lihtsalt mõned pildid

Sellise iluduse püüdsin täna rõdul fotokasse. Nende kuivade ilmadega on roosid uuesti õide puhkenud. Sellist õitsemist nagu tavaliselt igal aastal muidugi pole, aga nad lausa naudivad seda päikest.
Troika - teise nimega ka Royal Dane:

Summer Song:
Pur Caprice:

Friesia:

Mary

Sommerwind takeetesega:

Robusta puishortensiaga:

Siilikübarad korjan homme ära kuivatamiseks. Vaja ju talveks valmistuda:

Huvitav, kas valgel on samad raviomadused?

See tumekollane päevaliilia on tõeliselt kaunis, nii et polegi eriti kurb enam, et ta Prairie blue eyes pole:

Kikkapuu hakkab juba värvi muutma, varsti on tulipunane:

Koehne pihlakal suured ja vägaväga mõrud marjad:

Droppmore Scarlet on täies hoos:

Tuvastamisabi vaja - selle valge tõin ma möödunud aastal kuskilt - enam ei mäleta kust. Ja tore oleks teada, kes too on. Väga kena kusjuures:

päevaliiliad, konnad ja liblikad

Täna oli üle pika aja ilus ilm. Terve päeva jooksul ei tulnud tilkagi. Tea, kas vanajumal väsis ära ja jäi tukkuma ja unustas kraanid lahti keeramast. Igastahes meie nautisime seda ilma täiega. Aga oleks ma siis aias tööd teinud - ei ma tõesti lihtsalt logelesin päeva maha (hea küll - oksarisu korjasin kokku, mis põõsaste rüüstamisest tekkis - aga seda ma tööks ei nimetaks). Istusin hoopis fotokaga ja püüdsin liblikaid pildikasti ja muid mutukaid.
Aga algaks ikka päevaliiliatest. Totaalne segadus nende nimedega - aga ma olen juba käega löönud - on mis nad on - ilusad on nad sellegipoolest.
See siin tundmatu - üks esimesi päevaliiliaid mul aias - nimi oli tal ikka ka, aga kadus koos aiapäevikuga. Pärit on Kloostrimetsa puukoolist. Moonlight Masquerade:

Roswitha - uskumatu, aga veel üks, mis Sunwalki tellimusest nimele vastab.

Tema peaks olema El Dorado - no kas on siis? :DD Hiliselt Trummile saadetud Arctic Snow, millest mina nahhaalselt poole enda aeda jätsin :D. Lasin ikka ühe õie lahti enne ära lõikamist:

Nii, temaga jälle segadus. Lipik juures ütleb et " Hispaanlane" Ise mõtlen, et äkitselt tema on ikkagi see Prairie Blue Eyes. Igastahes On ta selles nurgas, kus on Hiliselt möödunud aastal saadud Päevaliiliad.

Tema lipik näitas mulle, et peaks olema Cool It. Aga kas olen mina värvipime või ei tee punase ja valge vahel enam vahet. Igastahes mina pakun välja, et see on hoopis Crimsons Pirate. Nii, et kui keegi soovib endale sellist päevaliiliat - võite järgi tulla.

Ja tema juures olevalt lipikult võin ma lugeda Prairie Blue Eyes :DDD Müstline eks, kuda mul ikke veab nende päevaliiliatega - aga vähemalt pole ta tradeskantsia ja tegelikult iseenesest on ta vägagi kena :D

Siis istusin pool päeva tiigi juures fotokaga. Sellel pildil kui suureks teha peaksid kenasti näha olema need vesilikupojad:

Üksik järvetigu:

Teda varitsesin ikka päris tükk aega. Alati kui oma nina välja pistis ja mina fotokaga kohale hüppasin, kadus ta kohe vesiroosi potti. Aga lõpuks sain selle vana krooksu - nagu plika ta ära ristis, pildile:

Väiksemad konnad olid tunduvalt koostööaltimad:

