minu tegemised aias

Ei tulnud...

2012-02-05T10:23:00.002+02:00

...meil -30. Miinimumiks jäi 29,8. Aga Järvamaal oli tuttavatel kella 10 paiku täna - 35. Vot nii siis :)

Külmataadi naljad

2012-02-04T22:19:00.000+02:00

Täna pidin linna sõitma. Kuna külma tõttu on autod garaazi aetud ja minu auto oli nö tagumine, võtsin mehe auto. Nu ei viitsinud neid seal ümberpaigutama hakata. Diisli ja automaatkastiga. Kõik oli kena. Jõudsin kenasti Kadriorgu ja sealt edasi Lasnamäele ja siis hops - lihtsalt heast peast jäi seisma ja kogu moos. Ei kippu ega kõppu. Õnneks õnnestus ta tee äärde juhtida - sest keset teed ju seisma ei jäta ja automaatkastiga tirida ei tohi. Ja nii kui tal mootor seiskus läks rool kah lukku. Ja nii ma siis kükitasin seal keset Lasnamäge ja pold õrna aimu kah mis edasi teha. Need uued autod ju tavaliselt räägivad sulle, mis neil viga on ja enne ülesütlemist pistavad ikka piiksuma - aga see ei näidanud ühtki ohutulukest ega ohukirja oma kompuutril. Lihtsalt sai otsa ja kõik :D. Kukkusin siis helistama ja mees sai ka ikka head paremat mu käest kuulda, et kuidas ta oma kalli abikaasa mittesõidukorras liiklusvahendiga linna lubab. See siis irvitas vastu ja ütles et ju siis kütus külmas lihtsalt ära. Ja nii oligi. Lihtsalt kütus külmas poole sõidu pealt ära. Nu nuta või naera. Mina keset Lasnamäge - kanti mida ma absoluutselt ei tunne, autoga, millega ma mitte midagi peale ei osanud hakata. Telefoni aku sai kah tühjaks. Mütsi polnud, kindaid kah mitte - kurramuse külm oli. Tee või tuli autole alla - nu veokamehed ju oma veokeid talvel niimoodi üles sulatavad:D Õnneks jõudsin enne telefoni otsasaamist enamvähem kirjeldada kus kandis ma umbes olen. Eks siis saadeti päästevägi appi. Edasine läheks vist igavaks, aga mingi kütuselisand ja eeter panid selle käula uuesti veerema ja koju ta transporditi. Kusjuures eetri leidmine laupäevasel päeval Tallinna linnas sellise külmaga oli tõsine probleem - kõik kohad olid tühjaks ostetud. :) Ja terve Tallinna linn oli täis erinevaid hädalisi- keda veeti nööri otsas, keda pandi juhtmetega käima, kes kössitas niisama õnnetult keset teed - nii et ma pold ainus :D. Igastahes mina sain niipalju targemaks, et alla 20 kraadi külma, eelista autot, mis liigub bensiiniga ja pole automaatkäigukastiga. Ja autos peab kindlasti olema soe tekk, paar kindaid, müts - JA TELEFON TULEB ENNE KODUNT LAHKUMIST TÄIS LAADIDA :D
Hetkel - 28,8. Tea, kas tuleb täna öösi - 30 ära? :D

04.02 öö

2012-02-04T00:29:00.000+02:00

Hetkel kraadiklaasi näit - 28,8
Krdi külm on. Kuigi katlal lisaküte all, tundub, et järjest külmemaks läheb. Samas kraadiklaas näitab toas + 22. Peaks nagu norm olema. Aga tunnen kuidas see külm tahab läbi seinte sisse pressida. Maja on ometi korralikult soojustatud.
Neljapäeva õhtul sadas isegi ca 5 cm lund maha. Sattusin just sel ajal linna poole sõitma - isegi väikese (õige pisikese) lumetormi mõõdu andis välja :). Aga tuli seda nii palju, et traktorid tuli ikka välja ajada - muidu oleks klientidel hommikul ninad vingus olnud. Huvitavad on mõned inimesed, nad nagu ei teadvusta üldse, et elame põhjamaades ja siin ikka talvel lund sajab ja on libe ja külm. Nemad tahaksid aastaringselt kõpskingades autost oma kontoorasse marssida. Ja kui siis on mõnes kohas natuke lund maas, siis on kisa taevani.
Täna oli vaja mul tööasjus käia ühes sõjaväosas. Samal ajal tulid noored sõdurpoisid metsast õppustelt - kõigil ninad sinised peas nagu mingitel külajoodikutel:). Mõtlesin veel, et vaesekesed pidid vist telkidega seal metsas olema. Aga kõik olid vägagi lõbusad - ei mingit virisemist ega nutunägusid.
Autoga oli huvitav sõita - kõik krigises ja nagises ja krudises nagu mingi iidvana purjekas. Õnneks käivitub probleemideta ja soojaks läheb ka üsna kiiresti.
Ja lubab ju siin - 30 ja veel allapoolegi - siis vist peab elutoapõrandale pursuika üles sättima. Nuh ja samovar kõrvale, et ikka selle õige siberi tunde kätte saaks:D. Seda õiget siberi ahju vist ei jõuaks valmis ehitada. See külm pidavat ju Siberist pärinema.
Huvitav kliima meil siin pisikesel Eestimaal. Talvised külmad tulevad Siberist, suvised kuumad tulevad Aafrikast ja sügisesed tormid Ameerikast. :D

