Välja mõtlesin. Ja nagu tüüpilisele naisele kohane - ei võtnud ma kuulda mehe juttu, et need kivid on liiga rasked, ja neid sealt ära veeretada on võimatu. Mina tahtsin neid kive teise kohta - ja mina pidin nad teise kohta saama. Moosisin siis naabrimehe ka appi ja kamandasin oma 15 a pubeka kah arvuti tagant aeda.
Porisedes ja naiste lollust maapõhja kirudes tiris mees siis garaazist välja vana lumesaha, et prooviks sellega.
Pool tundi rassimist ja saidki kivi labidale. Nüüd aiatraktorile hääled sisse ja vedama.
Mõte oli hea küll - ainult meie pisike tarktorike ainult undas selle kivi peale ja ei liikunud sentimeetritki.
Ega siis muud, kui dziibile hääled sisse ja köis taha ja.....
hopsti kohale sai....
...natike rassimist, sest kivi peab ju ikke õigetpidi ka olema...
Nüüd mõistus otsas - mis paganama moodi selle kivi sealt labida pealt kätte saab
veel pool tunnikest ja kivi oligi õiges kohas.
Väike plika oli ka nõu ja jõuga abiks :)
Kivid õigel kohal, minul süda rahul. Ainult punane lumelabidas rändas prügikasti - tema enam järgmine talv lund ei lükka. Aga meil polegi enam talviti lund :D
2 comments:
Hi-hii, selle viimase pildi copisin oma arvutisse ja näitan oma mehele.
Ma valisin ka paar suuremat kivi välja - on olemas väike, aga suurekandejõuga tõstemehanism ja minu kastiga maastur, aga kivid ikka põllul.
Las vaatavad pilti ja häbenevad natuke :)
Juhhuuu... ma olen Sinu piigale kõvasti võlgu - mul kivimürakas õues!
Post a Comment