Monday 6 August 2012

Hakkab peale

Ma vist varsti saan kirjutada raamatu - Mina ja loomad. Või loomaaed minu kodus või midagi taolist.
Nu kõigepealt mutid. Selline tunne, et kõik meie küla mutid on meie aeda kogunenud. Või kuidas siis seda seletada, et pea igapäev marsib kutsikas kinnipüütud mutiga uhkelt ringi.


Tänaseks on siis tema skoor 4 mutti. 3 nendest viimase 2 päeva jooksul.  Kusjuures üks nendest oli raudselt tiine - igavesti laia keskkohaga. Üks pesakond jälle vähem. Pole paha :). Täna aga tirisin ohakaid peenrast välja, kui röövliplika pistis kisama - mutt, emme tule ruttu mutt! Nu jah, mõtlesin, et kui seal ka oleks olnud mõni mutt, siis sellise kisa peale on ta ammu kilomeetri sügavusel. Aga pliks muudkui kisas edasi. Läksin siis igaksjuhuks vaatama, et mis seal roosipeenras siis toimub. Ja oligi mingi õrn liikumine - natuke käega aidates, sain muti sabapidi pihku. Aga suur oli minu üllatus, kui ühe asemel lausa kaks tükki välja tirisin - üksteise külge kõvasti kinniklammerdunult. Arvatavasti oli seal vist üks suurem mutitegu pooleli, ja asjaosalised nii teineteisega ametis, et ei kuulnud kisa ega trampimist. Vat selline asi juhtub minuga küll esimest korda. Ja üllatav, et see titetegu nii maapinnal toimub.

Ja siis herilased - nood raiped olid suutnud jälle endale murusisse pesa teha - üleöö. Peale 2 surakat, läksin ja tõin musta cobra välja. Ei hakanud enam muule tsirkusele (nagu möödunud aastal) aega kulutama. Cobra auku sisse ja rahu majas. Nüüd õhtul tegi mees teise pudeli tühjaks katuse alla - kohe rõduukse kohale olid nad ka ennast sisse seadnud. Nüüd peab vist cobra varusid täiendama minema:)

Ja nüüd õhtul - toterdan mina arvutitoas arvutis, kui mees elutoas hüüatab, et NOH, Kuidas sina siia said. Mõtlesin, et kutsikas ennast kuidagi altkorruselt üles nihverdanud - ta vahest teeb seda. Aga siis mees hüüdis, et otsi kalavõrk kähku välja. Nahkhiir toas. OH JAHH - hakkab peale. Eelmine aasta jäigi vahele. Aga meil on nö progress - igatsugused kunstipärased hüpped ja muu trall jäi täna ära. Proffessionaalselt võttis mees kalavõrgu ühte kätte ja ajalehe teise kätte - ja kinnipüütud see elukas oligi. Harjutamine pidavat meistriks tegema :)  Aga igavesti naljakat häält teeb tige nahkhiir - ja tige ta raudselt oli. Puhises ja nakitses:)
Tema lasime kenasti õue lahti.

Ööseks peab vist kalavõrgu voodikõrvale panema. Kui eelnevaid aastaid meenutada, siis tuleb valmis olla.
Huvitav, milline elukas meid järgmisena proovile paneb.

Aga laupäeval sai käidud Nõrga talu lillepäevadel. Aitähh Thela kaasakutsumast! Oli ilus päev ilusas aias toredate inimestega.











9 comments:

isehakanud lillekasvataja said...

:D Deia ja tema loomaaed. Sealjuures eriti omapärane loomaaaed.
Huvitav, et Sul on õnnestunud niimoodi, et maa liigub ja saad kätte. Minul pole elus sellist võimalust olnud
Ilusad vaated, aitäh jagamast!

Köögikata said...

Tõesti huvitav loomaaed. Ja ilusad vaated. See pink võlus mind ka. aga see viimane päevaliilia on Su enda aiast? Mis sordinimi on?
Raudselt ei saa ma esimese korraga seda postitatud - seda vihmaussikest, mis esimeses nö numbrikastis on, ei suuda ma küll kuidagi arvutiklaviatuurist välja võluda. :P

Köögikata said...

Kusjuures saingi - 2 oli :D

Eve Piibeleht said...

Nõrgal oli tore jah. Ja Leevi on igavesti tubli mutipüüdja, peab ta ikka vähe kuivemal ajal ka meile tooma :D. Nahkhiirtest saime meie omal ajal majaremondi käigus õnneks lahti, muidu olid ka ilmlõpmata aknast sees.

Tsiil said...

Kas tegemist on erilise kutsikaga või kõik ta sugulased püüavad ka mutte? Mul on siin mutiuputus, igale kohale oma mutt :(

Ilusad vaated neil seal Viljandimaal.

Hiline said...

Mul õnneks muttidest praegu rahu majas - see hall karvane Saatuse kingitus tasub vist oma elupäästmise eest, ta juba 7 mutti kinni püüdnud ja murdis maha ka ühe vesiroti noorperenaise porgandipeenras.
Aga olen ka kätte saanud 2 mutti teineteise küljes kinni, siis polnud küll tegu sigimisega vaid omavahelise elu- ja surmavõitlusega, mutud nimelt ei kannata kui keegi võõras (ka oma poeg kui see suguküpseks saab) tema territooriumile tungib, pistavad ka oma liigikaaslase nahka, kes nõrgem.
Aga teil ikka vedas, et kuts nii tubli.

Tii said...

Võeh, millised kurjad herilased ja toimekad mutid. Meie herilased on küll rahumeelsemad. Sai aias just jälgitud, kuidas herilased eelistasid lihakribalaid moosile ja nakitsesid endale päris suured "suutäied" kaasa.Eriti palju neid õnneks tänavu (veel?) näha ei ole.

Teiste aedade pilte on ikka huvitav vaadata. Heleeniumisorte on hakanud tasapisi juurde tekkima, pildil on üks hästi tore küpsevärviline madal. Avaras valges aias ma kasvataksin neid kindlasti.

MUHEDIK said...

"Deiapere ja muud loomad" oleks ju täitsa paslik pealkiri huvitavale raamatule.
Herilasi on ka meil parvedena, aga pesi ei leia kätte, mutisaak sel aastal siinmail- 2 tükki.
Oh, Viljandimaa /kõige sügavam ohe kõige sügavamast hingepõhjast/. Me läheme sinnakanti juba 3.aasta, aga pärale ei jõua kuidagi, hirmkaugel ikkagi ju:D

Tsiil said...

No kriba veel miskit, ma tunnen sinust juba puudust! :)