01.02

2012-02-01T22:25:00.000+02:00

Nu täna öösi tuli - 25 ära.Huvitav kas langeb veel madalamale? Töötegemisest eriti midagi välja ei tule - enamik energiat läheb lõdisemisele. :D
Suures akvaariumis ütles soenduspulk üles - pidin uue ostma. Muidu oleks mu kalakesed vist ää külmunud. Alguses ei saanudki aru, mis neil viga on, et nii uimased. Aga kui termomeetri näit mulle kõigest 20 näitas - siis kimasin kähku poodi uue soenduse järele. Nüüd uhab uus soojendaja - ja kalakesed jälle rõõsad ja tegusad. Hea, et niigi läks :D
Tegelikult on meeletu kevadeigatsus ja näpud juba sügelevad. Aga vist vara veel :D

jaanuari lõpp

2012-01-30T22:33:00.000+02:00

Prrr - külm on. Hetkel akna taga -18,2. Ja tundub, et läheb veel külmemaks. Tahaks ennast kuskile sooja urgu kerra keerata ja tududa ja kevadest und näha. Küta või ära küta - ikka on tunne, et päevajooksul kontidesse kogunenud külm istub seal luuüdis ja mitte ei taha välja minna. Isegi kuum ingveri tee ei aita. Ja kuigi toa kraadiklaas näitab + 23, lõgisevad millegipärast hambad kontrollimatult mingit rütmi. Ja kuigi ma olen üsna jaheduse armastaja, eriti öösel magades - tirin ma nüüd miskipärast ööseks 2 tekki peale ja tõmban soojad sokid kah veel jalga :D. Penilane kah keeldub õue minemast - kui enam kuidagi ei saa - siis kiunudes jookseb oma ringi ära ja juba kraabib ukse taga sisselaskmist. On ikka elu. Ja nüüd lubab mingit arktilist külma koos lumetormiga kah veel. Nu jah eile saigi filmi vaadatud ( Päev pärast homset) - nüüd vähemalt tean, mis meid ees ootamas :D

15. jaanuar

2012-01-15T23:45:00.001+02:00

Sellise ilusa skulptuurikese tekitas viimane tuisk meie garaazi katusele. Pilt veidi udune, kuna läbi rõduakna pildistatud. Aga see viimane tuisuke oli selline mõnus. Tuul tuiskas täpselt sellise nurga alt, et meie ukseesise pühkis puhtaks ja pikki tänavat, nii et ka sahal polnud seal midagi lükata. Aga vaene vastas naabrimees - sellel oli ikka tükk tegu, et neid suuri hangesid värava ja ukse eest minema saada. Meie selle eest röövliplikaga saime tuisku ja tormi täiega nautida. Tundub, et pliks on vist minusse - talle ka hirmsasti igatsugu rajud ja tormid ja tuisud meeldivad. Tuisul veel teine hää omadus - raputas mind sellest peaaegu pooltalveunest üles. Kalendrisse vaadates peakski juba pool talve möödas olema. Kuigi tunnet sellist veel pole - tunne on hoopis selline, et talv just alles algas. Aga millegipärast tundsin täna hommiku näpuotsasid sügelemas. Nagu oleks märku andnud, et võiks neid mullaseks tegema hakata - või nuh vähemalt mõelda selle peale :) Võtsin siis hoopis kätte ja vedasin osa toalilli dushi alla ja teised tõmbasin lihtsalt nende niiskete lillesalvakatega puhtaks. Hoopis teine ilme taimedel juures kohe. Näppe mullaseks küll ei saanud - aga sügelemise vastu oli ka see mässamine natuke abiks. Pealegi selle viimse aja töötempo juures olidki nad natuke unarusse jäänud.
Avastasin, et üks cambria on vahepeal õitsema hakanud:

Mitmed dendroobiumid juba lõpetanud, samas uued alustamas:

Ka ludiisia hakkab kohe kohe õitsema:

See alpikann on nagu väike lumepall mulle tuppa laua peale ära eksinud:

31.detsember

2011-12-31T12:44:00.000+02:00

Sellist aastalõppu nagu tänavu - ei mäletagi. Aasta viimased 3 nädalat sai töö juures rabatud nii, et ööl ega päeval polnud vahet. Õhtul saabusin koju ja lihtsalt kukkusin voodisse ja hommikul kell 6 läks trall jälle edasi. Jõuludest nagu ei mäletagi midagi. Ja kuna ilmataat oma nutuse ja sopase ilmaga samuti jõulutunde tekkimisele kaasa ei aidanud - siis mööduski jõuluaeg samuti töö rabamise tähe all. Täna, siis 31. detsembri hommikul, panin tööasjadele viimase punkti. Asjad kuidagi laabusid aasta viimaseks päevaks nagu iseenesest. Kui veel eile õhtul oli kõik veel lahtine ja segane ja kõiges valitses üks suur kaos ja segadus - siis täna üks telefonikõne pani kõik ilusti korda ja kõik loksus oma kohale :). Ja milline rõõm on aknast välja vaadata - sajab laia lund ja isegi natuke päikest piilub pilvede vahelt. Selle lumesajuga saabus hinge rahu ja võib ilusa punkti lõpppevale 2011. aastale panna. Tegemata asju ja lahtisi otsi minul vanasse aastasse ei jää:D

ILUSAT AASTAVAHETUST KÕIGILE!!!

Ilusat jõuluaega

2011-12-23T23:41:00.001+02:00

Meil sajab hetkel laia lund! Jõulud on ikka olemas!