Ja siis õhtul kui päike oli looja läinud, sain kasvuhoonest taskulambiga mõned viinamarjakobarad ka kätte. Päeval võimatu kasvuhoonesse minna - herilased on selle oma territooriumiks kuulutanud ja lausa ründavad. Homme ostan pirnisiidrit - ja panen neile lõksud üles. Me ju tahame ka viinamarju:

Ja ei osanud mina valida, milline liblikas neist ilusam on - panin kõik pildid slideshowsse. Huvitav - liblikad ja mesilased eelistavad kollaseid ja punaseid värve. Samas Mardikad istusid ainult valgetel õitel:

vesilikest ja konnadest.

Täna käis mul külas üks KK foorumlane. Sai kõvasti labidat välgutatud ja taimi jagatud. Oleks siis, et ka ruumi oleks tekkinud juurde - ei kus sa sellega - ikka on kõik üksteisel selgas ja laiutavad. Aga ta esitas mulle ühe küsimuse, mille üle olen nüüd terve õhtu juurelnud ja välja vastust ei osanudki mõelda.
Kust said minu aia tiiki vesilikud?
Ma ei tea seda. Tiik on kinnine - ühtegi ühendust mõne loodusliku veekoguga tal pole. Aga tiigis nad mul on. Ja tänu sellele, et vesi on nii selge - on nende tegemisi seal kogu aeg hea vaadata. Praegu lausa kihab nendest selleaasta pisikestest vesilikupoegadest. Vanad vesilikud on kuskile kadunud.
Ja siis mõtlesin ma edasi, kust igatsugu elukad mu juurde siis tulnud on. Tiigiteod tõin ma ise sihilikult sisse - aitavad vetikaid hävitada. Kaanid siginesid ka seeaasta - nende päritolu on ka selge - Muhediku juurest koos vesiroosiga tõin.
Siis elutsevad mul aias massiliselt sisalikud - igas suuruses ja mõõdus. Lemmikkoht neil ümmarguse elupuu peal päikest võtta. Kui me siia kolisime, siis polnud ühtegi sisalikku - nemad on tekkinud viimastel aastatel. Kust nad tulid - ei tea. Armsad elukad. Peaasi, et nüüd muud roomajad ei otsustaks siia tulla - siis ma kolin küll minema.
Konnad - palju palju igassuuruses musti konni ja mõned väga pirakad konnad - vanasti ma arvasin, et need on kärnkonnad. Aga kärnkonn ei pidavat hüppama - need hüppavad küll. Aga konnadega üks probleem mul - minu aia konnad ei krooksu. Nii tahaks kuulda konnakrooksumist. Mõni päev tagasi käisin tuttava juures tiigiümbruse taimestuse skeemi loomisel abiks. Tema konnad krooksusid. Kevadel pidavat lausa kõrvulukustav konnakontsert olema. Kas tal mõned teised konnad? Ei ole ise konnaspetsialist - aga äkki tuua tema juurest mõni krooksuv konn? Naljakas probleem mul. Mehele rääkisin oma murest - see irvitas terve õhtu, et naine ikke puht hulluks läinud - ennem tassis taimi kokku - nüüd kukub konni transportima, et konna krooksumist kuulda. Küsis kas ritsikate siristamisest ja linnulaulust veel vähe on?
Ja mutid - täiesti müstiline kust nemad tulevad? Aia taga sügav kraav. Hea küll - mutt liigub ka maa peal. Aga siis peaks ju kraavitagune võsa ja heinamaa ka mutimullahunnikuid täis olema. Aga pole. Mitte ühtegi mutimullahunnikut. Naabrite aedades ka ole. Aga minu aias kurramused möllavad. Kas nad lendasid mu juurde? Või liikusid nii pikalt maa all, kuni minu aia hea mullani jõudsid?
Vot mida see pidev vihmasadu minuga teinud on - siuksed imelikud küsimused keerlevad peas. :DD

