastal ühistellimusest saadud hostad mul kõik kenasti elus aga tundub, et see talv neile kohe mitte hästi ei mõjunud. Juurdekasvu pole - nagu nad eelmine aasta olid, samasugused on nad ka tänavu. Aga loodame, et ikka kosuvad.
`Blue Flame`

`Orange Marmalade`

`Taijitu`- temast on mule eriti hea meel - möödunud aastal tundus, et läheb välja, aga elus. Ja küll kosub ja siis saab ka Köögikatale sealt pojukese anda :)):
Selle pisikese kollase hosta tõi keegi mulle möödunud aastal mingi taime vastu. Sorti ei teatud. Aga selline kääbuskasvuline: Tuvasatud nimega `Kabitan`

Mõned õitsejad kah.

Leviisia. Olen proovinud leviisiaid kasvatada erinevatel kohtadel. Ja ainuke, kes mul ellu on jäänud ja kasvab elupuu Smaragd varjus kivide vahel - elupuu varjab põhjatuulte eest. Seal ei saa ta mingeid toitaineid - elupuu võtab kõik endale. Suvel on seal täielik põud ja lauspäike ja maapind kuivab kivikõvaks. Aga temale meeldib. Mõtlesin, et sinna võiks mõned teisedki leviisiad panna.

Kirjulehega preeriaküünal. Sorti ei tea, sest elutseb mul aias sellest ajast juba, kui sordinimed ei omanud mu jaoks mingit tähtsust:

Mirjami juurest vinnatud kollane päevaliilia. Esimene päevaliiliatest, kes seeaasta oma õie avab. Ta on ikka väga ilus oma tumedate õievarte ja helekollaste õitega!
Jaanihüatsint. Tema on kolm aastat tugevalt oma elu üle järele mõelnud ja pole õisi näidanud. Sellekevadine loeng teemal, kui õitsema ei kavatse hakata, siis lendad komposti, on nagu näha väga hästi mõjunud:D

Mõni lauk kah.

Lauk `Purple Sensation`

Sitsiilia mesilauk. Kirjade järgi peaks kasvama kuni 130 cm. Millegipärast minu juures on ta 160 cm veninud:D Laugud on üldiselt kenasti kõik talvitunud. Ainukesed, kes on täielikult kadunud, on taevassinised laugud. Need olid ühed mu lemmikud - peab sügisel jälle Savisaarelt tellima.

Ka umbrohi võib ilus olla:

Selles pimedas nurgas, kuhu päikest paistab healjuhul tunnikesejagu vohavad margareeted ja mõnus heleroheline sammal. Ka laudleht tunneb ennast seal hästi. Mõned rohulibled on ka - mul ongi mure, kuidas seda sealt sambla ja margareetede vahelt kätte saaks. Roundup sammalt ei võta, aga siis lähevad ka margareeted. Tahaks et see nurk jääks täielikult margareetede ja sambla jaoks - vbl panen mõned sõnajalad kah.

Rohtlaliilia viskab jõudsalt kõrgust. Hetkel 170 cm. Peaks sinna taga olevale peitõielisele kuslapuule käärid sisse lööma.

Mürikaaria täies ilus:

Pisikesest kirjulehega villase lodjapuu titest, kes alles möödunud aastal oli veel pisike titt, on juba arvestatav põõsahakatis kasvanud. Vaatamata sellele, et talvel lumi tal palju oksi murdis:

Küsimus targematele. Kuidas suhtub korea elupuu lõikamisse? Minu korea elupuu on peale kolmeaastast täielikku seisakut nüüd otsustanud lõpuks kasvama hakata. Aga tahaks teda kangesti külgedelt kärpida. Harilikule elupuule lõikamine meeldib, aga kuidas korea elupuu sellesse suhtub? Mul väike aed - tahaks teda kõrgusesse, aga laiusesse eirit palju ei tahaks.

Aktiniidia poiss uhkeldamas:

Aga aktiniidia tüdruk siuke hale ja äbarik. See talv tegi talle ikka kõvasti liiga - nüüd on näha, et hakkab vaikselt taastuma:
Thelalt möödunud aastal saadud kalla pidas kenasti talve vintsutused vastu ( pime ja ebamugav) ja on väga kenaks muutunud. Lõikasin tal kõik need pikaksveninud nõrgad lehejurakad ära ja tõstsin ta õue ja nädalaga kasvatas sellise kena lehestiku endale.