Ilusaid ja rahulikke jõule kõigile! Ja rahulikku aastalõppu!

18.detsember. Jõulud kadunud

2011-12-18T21:15:00.000+02:00

Kohutav on see ilm praegu. Taevast kallab alla - ma ei teagi mida. Sitta ja soppa on kõik kohad täis. Ja hommikuti on teed teinekord nii libedad, et lase nigu uiskudel - pole siis ime, et nii palju autosid kraavi sõidavad. Hing ihkab lund ja külma - nu nii -5 kraadi oleks paras. Ja lumekiht mitte paksem kui 10-15 cm. Metsas võib muidugi rohkem kah tulla :). Aga kui nii edasi läheb, siis mul tõsine mure, mis seal aias kevadeks toimub.(õigemini mis järgi jääb). Igastahes üritasin täna paduvihmas natuke aeda inspekteerida. Mutid möllavad. Kohutavalt mällavad. Ja pole keegi, kes neile lõkse paneks. Nu kuda sa need lõksud paned, kui hommiku lähed kottpimedas ja õhtul tuled veel pimedamas :D. Selle pori sees õitsevad kogu seda jama trotsides kannikesed. Ja 5 aastat tagasi Kährilt saadud valge näsiniin vist näitab seeaasta õied ära.
Vähemalt lohutuseks selle lumepuuduse ja poriuputuse eest õitsevad toas dendroobiumid ja kuukingad. Kohekohe on puhkemas mitu cambriat ja ontsiidiumid.
Aga tegelikult on ju täna 4. advent. Aga jõulutunnet ei ole mitte kuskil. Kuigi sai täna 5 plaaditäit piparkooke küpsetatud. Õigemini röövliplika täitsa ise küpsetas. Rullis tainast jne. Mina olin nö abitöölise rollis - et võtsin kuumad plaadid ahjust välja ja pärast pidin kogu selle segaduse köögist ära likvideerima :D Sai hakkama küll. Aga ka piparkoogilõhn ei toonud seda jõulutunnet. Kust seda leida?

PALJU ÕNNE KALLIS MUHEDIK!

2011-12-14T00:30:00.001+02:00

Üks tagasihoidlik õieke ja soojad õnnesoovid!

20.11.2011

2011-11-21T01:25:00.000+02:00

Siuke maagiline kuupäev siis. Ei tea, palju täna siis neid sinna abiellujaid oli kah? 11.11.2011 olevat neid peris palju olnud. Ma ise pole kunagi eriti neid kuupäevi ja endeid uskunud - aga mine tea - vbl ikka on neis midagi. Räägitakse ju ka, et milline olevat pulmapäeval ilm - selline tulevat ka tulevane abielu. Nu meie päeval sadas taevast lausa peaaegu pussnuge alla - äike paukus ja taevast tuli lõppematu padukas ja sekka natuke rahet kah. Aga nähh - suvel saab 19 aastat juba :). Võta siis kinni.
Kukkusin siin heietama nüüd - aga tegelikult tahtsin hoopis viimased sügispildid üles panna. Sügistööd kõik lõppenud. Ma pole ühelgi aastal vist nii palju lehti riisunud, kui tänavu. Tavaliselt saab üks kord rehaga tõmmatud, ja ülejäänud on jäänud kevadeks. Aga tänavu nii mõnus sügis ja et midagi õues teha, siis sai ikka mitu korda neid riisutud. Esmakordselt tegin prooviks ka pistikuid ja torkasin kohe maha kah. Ma senini ikka nende rohtsete pistikutega või siis talvel võetud pistikutega mässanud olen. Aga vaatame, mis sedamoodi pistikutest saab - endal kah huvitav.
Aga tegelikult ootan ma lund - sellest pimedusest on kõrini. Õnneks ei ole seda vihma. Ja nüüd on viimastel päevadel nii kenasti maad külmetanud kah. Ehk tänavu ei tule lumi sulale maale. Loota ju võib :)Liivpaju särab erit hõbedaselt ülejäänud halluse taustal:

Tuleks nüüd lumi, siis Echermayer oleks eriti effektne:

Mikrobioota on värvi vahetanud:

Hollandi iirised igaljuhul arvavavad, et kevad on saabunud. Loodame, et ikka jäävad ellu:

P.s. Huvitav, mis sellel bloggeril viga on - tahtsin täna hirmsasti kõigi tegemisi kommenteerida - aga ei lubatud. Nagu oleks kõik mind ära blokkinud :D

2.november pildipostitus

2011-11-02T23:34:00.001+02:00

Minu jaoks on november kogu aeg olnud aasta raskemaid kuid. Õues on porine ja trööstitu. Õnneks tänavu on novembrialgus küll kena olnud. Aga ikkagi - hommikul ärkad ja lähed tööle on veel pime - õhtul jõuad koju on juba pime. Tunnen, et hing igatseb juba lund. Kuigi mulle toob see hulga tööd juurde ja närvipinget - aga ikkagi - nüüd võiks juba vaikselt lumi tulla. See teeks ka olemise kohe valgemaks ja helgemaks :) Ja mööduks see pime ja porine november kiiremini.
Aga õnneks on toas värve. Proovisin mõned pildipurki püüda - need mis õnnestusid, panen siiagi üles. Teistest proovin järgmistel päevadel pilti teha.