vannun veel

Tegin praegu tiiru aias. Need mõned päevaliiliad, sellest paariaastatagusest tellimusest, on ka nüüd lõpuks hakanud õit lahti tegema. Ja kurramus küll - ei ole need mis lipikul kirjas.
Cool It - peaks olema valge - heal juhul kreemikas - minul on punane.
Prairie Blue Eyes - peaks olema lillakas - minul on kollane ( aga vähemalt pole tradeskantsia, mis alguses tundus, et tuleb)
El Dorado - peaks olema kollane punase südamikuga - minul on oranz ja topeltõieline.
Nuta või naera - ma parem vannun. Hea et kedagi kodus pole - ma siin ikke vängemaid sõnu kasutasin. Kui ilm selgemaks läheb - ehk õnnestub mõne pildi ka nendest vettinud õitest teha.

Aitab küll

Kas keegi teab mõnda loitsu, mille abil need taevakraanid kinni keeratud saaks. Vihma loitsu ma tean - aga vihma äralõppemise loitsu ei tea. Kurramus ela nagu kuskil vihmametsade vahel, kus ka lihtsalt pool aastat järjest sajab. Sadamine on veel hästi öeldud - sõna otseses mõttes kallab. Aias kõik lirtsub ja lärtsub ja teod peavad pidu - sest need graanulid lihtsalt sulavad ära selles padukas (või uhutakse minema). Taimed on ka longu pekstud. Tahtsin pildistada - aga no mida sa pildistad kui kõik on vettinud ja norgus. Täielik sügismasendus hakkab peale tulema. Tuleks vähemalt sügiski selline, nagu oli möödunud aastal. Eile üritasin põõsaid lõigata - laiutavad nii, et ei tegu ega nägu. Vaatan aknast välja: päike paistab ilus ilm. Panen riidesse, lähen õue; haaran käärid ja jõuan ühe oksakese lõigata, kui saan nagu ämbrist krae vahele. Jooksen tuppa - päike paistab.Lillekasvataja vist mängis ka seda mängu ilmataadiga. Paganamas - nii mitu korda - lõpuks lõin käega ja lõikasin ikka edasi - paduvihmas.

Tähesadu

Viide: Maaleht
2 ööd oleme poisiga üleval istunud ja tähti vaadanud. Tema oma fotokaga, mina niisama. Nagu kiuste, tõmbas ööseks alati taeva pilve, aga siiski õnnestus paari kukkuvat meteoriiti näha. Mõnusad on need augustiööd - vaiksed, soojad natuke udused ja kastesed. Täiskuu lisab veel natuke müstikat ka juurde, eriti kui ta paistab läbi udupilvede. Kui väga vaikselt olla - võib isegi haldjate sosistamist kuulda :D. Ainuke, mis seda vaikust segab, on rohutirtsude ennastunustav sirin ja nahkhiirte ootamatu vihin, kui nad justkui maa-alt välja ilmuvad ja siis jälle kaovad.
See pilt pärineb internetiavarustest - poisil seekord ei õnnestunud tähte kinni püüda. Ehk täna öösel on rohkem edu - kuigi lubab vihma.

