Sügisene hullus - ehk kuidas ma ei suuda oma lubadustest kinni pidada.

Täna sain siis Savisaare paki kätte. Suurimad tänud talle. Kaup aus ja korralik nagu eelnevatelgi aastatel + oli veel lisaks suurtele sibulatele peaaegu igasse pakki veel peotäis tütarsibulaid juurde poetatud. Kui poest ostes või neti teel mõnest interneti vahendusel oma kaupa pakkuvast firmast tellides ei tea kunagi kas pakis on ikka see taim, mis pildi peal. Siis Savisaarel on alati aus kaup.
Kirjutan siia koos piltidega ka oma seekordse saagi ( mine tea kuhu uus aiapäevik jälle ükskord kaob :D). Taime kirjeldused ja pildid pärinevad S.Savisaare kataloogist - eks kevadel panen enda tehtud pildid kõrvale:

Allium atropurpureum, purpurpunane lauk. 80 cm kõrgune vars kannab juunis-juulis kuni 7 cm läbimõõduga tihedat mustjaspunast lame-poolkerajat õisikut. Õite sigimikud ja tolmukaniidid on mustad. See Balkani liik annab ohtralt tütarsibulaid ning on kergesti kasvatatav peenra- ja lõikelill. Teda on võimatu nii umber istutada, et vanasse kohta midagi maha ei jääks (aitab mulla sõela peal läbipesemine)

Allium komarowii (spont. Tadjikistan, Zeravshan mnt., Shing valley, RKM 82-31), Komarovi lauk. Mitte segi ajada liigiga A. komarovianum! Veidi rohkem kui poolemeetrisel varrel juuni teisel poolel puhkev tähtjatest tumelilladest (violettpurpursetest) õitest koosnev tihe 6 cm läbimõõduga kuppeljas kuni poolkerajas tihe šokolaadilõhnaline õisik õitseb 2 nädalat. 2 kaunist vastu maad hoiduvat sinkjat elliptilist lehte mõõdus 30-35 × 7-8 cm meenutavad karatau laugu omi, kuid on piklikumad, sinisemad (purpurse varjundiga) ja kauem haljad. See Kesk-Aasia mägedes kasvav liik on meil aias vastupidav ja annab ka isekülvi. Pakutavad sibulad (sibulapartii RKM 82-31) on korjatud 1982. aastal Janis Rukšansi, Aris Kruminši ja Mari Kitse poolt Tadžikistanist Zarafšoni mäestikust Shingi orust
Allium oreophilum ‘Kuramin‘s Dwarf’ (Arnis Seisums 1997, SAVV 95-6), mäestiklauk ‘Kuramin‘s Dwarf’. Mäestiklaugu kõige madalakasvulisema variandi kõrgus on vaid 5-8 cm. Õied on väga tumedad purpursed – palju ei puudu, et lausa mustjaspurpursed. Algsordil esineb varieeruvust, mistõttu on pigem tegu sordirühmaga. Selle omapärase ja üliharuldase variandi sibulad korjati Arnis Seisumsi ja Viktor Voronini poolt 1995. aastal Usbekistanist Kurama mäestikust 2800 m kõrguselt kohast nimega 33. kilomeeter. Õitsevad sibulad on väga pisikesed, umbes herneterasuurused.
Allium rotundum subsp. rotundum(spont. vill. Enem, Krasnodar distr., S Russia), ümar lauk. Venemaalt Krasnodari kraist Oktrjabski rajoonist Enemi külast Viktor Koroljovi poolt korjatud jäigavarreline juunis-juulis õitsev ligi kolmveerandmeetrine ilulauk on ülitiheda tumepurpurse (tumelilla) 4-5 cm läbimõõduga õisikukeraga. Õisikus pole kunagi sigisibulaid, kuid neid on arvukalt emasibula umber mullas, mis maa segikaevamisel võivad muutuda umbrohuks. Uued lehed tekivad juba varasügisel. Õisi kasutatakse lõikeks ja koos viljadega ka kuivatamiseks.
Allium x stipineva (A. stipitatum x A. nevskianum), lauk 'Stipineva' (Eugenijus Dambrauskas). Leedu lillekasvataja ja sordiaretaja Eugenijus Dambrauskas valis sordi 'Stipineva' välja oma aias varreka laugu (A. stipitatum) vabatolmlemisest tekkinud seemikute hulgast. Aretaja arvates on tegemist varreka laugu ja Nevski laugu vahelise hübriidiga ((A. stipitatum x A. nevskianum). Mõlemad lauguliigid kasvasid seemnete kogumise ajal 1992. aastal samal peenral. Aretaja valis sadade seemikute hulgast välja 6 hübriidset taime. Hübriidide õitsemisel 1997. ja 1998. aastal selgus, et õied on neil kõigil ühesugused, kuid lehtedes esines väikesi erinevusi. Tänaseks on aretaja jaotanud hübriidid lehestiku ilu järgi 2 rühma. Taimed on hea paljunemisega. Sort on viljatu, kuid mõnest tekkinud seemnest on Augis (nii kutsuvad aretajat tema sõbrad) üles kasvatanud juba teise põlvkonna seemikuid, mis on andnud veelgi põnevama välimusega taimi. Taimel on kaunis lehestik ja kena metalse varjundiga õisik. Eelmisel aastal pakkusin otse aretajalt saadud sorti oma kataloogis esimesena maailmas, sel aastal pakub teda juba ka Janis Rukšans Lätis.

No ja ma otsustasin siis ka seekord trompetliiliaga katsetada, kuna Savisaar nii kindlalt väitis teda külmakindlaks olevat.