Ja kõige suuremaks stressimaandajaks ja väsimusepeletajaks on ikka ca 400 l vett ja selle elukad. Mõned on õnnestunud isegi pildile saada - teised häbenevad vist :)

Sügis

2011-10-27T21:33:00.000+03:00

Ilus on selle aasta sügis. Soe ja kollane. Leht lehe haaval jäävad puud üha rohkem raagu. Kõikjal on näha, kuidas loodus valmistub puhkama. Et siis kevadel jälle otsast alata. Hääbumine on elu osa. Kui loodusel on see lootus, et kevadel kõik tärkab, puhkeb, lõhnab ja õitseb, siis inimesel seda ei ole. Kui juba minekule sätitakse, siis sealt enam tagasi teed ei ole. Keegi on kunagi öelnud ( ei mäleta enam, kes), et inimene alustab surmaks valmistumist juba sündides. Aasta aasta järel ikka sinna uinaku poole, nagu puudki leht lehe haaval sügisel. Ainuke vahe, et puud kevadel uuesti rohelised. Mis teha, kui näed, et sulle väga lähedane ja armas inimene on astunud juba sinna mineku teele.Ikka päev päeva järel tundmatule lähemale ja teistest kaugemale. Peatu! Pea kinni! Võitle! Oota veel - aega ju on - tahaks hõigata. Aga kas on minul selleks õigust? Ta on juba mõtetes kuskil kaugel. Ta on alustamas uut teed. Ta ei taha enam. Teistel jääb üle ainult toetada.

10.oktoober

2011-10-10T23:21:00.000+03:00

Siiamaani pole veel ühtegi öökülma olnud. Kuskilt lugesin, et vanarahavas olevat ennustanud, et kui oktoober on külm, siis pidavat talv pehme tulema. Aga kui oktoober on vihmane ja soe - pidavat lumerohke ja külm talv tulema. Nu lund ikka võiks tulla - aga palun mitte nii palju nagu eelneval kahel talvel :). Seega mina ootan öökülma. Ja kui külm tuleks, siis ehk näeks ka natuke värve sellel sügisel. Siiamaani on kõik puhta roheline või siis kollane. Ja kukuvadki lehed niimoodi kollaste-rohelistena maha. Aga tahaks seda värvidemängu, seda viimast akordi enne pimeduse saabumist. Saared on juba kiilad ja võsas kasvavad haavad samuti - ülejäänud kõik lehtes ja rohelised.
Nädalavahetusel said muruniidukid puhtaks tehtud ja talvekorterisse pandud - aga vara vist veel - kui nii edasi läheb, tuleks üks sats veel muru niita. Aga ausalt enam ei viitsi.
Aiatöödega olen lõpusirgel. Kõik mis maha pidid saama - need ka maha said. Umbrohigi sai kõikjalt kokku korjatud ja roosid mullatud.
Viimaste sibulate mahapanekuga oli natuke raskusi - vähe sellest, et kohta eriti polnud - igalpool olid mingid lipikud juba ees ootamas - siis kõikvõimalikud vabad kohad olid hõivatud erinevate kahepaiksete poolt. Mitmes kohas, kus kühvel mulda sai löödud - vingerdasid välja uimased ja unised vesilikud või konnad. Õnneks keegi viga ei saanud. Mõni oli ikka nii unes juba, et ei saanud arugi, et neid julmalt maapinnale kisti. Eks sai nad siis õrnalt sinna mulla sisse tagasi maetud. Ikka 4-5 kaupa, nagu nad seal enne segamistki olid. Rohkem ei kavatse ma seal mulla sees enam tuustida - las tuduvad.
Täna viis tee mind kogemata Hansaplandist mööda - nu viskasin siis pilgu peale. Seal ju kõik 50 % allahinnatud. Eks juba paras sügisene tühjus seal valitses - aga 2 põnevat sai ikka koju tiritud.
Harilik mikaadolill - Bletilla striata `Alba` - üks isend saabus minu juurde juba suve algusepoole. Aga kuna ma eriti kindel pole tema talvitumises, siis võtsin teise veel ja kavatsen ta pista kasvuhoonesse mulla sisse talveks.
Nu ja teine oli puhtalt emotsiooniost: Roomav jomplõug `Alba`- Mazus reptans - tundus ka huvitav. Aga veel huvitavam - kes see neid eestikeelseid nimesid taimedele väljamõtleb? Jomplõug - annab ikka tulla siukse nimetuse peale. Ma pole kuulnudki, et eesti keeles siukest sõna oleks olemas :D Ja vat selle nime pärast juba ostsingi. Jomplõug - ajab ikka naerma küll :D
Aga eesti keelset inffi selle taime kohta pole küll kuskilt leida. Googeldades sain teada, et aeglaselt laienev pinnakatja niisketele aladele. Talub ka kerget tallumist. Tahab lauspäikest või kerget poolvarju. Nu ideaalne minu tiigikese äärde. Kliimatsoon erinevatel allikatel 4-8 või 5-9. Nu selle talve peab ta mul veetma kasvuhoones - aga kevadel saab talle kena pesake tehtud tiigiäärde kivide vahele. Kas kellelgi on kogemust selle taimekese kasvatamisel?

Täna õhtul!

