Lastest vahest kasu kah

Täna töölt koju jõudes, ootas mind ees meeldiv üllatus. Muruniiduk oli ise kuurist välja sõitnud ja kõik muru ära niitnud. Aga tõele au andes, ega mul seda robotniidukit ikka pole - lihtsalt pojal oli vaba päev ja ta otsustas ilusat päeva ära kasutada ja veidi rassida. Uskumatu ja ma ei olnud isegi mitte poole sõnaga palunud tal seda teha:) Hakkab vist lõpuks täiskasvanuks saama. Ühe töö võib nüüd ndl vahetuse tööde nimekirjast maha tõmmata :)

veinitegu

Elu esimene veinitegu sai augusti keskel käima lükatud. Viinamarju oli tänavu nii palju ja nad olid nii mahlased ja me lihtsalt ei jõudnud neid kõiki ära süüa. Ja kuna mul midagi muud targemat pähe ei torganud ja lihtsalt metsa alla ka ei raatsinud neid visata - mõtlesin, siis et prooviks. Ega muud pole kaotada kui mitu ämbrit viinamarju ju :). Igatahes uurisin Horteses seda koduosakonda - seal oli nii suuri klaaspudeleid kui väiksemaid ja ämbreid ja igatsugu muud vajalikku kola. Ma valisin ämbri - tundus kuidagi mugavam. Ämbrit on ju tunduvalt lihtsam pärast puhastada ka ju kui seda suurt pudelit. Nu ja siis ma saabusin koju kogu selle vajamineva kaadervärgiga + koduveini aabits ikka ka. Seal on nii huvitavaid retsepte - et kindlasti proovin järgi. Aga kõiksepealt panin viinamarja- põldmarja veini käima. Päris kenasti läks - hakkas juba järgmise päeva õhtul ilusti mulksuma. Kasutasin seda veinivalmistamise paketti - kus on nii veinipärm, kui peataja ja selitaja ja veel mingid ollused kenasti kotikestes ja 25 l jaoks täpselt välja mõõdetud. + on kaasas ka üksikasjalik õpetus. Nu minusugusele algajale sobib see väga hästi. Veiniteost on mul ainult ähmased mälestused lapsepõlvest vanavanemate juurest, kus sügisõhtutel sai ikka magama jäädud vanaisa mulksuvate suurte veinipudelite kõrval. Nii, et selline lollikindel pakett on väga hea alguseks - kuigi kunagi kui asi käppa saab, proovin kindlasti ka seda vanamoodset veinivalmistamist ilma igasuguste abiaineteta. Noh ja nendest abianetest on niipalju kasu, et kui loodusliku pärmi baasil käima pandud vein vajab käimiseks vähemalt pool aastat ja enamgi, siis selle veinipärmi abil kääris mul vein ära 3 nädalaga - ja täitsa kenasti kuivaks kohe. Ma hüdromeetriga proovisin ( sellisest riistapuust ponud mul varem aimugi :) )

Nu ja täna siis sai vein ümber villitud teise ämbrisse.

Ülejäänud kotikeste sisu sisse - süsihappegaas välja raputatud ja nüüd siis selginema mõneks nädalaks.

Ja loomulikult tuli ikka kogu aeg näpuga juhendist järge ajada - algaja värk :D

Aga igatahes väga põnev on, mis sellest lõpuks välja kukub!