Lilium 'Juta' (Juta Kohava 2003), liilia ‘Juta’. Helekollakas rohekate soontega rohkeõieline vegetatiivselt hästi paljunev ülimalt külmakindel trompetliilia on kuningliilia (L. regale) hübriid. Trompet on lühem ja sirgeservalisem kui sordil ‘Richard Lätti’. Veidi sordi saamisloost. 1984. aastal likvideeriti Juuliku katsebaasi kasvuhooned koos kollektsioonidega. Juta Zaletajeva poolelijäänud uurimistöö tulemused – tema poolt ristatud taimedelt saadud arvukad kastitäied (tuhanded seemikud) veel õitsele puhkemata näpuotsasuurusi liiliahübriidide sibulaid, millest edaspidi oleks saanud välja valida hulga kauneid sorte, müüdi juhuslikele inimestele maha või hävitati ning loomulikult pole neist tänaseks enam jälgi jäänud. Juulikult 10 pisisibulat ostnud lillekasvataja Juta Kohava otsustas tal tänaseni säilinud kuuest suurepärasest variandist parima nimetada Juta Zaletajeva auks. Seni meil kõige külmakindlamaks trompetliiliaks peetud sort ‘Richard Lätti’ sai 2002/2003. karmil talvel tugevaid kahjustusi, sordil ‘Juta’ aga avamaal talvekahjustusi polnud. Nectaroscordum tripedale (syn. Allium tripedale, spont. Armenia), pärsia mesilauk. Kuni 130 cm kõrgusel varval puhkevad juunis arvukad suured (2 cm pikkused) hele-säravroosad õied. Õisikud on varasemad, palju tihedamad ja ilusamad kui sitsiilia mesilaugul. Tegemist on punase raamatu liigiga ehk maailmas hävimisohus oleva liigiga. Triteleia hyacinthina, hüatsint-suvitähik. 70 cm kõrguse taime tihedad, kuni 8 cm läbimõõduga kuppeljad õisikud juulis koosnevad laialt avatud valgetest 2 cm läbimõõduga õitest. Selle lauguliste sugukonna taime mugulsibulad näevad välja nagu krookuse omad. Liik kasvab Põhja-Ameerika rohtlas, mis on kevadel märg ja suvel väga kuiv. Aias tahavad suvitähikud päikeselist kasvukohta ning liivlisandiga huumusmulda. Hea ka lõikeks. Kui istutate ta aastateks, siis vajab ruumi laiutamiseks, sest ta tundub olevat veidi võsundiline.
No ja otse loomulikult ei suutnud ma endale antud lubadust pidada, et see aasta ma kaubandusvõrgust ühtki sibulat ega taime enam juurde ei osta. Aga no kuidas sa jätad ostmata - kui juba siuke haigus küljes. Ega siin vist ei aitagi mitte miskit.

Igastahes siin mu selle sügisene saak siis on:

7 sorti laukusid
4 erinevat tulpi + kotitäis nartsissisibulaid:

Jaanihüatsint; koerahammas; hollandi iirised:Eremurused:
+ ootavad veel keldris aiaklubi taimevahetuselt Hr. Mart Lepa käest saadud erinevad püvilille sibulad.

Ja i-le paneb punkti eile vormistatud Juhani puukoolist tellimus. Nu ei saanud ju sibulaid ostmata jätta, kui nad neid nii soodsalt pakuvad.

Ehh - ma pean vist ravile minema.

sügisejuttu

Sellel aastal on ilus sügis. Vähemalt nüüd lõpuks läks soojaks. Samas mõned taimed käituvad kummaliselt - peale vihmast ja jahedat suve, arvavad nad, et vist kevad on kätte jõudnud ja hakkasid uuesti õitsema. Kusjuures ma ei räägi mitte õunapuudest ega kirssidest - see on mu meelest üsna tavaline, et nendel mõni õis sügisel küljes on. Oma üllatuseks avastasin nädal aega tagasi, et tiigis varsakabi õitseb.Ja ka kevadel ostetud ja istutatud üks karukelladest on oma õie lahti teinud:
Ja niiske suvega kaasnevad ikka seenelised - üks on ennast mägisibula kaissu sättinud:

Siilikübarad on täis õites. Nad nii kenad, et mitte pole raatsinud neid veel peenralt ära korjata - aga homme võtan selle ette. Ja kuivatan ära - hea talvel lastele ja ka iseendale turgutavat teed teha.

Hambuline kobarpea Marie Britt Crawford - temale see suvi eriti meeldis - soe ja niiske ja polnud seda kõrvetavat päikest - nüüd uhkeldab mul siin peenras:

Kevadel kolin ta tiigi äärde.

Naabrinaine kinkis mulle väikese inglitrompeti. Temagi kenasti õites ja puha. Aga mul pole õrna aimugi, mida ma temaga nüüd peale hakkan. Praegu tõstsin ta kasvuhoonesse öökülmade eest peitu - aga edasi? Kas ta lepib talvel ka pimeda ja jaheda kohaga - või tahab ta valget ja jahedat?

Augustis pügasin oma musta leedrit ja pistsin oksad mulda - nüüd on need juured alla võtnud ja ajavad juba uusi lehtigi välja. Ainult ma siin nüüd kahevahel, kas jätan nad talveks siiasamasse peenrasse talvituma mingi katte alla, või tuleks nad ikkagi potti panna ja kasvuhonesse tirida? Äkki keegi kogenenum oskab nõu anda?

Emapõõsas siis selline:

Paljud tuttavad mu käest küsinud, et jeerum küll, kuda see naat sul nii suureks on kasvanud:D. Eks ta lehed esimese hooga meenuta suuri naadilehti küll.

Ja koehne pihlakal kenad valged marjad küljes. Lehed pole veel värvi muutma hakanud. Eelmise aasta sügisel tegi tema mulle etendust - korraga olid küljes nii õied kui marjad. Seeaasta on ainult marjad.