2011-10-08T09:50:00.003+03:00

Otsige siis vatitekid välja, keetke suur termosetäis kuuma jooki ja hoidke pöidlaid, et taevas selge oleks - mina vähemalt kavatsen seda kõike teha, sest:
tähesadu

2.oktoobri õhtu

2011-10-02T23:19:00.000+03:00

Olen 100% nõus nendega, kes arvavad, et praegune aeg on fantastiline. Ja eriti mõnus on selleaastane sügis. Sellised ilmad nagu viimastel ndlvahetustel on olnud - on just minu ilmad! Tunnen, et töö kohe lendab käes. Suvel palavaga ei suuda ma midagi teha - ainult otsin jahedamat kohta. Nüüd nagu oleks kohe teine hingamine. Aed on nii korras, et pane või näitusele :D. Selle ndl vahetusega jõudsin samuti istutamistele nö kriipsu alla tõmmata. Jäävad mõned potid, mis jäävadki kevadet ootama. Kohad on neile olemas, aga mis on puudu - on üks koormatäis mulda, sest vaja on pinnast tõsta. Järgmine ndlvahetus võiks kah veel seda ilusat sügisilma lubada ja siis minupärast tulgu lumi maha - jätaks selle porise novembri vahele.

Aga mul aias pole ikka veel see õige sügis alanud. Minu jaoks on õige sügis siis, kui äädikapuu leegitsema lööb ja tuhkpuuhekk tulipunaseks muutub. Need puhta rohelised alles mõlemad. Ka koehne pihlakas on küll paksult marju täis - aga täislehtes veel. Isegi hostad ei ilmuta väsimuse märke. Ja suvikud alles täies hoos - nu kuda sa tirid neid välja. Täna sai röövliplikaga koos nende vahele tulbisibulaid torgatud. Ikka nii, et mina tegin augu - plika torkas sibulad ja pani lipiku juurde. Pliksi viimased sõnad enne uinumist olid: Emme - aga meil pole järgmine aasta enam kuskile tulbisibulaid istutada - kõik kohad on juba lipikuid täis - peame kaevama vist hakkama. Kahju et meie issi seda ei kuulnud - see oleks kreepsu saanud vist :D

2.oktoober

2011-10-02T10:41:00.000+03:00

Ei tulnud seda öökülma. Madalaim temp oli +2 - mõõdetuna siis maja põhjaküljelt. Suvelilled hommikul tundsid ennast sama suurepäraselt nagu eilegi.
Aga kui ilus oli öine taevas! Selge ja tähti täis. Istusin vist poole 3ni öösel vatitekki mähituna rõdul ja vaatasin tähti.

Täna tuleb vist öökülm

2011-10-01T20:56:00.000+03:00

Hetkel kraadiklaas näitab 5 kraadi kõigest. Ja jube külmaks läks peale päikese loojumist. Aga eks ole juba aeg kah. Oktoober ju juba ja siiamaani pole kübetki külma teinud. Aga täna oli fantastiline ilm jälle. Selline mõnus ja parajalt soe. Roosid said kõik puhastatud - homme valan neile mullahunnikud kaela - siis saab selle töö tehtud. Täna käisin pritsiga ka kõik okaspuud ja roosid üle. Pojengid ja floksid said kah oma jao. Nüüd olen juba 2 aastat floksidele sügiseti seenetõrjet teinud - ja enam pole jahukastet neil esinenud. Muidu varasematel aastatel nägid nad ikka suht õnnetud välja.

Ja esimest aastat nägin ka oma lursslille õitsemise ära:

On ikka ilus küll. Eelnevatel aastatel on alati sügis enne peale jõudnud kui tema õitseda ja pole nagu siis enam aeda erit asja. Ta mul kasvab ka sellises nurgataguses kohas, kust aknast teda ei näe. Samas ei ole ma talle teist kohta suutnud aias leida, et ka aknast teda sügiseti näha saaks. Peab ikka kevadel ta ümber kolima - muidu ainult naabrid näevad ja mina ei näegi :D

lihtsalt

2011-09-29T08:32:00.000+03:00

Ma ei tea kuidas teistel, aga mind teeb sügis ja see ümberringi hääbumine igal aastal kurvaks ja mõtlikuks. Läbi akna vaadates kuidas teiselpool kraavi suured saarepuud ükshaaval aegajalt oma kollaseid lehti aeglaselt langetavad - siis märkad, kuidas omagi mõte lendama läheb.

natuke juttu ja natuke pilti

2011-09-25T23:51:00.000+03:00

Sügis tuli meile suurte aupaukudega - hommikul ärkasime äikese ja rahe peale. Ja seda rahet kallas paduvihmaga vaheldumisi mitu päeva jutti. Laupäeva hakkas juba isegi kenamat ilma lubama - kobisin õue - ja sain kohe sahmaka vett krae vahele. Nii ma siis mängisin mitu tundi ilmataadiga kulli. Vaatan aknast välja - kena ilm - topin ennast riidesse, kummikud jalga ja töökindad kätte - astun aeda ja see hetk kui hakkasin labidat kätte võtma - kallas ilmataat mulle ämbri krae vahele tühjaks. Jooksin tuppa - jälle ilm ilus ja päike paistis. Ja nii ikka mitu korda. Endal ka oli naljakas - lõpuks lõin käega ja läksime linnapeale kolama.Ja loomulikult siis lõppes igasugune vihm ja rahe hoobilt ära ja päike väljas.

Täna seevastu oli lausa kuldne ilm. Nagu suvi oleks tagasi tulnud - mõnusalt soe ja tuulevaikne. Meiekandis siin sügist nagu veel ei märkagi. Puud kõik rohelised ja lehtes. Pole öökülma olnud, mis neid vist intensiivsemalt värvuma paneks. Üle tee metsa vaadates - seal on küll juba värvikirev - aga meil puhta roheline. Kuigi värve jätkub ka aeda küllaga.