Aktiivne nädal

Nädal algas siis koolipraktikaga. Ehitasime Tallinnas Võistluse tänaval Juhkentali gümnaasiumi staadionile aia ümber. Mõõtsime ja saagisime ja kruvisime ja valasime jne. Lõbus oli. Eriti lõbus oli teiste töömeeste, kes seal parajasti fassaadi renoveerisid või jooksuraja kummikatet paigaldasid, nägusid vaadata. Pärast harjusid nad meiega ära - aga esimesel päeval pidid mõned ikka sõnaotseses mõttes pikali kukkuma, kui meid vahtima jäid. Ju siis nende jaoks tuli see nii suure üllatusena, et ka naised on võimelised meestetööd tegema:D. Viljandi grupikaaslastele pakkusin ööseks enda juures öömaja ja siis õhtuti sõitsime niisama ringi. Vaatasime üle Hansaplandi ja teised väiksemad müügiplatsid.
Kolmapäeval kui oli siin Tallinnas asjad ühele poole saadud, startisime siis Lõuna-Eesti tuurile. Esimene peatus oli Navesti jõe ääres ühe grupikaaslase suvekodu, kus ta on paar aastat toimetanud. Imekena koht! Mulle meeldivad sellised vaiksed kõrvalised kohakesed, kuhu ei kosta automüra- keegi ei kisa, ei karju.
Järgmisena põrutasime Mirjami poole - Tema päevaliiliad lõid meid pahviks. See õitemeri - seda ei saagi kirjeldada. Ma polegi ennem tema poole sattunud päevaliiliate õitsemise ajal. Super! Ja need tema potid!! Pean ikka ise ka järgi tegema - see ei ole üldse raske - ainult kättevõtmise asi.
Neljapäeva hommikul vaatasime Loodil teise grupikaaslase maakodu. Imetlusväärne, kuidas kõik nii kenasti korras ja ei ühtegi umbrohuliblet ka kuskil. Punastasin natuke ja mõtlesin oma umbrohu peale, mis ikka aeda tekib. Eriti tänavuse vihmase suvega.
Edasi võtsime suuna Pangodi poole. Aga teepeale jäi Pikassilla ja seal ju Juhani oma roosidega. Ja mina kui roosikiiksuga ei saanud ju sealt siis niisama mööda sõita. Ja pealegi oli mu aiast puudu see viridiflora. (loll on see, kes vabandusi ei leia eks). Marssisime kohalikku bensukasse sisse ja uurisime kuidas Juhani juurde saab. Ega sealt metsade vahelt teda tõepoolest ilma juhtnöörideta üles poleks leidnud. Ega me eksisime ikka ära ka. Aga kohalikud on vist harjunud nende eksinutega - lahkesti juhatati jälle õige teeots kätte. Natuke kripeldas sees küll, et kuidas me nii ilma etteteatamata sisse sajame - aga kiiksuga inimestel vist on alatai hea meel teisi samasuguseid kiiksuga inimesi kohata. Igastahes välja meid sealt ei visatud - hoopis põhjalik ekskursioon tehti ja oma Viridiflora sain ka kätte. Ja teades Muhediku huvi igatsugu kummaliste olevuste vastu - tirisin talle ka ühe kaasa. Natuke kripeldas küll- et Muhedikule ju roosid ei meeldivat - aga pole hullu - küll me ta ka roose paneme kasvatama - algus on juba tehtud :DD.
Veel ekslemist kohalikel teedel ja jõudsimegi Pangodi äärde. Hämmastav tegelikult kui väike on Eestimaa. Kaardilt vaadates tunduvad vahemaad nii pikad - aga tegelikult pooltundi sõitu ja kohal. Muhediku pool tuli kõigepealt totsti maha istuda ja neid imekauneid vaateid endasse ahmida. Kui silmad juba harjusid kõige selle iluga, siis sai ka lähemalt uudistada, mis seal siis on. Avastamist oli igastahes kohe mitmeks tunniks. Kui suve alguses käisin, siis olid avastamiseks ju hoopis teised taimed. Mu grupikaaslased, kes on tavaliselt üsna jutukad - tegid seal ainult oh ja ahh ja olid kohe peris vaiksed.
Kuna meie seltskonnaga õhtu poole ühines ka A. Kähr, kes meid ka lahkesti enda poole kutsus, ei saanud ju seda võimalust siis käest lasta. Seega suund uuesti Elva peale. No Kähri aias oleks ka seda avastamist jätkunud mitmeteks tundideks - kahjuks aga pressis aeg meile peale, sest meid oodati ju veel ka Annikorus. Aga
valget monardat, mille järgi Kähri juurde läksin, ikkagi kahjuks ei saanud - aga ega ma sealt tühjade kätega ka ära ei tulnud. Mitu põnevat ostu sai tehtud.
Suund siis sai võetud Annikoru peale - KK foorumist tuttavaks saanud Vahtrakese juurde. Peale paari eksimist jõudsime kohale. No seal oleks ka vaatamist jätkunud terveks päevaks. Maad neil seal ligi 20 ha. See läks sellest muljete virvarris kahjuks meelest ära, mitmel hektaril neil need istutused olid. Aga seal oleks dendroloogidel ikka vist mitmeks päevaks vaatamist ja uurimist. Nii palju põnevaid liike ja sorte puid ja põõsaid!! Nad on endale eesmärgiks võtnud katsetada meie kliimas ära kõik, mis siin dendroloogia seltsi andmetel ei tohiks kasvada. Ja nagu näha oli - kasvavad küll. Kahju, et meil pole olemas polaarpäeva, kus päike ei lähegi looja. Pimedus tuli peale ja üle poole nendest iludustest jäid vaatamata. Aga sinna me läheme kindlasti tagasi ja võtame selleks kohe terve päeva.
Kell näitas juba üle 23 kui me lõpuks uuesti Mirjami aia taga maandusime. Olin ma ju lubanud Trummi päevaliiliad Tallinnasse toimetada. Õnneks Mirjam veel ei maganud ja veel suurem õnn, et nendel päevaliiliatel on nii suured ja rasked juured, et Mirjam oli suutnud ainult 2 puhmast välja kaevata- rohkem polekski mu auto peale lihtsalt mahtunud - oleks pidanud järelkäru siis rentima:D. Kevadel kergem kaevata - siis saab trumm ülejäänud kätte :))
Ja oligi aeg Tallinna poole ennast keerata. Viisin grupikaaslased Viljandis oma kodudesse laiali ja ise jõudsin koju umbes poole 2 paiku öösel. See viimased 50 km olid ikka väga rasked läbida. Väga suur hirm oli lihtsalt roolis magama jääda. Aga koju ma jõudsin.
Ja nüüd lõpetuseks SUURED SUURED tänud kõigile:Mirjamile, Muhedikule; A.Kährile ja Vahtrakesele, kes meid lahkelt vastu võtsid ja oma valduseid näitasid ja kõige lõpuks veel labidaga oma taimi jagasid. Mul nüüd jälle peavalu - istutusalasid tule´b hakata laiendama. :DD