Eile võtsin siis tiigipuhastuse ette. Sügisel said sinna ämbrites talvituma ülejäänud vesiroosijuurikad. Arvasin juba, et nad kõik hukkunud. Sest teised vesiroosid kenasti kõik lehtes ja ajavad juba õienuppegi- aga nendest ämbritest ei paistnud kippu ega kõppu. Sikutasin need ämbrid siis kõik välja ja sorteerisin need juurikad ära. Elus kõik - ajavad juba pisikesi lehekesi. Jätsin nad praegu siia ämbritesse mudakihi sisse toibuma.

Peale vees mulistamist nägi tiik ikka väga mudane ja kole välja. Viskasin siis mõned peotäied raudsulfaati sinna vette - aga mingit märgatavat mõju sellest küll ei olnud. Ehk ikka selgib see vesi samasuguseks läbipaistvaks nagu möödunud aastal oli.

Ja siis plagieerisin Muhediku eelmise aasta ideed. Pruun sein oli, sinised tünnid olid ja ülejäänud kurgi, arbuusi, ja melonitaimed ka olid. Mees tahtis tünnid prügimäele saata ja ma tahtsin ülejäänud taimed komposti visata - aga siis tuli Muhediku pilt silme ette. Aianurgast leidsin mõned vanad betoonplaadid kah - tegin tünnidele korraliku aluse alla, et ei peaks nende ümbert rohtu niitma hakkama. Ja hetkel täidan tünne umbrohu, oksarisu ja murumätastega. Varsti on 2/3 täis - siis 1/3 panen kompostmulda ja saab taimed sisse istutada. Üks asi jäi arusaamatuks - kas ma oleks pidanud sinna põhja ka mõne augu tegema? ise arvasin, et ei peaks, siis alttulev niiskus hoiab kenasti taimedele niiskust.

Osadel roosidel on lehed sellised: - nagu mingi ainepuudus oleks. Kastsin neid rauapreparaadiga
Ja nüüd oleks ka tuvastamisabi vaja.

Järgneval kahle pildil mingi pinnakatja. Ühel sinine õis ja teisel roosa õis. Kas on tegemist mingi igihali sortidega? Tuvastatud Phlox stolonifera

Kas see on mingi neitsikummel? Või kasvatan umbrohtu?:

Lehed meenutavad helmikpöörist, aga õied sellised rohekaskollased ja ei ole mitte helmikpöörise õite moodi: Tuvastatud suureõieline tellima Tellima Grandiflora

Mingi püvilill - saadud kunagi Mauruselt - aga nimetus jäi kadumaläinud aiapäevikusse: Tuvastatud Kamtshatka püvilill

23.mai

Täna andis see tappev kuumus õnneks järele. Selline mõnus, pilvealune ilm. Sooja ca 22 kraadi. Jah, kui pilv päikese eest ära läks, oli jälle mega palav, aga õnneks seda tihti ei juhtunud:)
Ja tegemistel oli kohe hoog sees. Kaevasin oma pisikese hernemaa-lapikese läbi ja herned said kenasti maha. Lõpuks ometi - naabritel juba suured taimed. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Lohutasingi meest, kui ta mulle seda naabrite hernemaad nina alla hõõrus, et kõigepealt sööme naabrite omad ja siis enda omad :))
Ja siis tegin paar tõelist tootsi peenart. Lahtise käega loopisin 4 sorti unimagunat; 2 sorti saialille ja vahele tilli kah. Peris huvitav seda suvel vaadata :)

Karulaugud said ka Hilise,Trummi ja Köögikata jaoks pottidesse. Igaksjuhuks panin Thela jaoks kah - tahab ta siis või ei taha. Samuti sai kõvasti vähendatud kanepilehise ristirohu puhmast - oli teine üsna suure ala enda alla haaranud juba. Pistsin mõned võsud pottidesse kah - kui keegi tahab seda hiiglast endale, siis võib järgi tulla.
Ja lõpuks istutasin mädarõigast, seda tavalist. Enda aiast oli miskipärast ära kadunud - naabrimees kaevas suure puhma mulle. Kui kuskilt veel seda kirjulehist saaks..... - prr ma ju ütlesin,et ei ühtegi uut enam.
Ja nüüd sajab kena vihma ja kastab kõik mu külvid ära.