Roosidega on tänavu suht kehvasti mul. Kevadel jäin pritsimisega hiljaks ja suvel polnud kah mahti seenetõrjet teha - nüüd ongi enamus tahmlaiksuse tõttu paljad. Aga ega see neid õitsemast sega. Õied jälle rikkus see mitmepäevane rahetamine ära:

Suvelilledki veel täies hoos:

Ja värve mujalgi:

Põõsasmaranad, mis kevadel tuli peaaegu maani maha lõigata, on nüüd kenast taastunud ja muudkui õitsevad. Ja kuna päike on oma teravuse juba kaotanud, siis põõsasmaranad näitavad oma õiget värvi kah - muidu suvel olid kõik ühtlaselt valkjaks pleekunud:

Hosta `Fragrant Bouquet` on selle suvega kõvasti laiust visanud. Mulle meeldib tema selline õrnroheline lehe värv - ja kui hästi ta veel lõhnab...

Õis lähedalt kah:

Jaapani ülane täies õites - viltjas ülane on juba lõpetanud, aga tema veel ei kavatsegi otsi kokku tõmmata:

Selle aasta uustulnuk. Jaapani ülane `Bressingham Glow`:

Kikkapuu, kes suve läbi on ilmetuna teiste varjus olnud - hakkab alles nüüd näitama, mis ta väärt on. Selle konkreetse isendi nime ma ei tea - saadud on ta M.Laane käest, kes jutu järgi olevat ta alles määramata. Vbl nüüd on talle juba nimi ka antud - mina kutsun teda laanekikkaks :D Aga need seemned on tal tunduvalt suuremad ja tumedamad kui teistel kikkapuudel. Täna lõikusin lausa äädikapuud, et see kikkapuu ikka ka uhkeldada saaks:

Sellesse aianurka annab suve läbi värvi äädikapuu `TigerEyes`- ka tema pole veel sügiseriideid omale selga tõmmanud:

Ja kus liivpaju on seeaasta vohama kukkunud - peab tedagi vist kääridega korrale kutsuma :)

Nüüd palun tuvastamisabi. Nurga puukooli dendropäevadelt sai Haide puukoolist ostetud selline kukehari. Nimi mulle meelde muidugi ei jäänud - aga teadsin, et poti peal on nimi olemas. Aga nüüd kui ma teda maha istutasin avastasin, et poti peal vale nimi neil kleebitud. Potil oli kirjas: Arabis Ferdinandi-Coburgi tähtkarvane hanerohi `Old Gold` - nu aga hanerohust on asi ikka kaugel. Guugeldasin samuti ühtepidi ja teistpidi - aga ei leidnud talle sarnast. Äkki keegi oskab ta ära määrata.

Ja siis sai ükspäev kivisid veeretatud - oleks veelgi veeretanud - aga kivid said otsa:

Ja mõned pildid ka sellest 20*3. Hetkel domineerib seal kiviklibu - pussakad alles pisikesed + siis veel see aiavahetus meil käsil ja ajutine peniaed segamas. Ja kuidas sellest samblast sealt tee pealt lahti saaks - me küll nühime luuaga, aga ei aita. Sammal mulle iseenesest meeldib - aga mitte igalpool.

Aga suured kivid, mis seal ennem muru sees kössitasid( ja jube kehva oli nende ümbert niidukiga nikerdada) hakkasi kohe elama:

Teiselt poolt kah vaadatuna:

Roheline hiirelõks

2011-09-24T08:25:00.000+03:00

Või kuidas seda hiirepüüdmismoodust siis nimetada võiks? Humaanne lõks?? Nuh, et hiir terve, lõks terve - keegi kannatada ja surma ei saa :D Ma nüüd nädal aega juba nii hiiri püüan - 3 tk olen kätte saanud. Õhtul panen köögikraanikausi põhja tükikese vorsti või liha ( see peab nii kaugel otsas olema, et penilane kätte ei saaks) ja hommikul võtan hiire kausist välja :D Kummalisel kombel ei saa hiired ise meie kraanikausist välja - ainult hüppavad seal. Nu ja siis tuleb mees - võtab hiirel sabast kinni, läheb õue ja väike õhulend - ja hiireke on teiselpool kraavi metsa all. Aga ega ma üldse ei imesta - kui see hiireke juba paaripäeva pärast uuesti meil kraanikausis pole. Nu ei saa ju niipalju hiiri ometi majas olla - nad käivad ikka ringiratast vist :

Katia

2011-09-15T09:26:00.000+03:00

Möllas siingi - aga ikka tunduvalt vähem, kui oodata oli. Isegi kõiki õunu ei suutnud puu otsast maha raputada. Mõned üksikud ainult. Pirni tegi küll puhtaks. Ja mõne tühja poti, mis minu laiskusest kuskile trepi peale oli vedelema jäänud, vedas muruplatsi keskele. Selge juhis ju - korja kokku :D Aga soe on, kui seda vihma niipalju alla ei tuleks - siis oleks peris mõnus ju. Mulle tuul ja tormine ilm hirmsasti meeldib - selline tunne, et puhub kõik halva minema. Ja õhk on kohe selge. Kui tavaliselt oleme kütte sisse lükanud kuskil septembri alguses või isegi augusti lõpus juba - siis seeaasta pole isegi mitte kaminasse tuld teinud - soe on.

