Friday 13 April 2012

13.04

Kevad on käes! Mitte sellepärast, et soojaks läks ja kõik tärkab. Sellepärast ka, aga minu jaoks hoopis sellepärast, et hommikul kell pool 6 on uni läinud ja kooserdan teetassiga mööda aeda ja tunnen kuidas näpud sügelevad. Ja teeks siit midagi ja sealt. Aga kuidagi imelik on kell 5.30 varahommikul kaevama kukkuda - jahedavõitu ka veel. Ja siis ma uitan mööda aeda ja vaatan, kes kuskilt nina välja pistnud on ja kes kui palju öö jooksul kasvanud. Ja nagu igal kevadel sügan mitmes kohas kukalt ja mõtlen, et kes see kurramus nüüd siit välja tulemas on - et nagu mitte ei mäleta, et sinna miskit maha pandud sai. Õnneks on ikka sildid abiks. Kuigi jah, osadel jälle nimed talvega ära kustunud. Aga eks siis ootame ja vaatame, kes tärkab ja siis tuvastame. Aga äkitselt olen ma hoopis vanaks hakanud jääma - nu et hommikuti und enam pole ja mälulüngad :)
Aga igastahes partidel küll mälulünki vist ei ole. Meie igaastane pardipere kohal - ja tervitaseid meid kohe nõudliku prääksumisega, et kus sai on :D
 võrkiirised:

Iridodictyum ‘Sheila Ann Germaney’ (syn. Iris ‘Sheila Ann Germaney’), võrkiiris ‘Sheila Ann Germaney’ :
Iridodictyum reticulatum 'George’ (syn. Iridodictyum histrioides 'George = Iris reticulata 'George’; W. P. van Eeden 1973), harilik võrkiiris 'George’ :
Mõned krooksupildid kah:
Crocus chrysanthus CH 865, kuldõieline krookus CH 865:


 Ja sinililled. See roosa on eriti särava värviga - kaugelt kohe paistab punane laik silma:
 Valge alles avab õisi:
 Ja sinine on juba täisõites:
 Esimest aastat hakkab õitsema valgete õitega näsiniin:
 Ja üllatusi peab ikka ka olema. Sügisel maha pandud tulpide juures vot selline tegelane. Kes ta on? Ise kahtlustan, et sattus kuidagi hr Mart Lepa käest saadud sibulate hulka. Eelmine aasta sügisesel rohevahetusel ta neid peoga jagas ja eks kotis läksid segamini. Proovisin küll neid eraldi hoida ja ka nimesid üles kirjutada - aga kõik käis nii kiiresti. Sõbranna muudkui poetas mulle siit paar sibulat ja sealt - ja lõpptulemus olid nagu pudru ja kapsad :) Aga maha ma need sibulad kõik torkisin ja eks nüüd kevadel on tulemust näha ja eks siis saab ka Mardi käest võibolla tuvastamisabi paluda:
 Aga see pilt mulle meeldib - mitte selle sodi pärast - aga selline tunne nagu oleks kõrgelt katuselt alla pildistatud. Tegelikult need pilved hoopis tiigi tagasipeegeldus :)

Eelmine sügis valminud istusala on ka kenasti talve üle elanud:


15 comments:

isehakanud lillekasvataja said...

Ilus aeg jah. Vau, valged sinililled!
Kaevata on vara muidugi. Riisuda ehk saaks juba siit-sealt. Meil on küll õu porine nagu jube.
Ilusad on need erksinised võrkiirised, väga ilus, et neid palju on! Mitu aastat nad Sul seal koha peal on juba?

deia said...

7-8 aastat vist. Aga ma olen neid peotäite kaupa igal aastal jaganud kah. Sorti ei tea, sest pärinevad nö mingist säästumarketi nimetust pakendist - pealkiri oligi lihtsalt võrkiiris.

Eve Piibeleht said...

Minu roosad ja valged sinililled pole endast märku andnud. Nuuts.
Võrkiiristest peaks see tumedam sinine olema Gordon, väga sarnane minu aias olevale. Hele on muidugi Katrharine Hodgkin ja selle punakaslilla pean kodunt järele vaatama...

deia said...

Ei ole Katharine Hodgkin :)
Hoopis Sheila Ann Germaney :)
Tumedam sinine - nime ei tea- pärineb säästumarketi nimetust pakist.
Punane on: George

Ma lisan kohe siia bloggerisse nimed kah - pidin neid ennem natuke oma märkmetest otsima - FB juba panin nimed :)

deia said...

Aga jah Katharine ja Sheila on väga sarnased. :)

MUHEDIK said...

Võrkiiriste sorte on võimalik eristada vaid siis kui nad kasvavad üksteise kõrval, nad on tõesti väga sarnased, erinevad vaid mikrotunnuste poolest, vaatamata sellele on nad ikkagi väga ilusad.
Ja hea, et Sul vähemalt varahommikul on seda vaatlemise ja tuvastamise aega:), hilisema ärkamise korral ilmselt Sa ainult rügaksid seal aias.
Vanad pole me keegi:)!

Tii said...

Põhjamaa loodus peab tormilisema arengu koondama valgele aastaajale ja see käib ka nende põhjamaa inimeste kohta, kes loodusest veel lootusetult kaugenenud pole. Nii ongi normaalne, et talvine unevajadus on suurem ja suvine väiksem.
Aga eriti eresinised ja kollased võrkiirised on kevadel nii ilusad, et tuleb ikka need kõrged lehed pärast ka kuidagi välja kannatada. Eks see ole küll rohkem pisikese aia probleem.

Kadakas said...

Nuvot, ma pole isegi julenud värvilisi sinililli koju tuua - kardan, et ei suuda neile meelejärele olla. Pean enne puid kasvatama. Aga no niiii ilusad!

haavaemand said...

Krookused, võrkiirised ja sinililled on väga ilusad! Ja aru ma ei saa, miks neid oma aias ikka veel nii vähe on! Sellega tuleb otsustavalt midagi ette võtta! :)
Kas see roosa sinilill ongi päriselt nii roosa?

deia said...

Ta tegelikkuses on veelgi intensiivsema värviga. Fotokas tegi tuhmimaks :)
Kusjuures kõik minu sinililled on pärit meie metsadest :)

Krissu said...

oh kui imelised värvilaigud. Ja nii mõnus on teadjate jutte lugeda/kuulata....

Tsiil said...

See hommikune õuetund kruusiga on nii hea! Linnas pidasin teist ühtelugu, nüüd jääb uneaega napiks, tuppa jõuan üheksa ja isegi poole kümne kanti, siis kaob ülejäänud aeg käest ja enne 7 maast lahti ei saa :( va laupäeval :DD

Kas sinilille roosa värvus polnud mitte seotud mulla happesusega. Miksi nipp oli, loengus oli juttu, pean konspekti vaatama.

Köögikata said...

Ma tahaks ka roosat sinilille...mäletatavasti oli seda mu lapsepõlves kuskil Rapla taga metsas, aga enam ma ilmselt küll seda kohta üles ei leiaks.
Kodus, Kohilas, lasime sipelgail omale mõned roosad õied meisterdada.

Unknown said...

Oi, kuidas tahaks seda võrkiirist-Sheila-Ann...Ei tea kuidas????

deia said...

Tiia - küsi Savisaarelt. Minu oma ka 2 aastat tagasi tema käest saadud. Eelmine kevad ei õitsenud - see aasta näitas õie ära :)