Murelid on õitsemise lõpetanud. Õunapuud õitsevad. Metsa all õitsevad harilikud lodjapuud ja villased lodjapuud.

Kuidas tõsist aednikku ära tunda

Järgnev artikkel pärineb siit: tarbija24.ee
Pea igaüks on niitnud muru, omab mõnd potilille, tõmmanud peenralt mõne umbrohu välja ja hoolitsenud toataime eest. Selles mõttes võivad kõik kanda aedniku tiitlit. Kuid kuidas ära tunda tõsist aednikku?
Üks kindel tõsise aedniku tunnus on see, kui aianduskauplus või –keskus tõmbab ligi ka siis, kui sealt pole otseselt midagi vaja. Kindla ostusoovita poodi läinud tõsine aednik lahkub sealt paarikümne uue taimega, kuigi tal pole aimugi, kuhu need võiksid mahtuda. Tõsisel aednikul tuleb sellist olukorda ette tõenäoliselt mitu korda aastas.
Tõsine aednik hoolitseb oma lapsukeste eest. Ta otsib võimalusel kõikidele plaaniväliselt tärganud seemikutele ja muudele väikestele taimedele kodu. Neid ei saa ju ometi komposti hulka visata!
Tõsise aedniku loomusele pole kohane piirduda aiatöödel vaid ühe-kahe umbrohu kitkumisega. Üks aiatööhoog kestab vähemalt tund või paar.
Üsna kindlalt võivad ennast tõsiseks aednikuks lugeda need, kes saavad mõnelt teiselt aiandusega tegelevalt sõbralt tähtpäevaks kingituseks koti vihmaussikomposti.
Allikas: Amarillo.com

vajan abi

Ja ikka tõsiselt kohe. On ju olemas igatsugu toetusgrupid kasiinodest sõltuvusse sattunud inimestele ja alkohoolikutele ja narkomaanidele. Peaks organiseerima ka taimehulludele mõeldud toetusgrupi. Kui on olemas kasiinokeelud, siis peaksid olemas olema ka aiandusäride keelud. Aga ei - hoopis on välja mõeldud igatsugu kliendikaardid.

Täna oli mul asjaajamisi Sakus ja Jüris. Need kes Tallinna piirkonda tunnevad, need teavad, et täpselt sinna vahele jääb Hansaplant. No ma mõtlesin, et kui ma juba sealkandis olen, siis lähen ja viskan pilgu peale. No oli see ikka viga küll. Kõigepealt ronis korvi pojeng `Coral Charm`. - no täitsa ise ronis, nagu oleks tal jalad all olnud.

Aga ega üksinda hakkab ju igav. Ja pealegi oli kahe pojengi ostjale kott kompostmulda tasuta. Loll on see, kes vabandust ei leia eks. :)) Ja nii ronis ka `Jan van Leeuwen` eelmisele seltsiks:

Ja siis mõtlesin, et piiluks natuke roose kah, et kas on miskit uut ja huvitavat. Kassa juurde jõudes avastasin, et üks pinnakatja `Sweet Pretty`on ka ennast kenasti mu korvi sättinud:

Õnneks siis sai raha otsa - muidu ma ei tea, kes veel oleks ennast kaasa mahutanud.

Nii, et ma olen ikka täitsa lootusetu. Aga äkki on hoopis süüdi see kuum ilm? Väljas hetkel 29 soojakraadi.

Ohh ja piirduks siis asi lilledega - ei nüüd on ju vaja mulda juurde ja siis on vaja kaevata. Mehel mul ikka täitsa õigus - et hull, mis hull. Teised normaalsed inimesed kaevavad hernepeenraid ja panevad kartulaid maha, et perel talvel süüa oleks - mina aga tassin mingeid tuustakaid kokku, mis süüa ei kõlba.

Nii, et mul oleks tõesti abi vaja. Ja õhtul loovutan vabatahtlikult oma autovõtmed, rahakoti ja pangakaardid mehele.

pildid Hansaplandi kodukalt