Parandamatu

2011-09-12T10:30:00.000+03:00

Totaalselt haige - mitte midagi ei saa vist teha :D

Pühapäeval lõpetasin oma 20*3 ja tahtsin taimedele kenasti sildid juurde panna. Nu need tilpnevad paberilipakad ei näe just kõikse kenamad välja ja pealegi kipuvad nad kaduma või siis kustuvad nimed pealt ära. Kuna lipikuid oli kodus vähe, mõtlesin teha väikese pausi ja Hortesest läbi hüpata - pole eriti kaugel ju. Nu et lipikuid osta. Ja kuna siis juba seal olin, siis ikka viskad pilgu peale, et mis ka müügiplatsil huvitavat on. Ja siis hakkas peale - kõigepealt hüppas korvi peaaegu mustade lehtedega kaunis veigela ´Atropurpurea Nana` ja siis saabusd tulbisibulate letid. Ma ju lubasin, et ei ühtegi sibulat, taime ega muud pussakat see aasta enam - aga hetkega oli lubadus meelest läinud, kui neid ilusaid pilte seal vaatasin. Nu mõned tulbisibulad (eriti mustaõielised ja purpursed) võiksid ju lisaks olla. Ja siis paar hästi huvitava õiega colhicumi ja siis üks hästi võimas ratsuritähe sibul talveõhtuid soojendama ja siis.... . Oijah - igastahes kui ma Hortese uksest välja astusin, oli pangaarve 70 euri võrra kergem. Vot mine siis veel taimelipikuid ostma - järgmine kord saadan mehe - teda jätavad need pussakad ja tuustid ja sibulad külmaks.

Laupäeval sai ka Thela juurest läbi astutud. See on ikka võimas, mis nad seal selle suvega korda on saatnud!
Ja sellist vihma ja rahe tormi nagu Thela juures ja tagasiteel pole ma oma elus ennem näinudki. Tagasiteel pidasime auto ikka päris mitu korda tee ääres kinni, sest sõita oli võimatu. Mõni üksik hull ikka üritas, aga lõpuks jäi ka see tee äärde ilma paranemist ootama. Hämmastav on see meie Eestimaa ikka - meil Thelaga vahet ca 30 km vist - ja koju jõudes, polnud meie juures piiskagi tulnud ja ei tulnud hiljem kah. Hoopis selge sinine taevas ja päike paistis.

96 liitrit ja puhkuse 2. päev

2011-09-06T00:03:00.001+03:00

täpselt niipalju sain mahla neljalt õunapuult: Martsipan; Melba; Sügisdessert ja Kuldrenett. Seeaasta oli ikka tõeline õunauputus. Kusjuures Kuldrenett ei ole veel valmis, seega 2/3 õuntest jätsime puu otsa. Hommikul kell 10 alustasime pressimise ja purustamisega ja 23,30 keerasin viimase purgikaane kinni. Niih - nüüd on mul kõik suuremad purgid otsas - ainult mõned pooleliitrised vist vedelevad keldri taganurgas. Aga tamp oli vägev - kuna tegu oli laenatud purustaja ja pressiga, siis pidime kella kuueks hiljemalt mahla kätte saama. Aurutada jõudis hiljem kah. Ja nagu ikka, kui on kõikse kiiremad ajad siis veab tehnika alt. Minul nimelt ütles pliit üles. Läks lihtsalt lolliks. Need on need tänapäeva moodsad s.tanikerdised. Kui 2 auguga oli ta veel nõus töötama, siis niikui kolmanda ja neljanda plaadi sisse lülitasin - läks ta lihtsalt lolliks. Nuppudele ei reageerinud ja lihtsalt vilkus. Ja nii ma siis alistusin, sest polnud ju aega selle pliidiga kembelda, ja kuumutasin mahla ainult ühes suures potis. Jube ajaraisk :)
Aga nüüd on käed rakkus selle pressi kruttimisest. Vot sulle puhkust siis - ausalt öeldes - tööl käimine on ikka tunduvalt kergem

Suur kolimisepäev

2011-09-03T20:19:00.001+03:00

Tundub, et nüüd vist hakkab vägisi sügiseks kiskuma. Järgmiseks nädalaks lubati ka öökülmasid. Seega läks täna suuremaks kolimiseks. Kõik need, kes maikuust õues mõnulesid, tuli ju nüüd tuppa tirida. Kõigepealt puhtaks pesta ja kuna pesukäigus selgus, et lisaks mõnulemisele, on nad ka satikatele kodu pakkunud - siis tegin tõrje kah ära - ei taha ju tuppa igatsugu satikaid. Täna oli selline mõnus soe, parjalt tuuline ja päikseseline ilm - just paras veega solberdamiseks. Niisiis kõigepealt dushh, siis mõneks hetkeks actara ämbrisse ja kuna mõnel avastasin ka kedriku närimise jälgi - siis said vertimeci veel lehtede peale.

Jube mürgitamine - aga mis sa hädaga teed. Ja palju hullem oleks seda hiljem teha, kui toas satikad avastad. Täna oli õues hea lobistada + tuul ja päike kuivatasid käpalised kiiresti ära kah.

