Kollane võrkiiris on selle talvega vist kannatada saanud. Kui eelmine aasta oli teda suur laik - siis nüüd on paar õrna õit ainult. Aga ehk nad kosuvad ja järgmine aasta on neid jälle rohkem. Sinine võrkiiris pole küll kannatada saanud - tema paljuneb nagu umbrohi.
Ja üleeile jõudis meie igaastane pardipere kohale: Kui üleeile olid nad viisakalt kraavis ja tutvusid olukorraga:....
....siis eile juba olid julgust kogunud ja tulid tutvuma, mis meil neile pakkuda on.
Aga turvalisest kraavist ei juletud eriti kaugemale tulla:
Aga seeeest täna:
Naabrinaine naeris, et ma vist endale uue kodulooma saanud - emapart patseeris pool päeva mu kannul nagu truu kutsikas ja ei jäänud sammugi maha. Isegi penisid ei kartnud. Proovis ka meil tiigis oleva plastikpardiga sõprust luua ja teda võrgutada ( et ta ka ei õpi - eelmine aasta võrgutas seda plastikparti samamoodi) ja kui plastikuga midagi välja ei tulnud - siis meelitas õhtuks ka isapardi aeda ja möllasid meie tiigi peal ikke peris korralikult - vetikatest on vesi vist puhas ja meie tiigi peal sai ka uuele põlvkonnale alus pandud. Hm ma mõtlesin, et pardid seda asja ikke kuival maal toimetavad :)))
Naabrinaine naeris, et ma vist endale uue kodulooma saanud - emapart patseeris pool päeva mu kannul nagu truu kutsikas ja ei jäänud sammugi maha. Isegi penisid ei kartnud. Proovis ka meil tiigis oleva plastikpardiga sõprust luua ja teda võrgutada ( et ta ka ei õpi - eelmine aasta võrgutas seda plastikparti samamoodi) ja kui plastikuga midagi välja ei tulnud - siis meelitas õhtuks ka isapardi aeda ja möllasid meie tiigi peal ikke peris korralikult - vetikatest on vesi vist puhas ja meie tiigi peal sai ka uuele põlvkonnale alus pandud. Hm ma mõtlesin, et pardid seda asja ikke kuival maal toimetavad :)))Aga üldiselt kummaline aasta - kõigepealt hiirepoiss, nüüd pardid - keegi ei karda mind enam - ronivad vaata et sülle. Huvitav, milline elukas järgmisena mind kodustada proovib :)
Aga forsüütia seeaasta ei õitse.
Aga forsüütia seeaasta ei õitse.
5 comments:
hehee :o)
Ja mina koukisin täna tiigilt vetikakihti maha konnalaulu saatel. Laulsid ilmselt need, kes üksi olid, aga üks paarisrakend põgenes minu eest juba teist päeva kaheksat jalga siputades, sealt tuleb vist küll miljon kullest hiljem. ;o)
Äkki Sa ütled valesti? Mitte, et nad ei karda Sind vaid hoopis usaldavad ja peavad heaks inimeseks. No sihuke oma poiss!
ega sul seal mõnda põtra v metssiga ringi ei luusi? :)))) :P
a muidu jah, ju sa siis oled nende ja kulgemisega kooskõlas, kui nad sind omaks peavad :)
Trumm - metsead meil täitsa olemas. Põrsastega ja puha - naabrimees nägi. Aga nendest ma hoian ennast vabatahtlikult kaugele eemale, eriti praegusel põrsaste ajal. Põtra pole ise siin aastaid näinud - aga talvel olid aia taga põdrajäljed küll. Nu ja kitsed ja rebased ja jänesed - need meil igapäevased külalised aia taga - talvel. Nüüd nad on metsa kadunud. Ja ausalt öeldes, nende suurte metsaelukatega ei tahaks väga lähedalt tutvust teha - mulle meeldib neid aia tagant või aknast jälgida. Vat siuke argpüks olen :))
Kusjuures täna läks üks linavästrik hulluks - pool päeva lihtsalt lendas tuima järjekindlusega vastu akent. Kui läksin teise tuppa - tuli sinna vastu akent lendama. Aru ma ei saa, mis toimub :))
:DDD
Lihtsalt hakkavad meile isevärki koduloomad-linnud tekkima. Ja ei nad küsi, oled sa arg või mis. Ju nad aru saavad, et neile keegi liiga ei tee.
Varakevadel miskipärast tahavad linnud kangesti aknasse lennata, tõmban siis rulood ette.
Post a Comment