Kevad murrab igalt poolt. Paljud linnud on juba tagasi. Õhtuti kostub majatagusest lepavõsast selline vilekoor - et kui akent lahti hoida, siis ei kuule omaenda mõtteidki. Loodus tärkab, üksteise järel hakkavad taimed ellu ärkama. Märtsi lõpus vahepeal ehmatas talv ära küll - kui ootamatult tuli. Aga samas, kui terve talv on ainult mingisugust soppa alla sadanud, siis need mõned lumised päevad olid täitsa mõnusad. Igastahes poiss sai oma lumelaua ära proovida, mille ta suure õhinaga oli novembris ostnud ja selle siis nukralt toanurka seisma jättis. See sopane nn talv tekitas endalegi sellise vastiku masenduse ja tülpimuse, et ei leidnud põhjust blogisse sissekandeidki teha. No mida sa ikka pildistad, kui ümberringi selline hall ja siis jälle hall ja siis veelkord hall.
Nüüd aga kevade saabumisega ja esimeste õitega on masendus kadunud. Hommikukohvigi joon õues ja näpud sügelevad mulda.
sinine ja kollane võrkiiris - ühed esimesed kes meie juures õied lahti tegid. Isegi enne lumikellukesi. Elasid ka selle paksu lume üle, mis märtsi lõpus maha sadas.
Pihlenelal juba suured lehetutid väljas.
Kasvuhoonest avastasin paiselehe - kummaline kuidas ta sinna on saanud? Kraavikaldal veel pole paiselehti märganud - kasvuhoones soe - ju siis tuli sooja :)
Kuradipuu puhkemas
Krookused
Teinekord on kohe endalgi huvitav, et mis asjandus see nüüd sealt mullast nina välja pistab. Tundub, et mul mälu teinekord veab alt, sest kevadel vaatan mõnda peenart suurte silmadega - et mis sealt kõik nagu tärkab - omastarust pole sinna midagi maha pandud. Hea, et ma ikka kõik üles kirjutan, sest märkmeid sirvides tavaliselt selgub, et olen ikka küll eelmine aasta sinna kohta midagi pannud.
Sellel pildil siis möödunud suvel Jäneda laadalt ühe Võrumaa mehe käest ostetud hiigel stepiliilia on oma nina välja pistnud. Onu jutu järgi pidavat õisik kasvama kuni 3 m kõrguseks. Elame - näeme. Näitas pilti ka - tundus tõesti, et nagu puu all oleks seisnud. Seeaasta vist õit veel ei näita - aga loodame järgmine aasta.
