Monday, 2 September 2013

Lihtsalt ja ilma piltideta

Inimene on üks kummaline olevus - vähemalt mina olen. Just hetk tagasi tulin rõdult tuppa. Meeletult mõnus on praegu - see vaikus,süsimust öö, tähistaevas, linnutee ja kukkuvad tähed. Aga ma tundsin, et mina tahan hoopis kevadet. Tahaks tunda seda tärkamise lõhna ja lindude kisa. Kummaline - kevadel ma igatsesin just varasügise pimedate ööde ja õunalõhna järele. Seepärast ma ütlengi, et ma olen üks kummaline olevus - kogu aeg igatsen millegi järele :). Samas vahepeal võiks lumi ikka ka tulla - selle oktoobri ja novembri jätaks vahele:)
Olen siit blogist rohkem kui aastajagu eemal olnud. Teiste blogisid käisin ikka piilumas aegajalt, aga endal polnud jõudu ega mõtteid midagi kirjutada. Ema lahkumine raputas mind ikka rohkem, kui ma arvata oleks osanud.Pluss veel igatsugu muud jamad, mis kõik ühele ajaperioodile kogunesid. Raputas nii, et talvel jooksis juhe totaalselt kokku. Ma olen ikka mõelnud, et mismoodi näeb välja läbipõlemine - ega enne ei teagi, kui ise pole seda kogenud. See totaalne masendus, jõuetus ja tunne nagu jookseks ainiti peaga vastu seina, tasakaaluhäired - see on jube. Siinkohale tänud Thelale, kes mind juba möödunud suvel ei lasknud totaalsesse masendusse uppuda ja ka talvel mind mudast välja sikutas. Sooviks, et saaks talle kunagi samamoodi abiks olla. Aga see kõik pani mind ikkagi mõtlema ja analüüsima ja jõudma järeldusele, millele teised targemad on juba aastasadu ennem mind jõudnud - et elada tuleb just praegu ja hetkes. Nautida igat momenti ja igat inimest, kellega sa kohtud. Ja seda ma olengi nüüd kevadest saadik teinud - teinud täpselt seda, mida hing parasjagu ihaldab. Ja nüüd tunnen ennast tõesti vabana.
Aiandus on hetkel jäänud natuke tahaplaanile - kutsikas (nüüd juba suur peni) teeb veel mõningaid korrektuure :) ja tuleb mõni asi natuke teistmoodi teha, kui ma algselt plaaninud olin. Ja missest, et istutusalades mõnes kohas ohakad kasvavad - las nad siis olla sellel aastal - nad ju ka nö looduselooming.
Tänavune suvi oli tegelikult fantastiline. Meie saime siin küllaldaselt päikest, samas oli ka neid vihmahoogusid nii palju, et ma terve suve jooksul ei pidanud kordagi kastmisvoolikut lahti kerima. Roosid õitsesid nagu meeletud. Ei olnud neil tahmlaiksust ega ka hallitust. Ja need õied - need olid suuremad kui eelnevatel aastatel.
Jah, mõned märjema koha taimed vajusid augustiks natuke longu - aga nüüd sügisvihmade saabudes on ka nemad ennast kenasti püsti ajanud - nii et pole nendega kah hullu.
Ja niipalju vikerkaari kui tänavu, ei mäletagi, et oleks aasta jooksul näinud. Praktiliselt kogu aeg oli mõni kaar taevas.
Tänu headele sõpradele, tuli mu juurde ka aerutamine. Noorena sai ikka mitu aastat süstaga kevadest sügiseni Harku järve peal trenni tehtud. Ja ma ikka unistasin, et saaks uuesti seda tunnet kogeda. See on tõesti super! Aga öeldaksegi ju - küsi ja sulle antakse! Sai ka esmakordselt proovitud merepeal süstaga - see on hoopis midagi muud kui järve või vaiksevooluga jõe peal. Aga tunnistan, ma olen nüüd totaalses sõltuvuses :D.

4 comments:

Tsiil said...

Ma tundsin sinust puudust, sest sina oled osa mu aedniku algusest, rõõm sinust jälle kuulda!

Igal sügisel on hetk, kui ma pööran pildi mõttes ümber ja kujutlen korraks, et see, mis tuleb on kevad, kohe ei saagi teisiti:) ja see tärkamise tunne on korraks nii käes...

Vaba vee peal, vau. Mul on sinu üle hea meel!

kaaren said...

Kui raske see ka poleks, tuleb ennast ikkagi yles ajada ja edasi minna. Need, kes sind vajavad ja sinust sõltuvad, ei või kannatada saada. Mind hoiab vee peal tunne, et keegi vajab mind, et terve väike maailm kukub kokku, kui lahkun. Hea, et jälle kirjutad.
igatsus on osa loomingulise inimese hingest, ilma selleta ei ole soovi teha midagi uut, kuhugi minna, proovida, jõuda.
Vee peal matkamine on võrreldamatu maakulgemisega. lahe.

MUHEDIK said...

Nii tore, tere tagasi!
Ja nagu ise ütlesid, naudi päeva. Praegune on nii ilus aeg, jõuaks selle vaid kõik endasse talletada. Unistamisega on teised lood, aga mis sest kevadest ikka unistada, tuleb ta niikuinii

Maailmas on ikka nii palju huvitavaid tegevusi....
Ehk kohtume veel sel aastal?

thela said...

Ohjah. Ma kardangi, et mul on see masendus ja muu kole veel kallale tulemata, sest siiani on mul emotsioonidele järeleandmiseks lihtsalt liiga kiire olnud.
Hilissuve sametine õhtupimedus on ka minu meelest üks ütlemata mõnus asi.