Teoralli

Nagu arvata võis, ei suutnud ma eriti kaua oma jalga praavitada. Hakkab juba paremaks minema ja toetada saab ka. Ei tea mis putukas see oli - ei tundnud ka kui hammustas. Parmu, herilase ja vapsiku käest olen ennegi hammustada saanud - ja siis ikka on hammustus kohe tunda olnud. Aga see läks lihtsalt paiste.
Täna siis hüppasin ühel jalal nagu toonekurg mööda aeda ringi ja korjasin tigusid - meeletu kuidas neid seeaasta on. Ja kõige rohkem maitsevad neile päevaliiliad ja laugud. Huvitaval kombel hostades ja kobarpeades ja laudlehes, mis ometi peaksid ju tigude lemmikud olema, ei olnud neid peaaegu üldse. Aga kes siis mu hostade lehed auguliseks närib? Aga uputasin kõik sinna soolavette ära - susisesid ja vahutasid mis hirmus - aga kutud. Igastahes nende siniste graanulite vastu on minu aia teod vist küll immuunsed. Mingist artiklist veel lugesin et teod ei pidavat sallima kurerehasid, kurekellasid ja liivateesid - no ma ei tea - sealt leidsin neid kah.
Järgmine aasta vist võtan tõesti muskuspardid aeda paterdama. Aga siis jälle probleem penilastega vist.