Lihtsalt ja ilma piltideta

Inimene on üks kummaline olevus - vähemalt mina olen. Just hetk tagasi tulin rõdult tuppa. Meeletult mõnus on praegu - see vaikus,süsimust öö, tähistaevas, linnutee ja kukkuvad tähed. Aga ma tundsin, et mina tahan hoopis kevadet. Tahaks tunda seda tärkamise lõhna ja lindude kisa. Kummaline - kevadel ma igatsesin just varasügise pimedate ööde ja õunalõhna järele. Seepärast ma ütlengi, et ma olen üks kummaline olevus - kogu aeg igatsen millegi järele :). Samas vahepeal võiks lumi ikka ka tulla - selle oktoobri ja novembri jätaks vahele:)
Olen siit blogist rohkem kui aastajagu eemal olnud. Teiste blogisid käisin ikka piilumas aegajalt, aga endal polnud jõudu ega mõtteid midagi kirjutada. Ema lahkumine raputas mind ikka rohkem, kui ma arvata oleks osanud.Pluss veel igatsugu muud jamad, mis kõik ühele ajaperioodile kogunesid. Raputas nii, et talvel jooksis juhe totaalselt kokku. Ma olen ikka mõelnud, et mismoodi näeb välja läbipõlemine - ega enne ei teagi, kui ise pole seda kogenud. See totaalne masendus, jõuetus ja tunne nagu jookseks ainiti peaga vastu seina, tasakaaluhäired - see on jube. Siinkohale tänud Thelale, kes mind juba möödunud suvel ei lasknud totaalsesse masendusse uppuda ja ka talvel mind mudast välja sikutas. Sooviks, et saaks talle kunagi samamoodi abiks olla. Aga see kõik pani mind ikkagi mõtlema ja analüüsima ja jõudma järeldusele, millele teised targemad on juba aastasadu ennem mind jõudnud - et elada tuleb just praegu ja hetkes. Nautida igat momenti ja igat inimest, kellega sa kohtud. Ja seda ma olengi nüüd kevadest saadik teinud - teinud täpselt seda, mida hing parasjagu ihaldab. Ja nüüd tunnen ennast tõesti vabana.
Aiandus on hetkel jäänud natuke tahaplaanile - kutsikas (nüüd juba suur peni) teeb veel mõningaid korrektuure :) ja tuleb mõni asi natuke teistmoodi teha, kui ma algselt plaaninud olin. Ja missest, et istutusalades mõnes kohas ohakad kasvavad - las nad siis olla sellel aastal - nad ju ka nö looduselooming.
Tänavune suvi oli tegelikult fantastiline. Meie saime siin küllaldaselt päikest, samas oli ka neid vihmahoogusid nii palju, et ma terve suve jooksul ei pidanud kordagi kastmisvoolikut lahti kerima. Roosid õitsesid nagu meeletud. Ei olnud neil tahmlaiksust ega ka hallitust. Ja need õied - need olid suuremad kui eelnevatel aastatel.
Jah, mõned märjema koha taimed vajusid augustiks natuke longu - aga nüüd sügisvihmade saabudes on ka nemad ennast kenasti püsti ajanud - nii et pole nendega kah hullu.
Ja niipalju vikerkaari kui tänavu, ei mäletagi, et oleks aasta jooksul näinud. Praktiliselt kogu aeg oli mõni kaar taevas.
Tänu headele sõpradele, tuli mu juurde ka aerutamine. Noorena sai ikka mitu aastat süstaga kevadest sügiseni Harku järve peal trenni tehtud. Ja ma ikka unistasin, et saaks uuesti seda tunnet kogeda. See on tõesti super! Aga öeldaksegi ju - küsi ja sulle antakse! Sai ka esmakordselt proovitud merepeal süstaga - see on hoopis midagi muud kui järve või vaiksevooluga jõe peal. Aga tunnistan, ma olen nüüd totaalses sõltuvuses :D.

Hakkab peale

Ma vist varsti saan kirjutada raamatu - Mina ja loomad. Või loomaaed minu kodus või midagi taolist.

Nu kõigepealt mutid. Selline tunne, et kõik meie küla mutid on meie aeda kogunenud. Või kuidas siis seda seletada, et pea igapäev marsib kutsikas kinnipüütud mutiga uhkelt ringi.

Tänaseks on siis tema skoor 4 mutti. 3 nendest viimase 2 päeva jooksul.  Kusjuures üks nendest oli raudselt tiine - igavesti laia keskkohaga. Üks pesakond jälle vähem. Pole paha :). Täna aga tirisin ohakaid peenrast välja, kui röövliplika pistis kisama - mutt, emme tule ruttu mutt! Nu jah, mõtlesin, et kui seal ka oleks olnud mõni mutt, siis sellise kisa peale on ta ammu kilomeetri sügavusel. Aga pliks muudkui kisas edasi. Läksin siis igaksjuhuks vaatama, et mis seal roosipeenras siis toimub. Ja oligi mingi õrn liikumine - natuke käega aidates, sain muti sabapidi pihku. Aga suur oli minu üllatus, kui ühe asemel lausa kaks tükki välja tirisin - üksteise külge kõvasti kinniklammerdunult. Arvatavasti oli seal vist üks suurem mutitegu pooleli, ja asjaosalised nii teineteisega ametis, et ei kuulnud kisa ega trampimist. Vat selline asi juhtub minuga küll esimest korda. Ja üllatav, et see titetegu nii maapinnal toimub.

Ja siis herilased - nood raiped olid suutnud jälle endale murusisse pesa teha - üleöö. Peale 2 surakat, läksin ja tõin musta cobra välja. Ei hakanud enam muule tsirkusele (nagu möödunud aastal) aega kulutama. Cobra auku sisse ja rahu majas. Nüüd õhtul tegi mees teise pudeli tühjaks katuse alla - kohe rõduukse kohale olid nad ka ennast sisse seadnud. Nüüd peab vist cobra varusid täiendama minema:)

Ja nüüd õhtul - toterdan mina arvutitoas arvutis, kui mees elutoas hüüatab, et NOH, Kuidas sina siia said. Mõtlesin, et kutsikas ennast kuidagi altkorruselt üles nihverdanud - ta vahest teeb seda. Aga siis mees hüüdis, et otsi kalavõrk kähku välja. Nahkhiir toas. OH JAHH - hakkab peale. Eelmine aasta jäigi vahele. Aga meil on nö progress - igatsugused kunstipärased hüpped ja muu trall jäi täna ära. Proffessionaalselt võttis mees kalavõrgu ühte kätte ja ajalehe teise kätte - ja kinnipüütud see elukas oligi. Harjutamine pidavat meistriks tegema :)  Aga igavesti naljakat häält teeb tige nahkhiir - ja tige ta raudselt oli. Puhises ja nakitses:)

Tema lasime kenasti õue lahti.

Ööseks peab vist kalavõrgu voodikõrvale panema. Kui eelnevaid aastaid meenutada, siis tuleb valmis olla.

Huvitav, milline elukas meid järgmisena proovile paneb.

Aga laupäeval sai käidud Nõrga talu lillepäevadel. Aitähh Thela kaasakutsumast! Oli ilus päev ilusas aias toredate inimestega.

20.07.12

15.juuli

Sajab - sajab - kallab-sajab. Korraks välgatab päike - haaran hekilõikuri, torman aeda - 5 cm hekki ja jälle sajab-sajab-kallab. Siis jälle 5 cm hekki lõigata jne. Krt kui sellise tempoga jätkata, siis saab alles tuleva aasta jaanipäevaks see paganam hekk pügatud :D. Aga üldiselt kõikjal upub. Roosid näevad välja nagu ämbrisse torgatud kaltsud. Tegelikult nad ei näegi välja - sest kõikjal lokkab umbrohi. Vat see alles kasvab tänavu - jõuad vaevu ringi peale teha, kui tuleb uuesti alustada, sest selline tunne on, nagu poleks keegi neid istutusalasid tänavu üldse rohinud. Tegelikkuses on aiale juba vist 3-4 põhjalikku tiiru peale tehtud.  Aga tööl peab  ju ka käima - ja nagu kiuste peab siis kuiva, kui ma tööl olen. Tulen koju või siis ndl vahetusel - kallab nagu ämbrist. Õnneks meil nii hull see olukord ei ole, kui Thela juures - vat seal on küll - lööd labida maasse ja vesi sõna otseses mõttes purskab. Kutsikal oli seal nalja nabani - meil Thelaga ka muidugi :D. Kodus ju ei ole nii vahvat kohta, et tõmbad käpaga ja vesi vuliseb :D
Ja siis need kurramuse igatsugu elukad. Neid on ka tänavu lademetes. Tigudest ma üldse ei räägi- need söövad varsti mind ka ära vist- aias kõik ää järatud juba. Võtaks nad siis umbrohtu - ei, neile vaja ikke sorditaimi. Ja herilased... - aru ma ei saa, kust neid tänavu nii palju on. Igastahes murelitest jäime me ilma. Selle vihmaga lõid marjad lõhki ja kohe on herilased platsis - kõik pistetakse nahka. Eelnevatel aastatel oleme lindudega jagelenud - kuigi nood nagu viisakad, et nemad söövad ladvast ja meie alt okstelt. Aga need herilased söövad igaltpoolt. Ja siis sipelgad - aias ei saa enam aru, kas on mutihunnik või sipelgaoma- ja neid on igal ruutmeetril. Eile pidas natuke kuiva ja sain muru ära niita - igal pool olid sipelgad oma kuhilad üles ajanud. Kasvuhoonest ma üldse ei räägi - seal ainult sipelgad ongi. Puistasin kilo kohvi segatuna kaneelipruga kasvuhoonesse - vaatame kas aitab. Aga nüüd kasvuhoone vähemalt lõhnab super hästi. Roosid on ju vettinud - nemad enam ei lõhna kah :D Varsti hakkan paati ehitama - ega siin nalja pole :D
Ehh sai nüüd siin blogis natuke auru välja lastud. Aga on ikke ilm!

Jaanilauba

Kallab kurramus - nigu ämbrist :D Tüüpiline eesti jaanilaupäev. Õhtul tuletegmisest ja jaaniussikeste otsimisest ei tule vist miskit välja. Tegime kaminasse tule ja isegi penilased tunnevad ennast kaminasoojas suurepäraselt. Üks soendab oma vanu konte ja teine noori :D
Igasugune tahtmine õue minna kaob aknas välja vaadates momentaalselt ära :D

Ilusat jaaniõhtut kõigile - ehk mõnes kohas Eestimaal on natuke kuivem!