Mõnele isendile on suvine spa nii meeldinud, et otsustasid mind õitega tänada. Kevadel kedriku käes kõvasti vaevelnud ja enamusest lehtedest ilma jäänud dendrobium nobile. Siiani on ta mul jõulude paiku õitsenud paari õiega, aga nüüd teeb kõik tasa. Loodan, et sain ka kedrikust lõpuks jagu - ka allesjäänud lehti on kedrik maiustamas käinud:

Kattleyad, kes tegelikult peaksid kevadel õitsema:

Ja möödunud aasta lõpul kuskilt kaubandusest leiunurgast kaasa haaratud 5 kroonine ja äraviskamisele mõeldud Cambria. Rääbakas on ta veel siiamaani - aga õitseb ja uued võsud on tulemas:

See epidendrum õitseb mul juba märtsist alates. Muudkui kasvatab aga oma õievart pikemaks ja õitseb edasi. Endal kah huvitav, kaua ta niiviisi jaksab. Eks need õievarred parajad rääbakad on juba, aga ära ka ei raatsi lõigata

Ja nii nad mul seal õues olid - lauspäikese eest varjus ja räästa all. Va kattleyad, kes said vihma lagipähe. Teisi kastsin 1 x nädalas tiigiveega ja kogu moos - ei mingit väetamist. Tiigiveest peaks nad oma ained kätte saama ma loodan. Igastahes 2/3 õue viidutest on õievarred juba näha. Järgmine aasta mõtlesin katsetada, kuidas nad täitsa looduses vastu peaks - nu et vihma saaksid ja natuke õhtupäikest kah.
Kuukingad said kah täna tuppa kolitud. Soovitati mulle, et õitsemise soodustamiseks ja õitsema meelitamiseks teha neile umbes 6 ndl jahe puhkeperiood. Nii nad siis ilma kastmata mul augusti algusest õues olidki. Nendele oli koha leidmine veidike problemaatiline - ei taha nad ju päikest ja ega see, kui vesi neile lehtede vahele jääb, ka hea pole - kipuvad kohe mädanema minema. Elutsesidki nad siis kohe maja peaukse juures katuse all - külalised pidid neist mööda laveerima:) Loodan, et ma ainult liiga hoogu ei sattunud neile selle puhkeperioodi võimaldamisega - viimastel öödel ikka sinna 10 kraadi kanti ja vist ühel ööl alla 10 pügala isegi oli. Aga elame näeme. :)
Homme kolin ülejäänud õues suvitajad kah tuppa. Mees juba hoidis kahe käega pead kinni - et jälle tema aknalauad topitakse kapsaid täis :D Lubas mootorratta elutuppa tuua ja lahti võtta. Ma olin sellega täitsa nõus, aga sellel tingimusel, kui ta aknalauad laiemaks ehitab :D

Kolmandat korda I klassi

2011-09-01T22:05:00.000+03:00

Vot siis jah - röövliplikast sai tänasest ametlikult koolilaps :) Ja minust siis kolmandat korda I klassi õpilane. :D Pliks oli tähtsust täis kui koolimaja uksest sisse astus. Ei olnud temas hirmu ega ebakindlust - ainult suured uudistavad silmad vaatasid ringi ja kogu tema olemus väljendas kannatamatust ja uudishimu, mis nüüd edasi toimuma hakkab. Mäletan kui poisiga esimest korda kooli uksest sai 1. septembril sisse astutud - siis too oli küll vaikne ja ehmatanud. Ohh, õpetajatel saab raske olema temasugust tulesädet taltsutades :D Aga elame - näeme :D
Esimene koolikell- gümnaasiumi 12 klassi õpilased toovad väikesed juntsud saali :

Plikal on kogu aeg nii kiire, et isegi pildi peale on teda võimatu korralikult püüda - kogu aeg peab liikumises olema - seetõttu pilt väheke udune - aabits:

Aabits kaenlas nüüd võib nina püsti ajada :D

Aga aabits sai meil õhtuga kodus juba läbi loetud - tea, mis ta nüüd koolis tunnis tegema hakkab. Viimasel hetkel sain pliksil sabast kinni - ta oleks juba töövihikud ka ära täitnud :D

Aga aialainele tagasi minnes.
Vaat mis juhtub vandaga, kes on kevadel peaaegu otsi andmas ja ta siis suveks kasvuhoonesse viinamarja alla varju tõsta:

Tõin ta täna tuppa - nüüd vist hakkab külmaks minema.

Näe, kui vähe on õnneks vaja :)

2011-08-25T23:27:00.001+03:00

Kätte sain - oma Montana. Hea inimene kauples ta Kährilt ikka välja ja toimetas mulle. Mis nipiga ta Kähri ära võlus, sellest ajalugu vaikib - igastahes minul ei õnnestunud Kähri suve hakul pehmeks rääkida ja olin valmis järgmist kevadet ootama. Kui ma teda täna maha kenasti istutasin ja kastsin, siis mees vaatas mind küll nagu totakat. Et mul pidavat hirmus õnnelik nägu peas olema, kui ma seal kastekannuga toimetasin. Et kas tõesti, mingi rääbakas tuust tegevat mind nii õnnelikuks? Et miks ma aianduskeskusesse ei läinud ja sealt esimest ettejuhtuvat hostat ära ei ostnud - et vahet ju polevat :) Vot jah - mehed ikka mõtlevad teise ajukääruga - seda ma olen juba ennemgi vist maininud :D Ei saa nad aru, et tuustil ja tuustil on vahe sees :D
Nüüd saan ma oma katmise lõpule viia - ahjaa - üks kivi on veel puudu - selle peaks kah lähipävadel kohale tõstetud saama. Siis saab ehk pilti kah teha.

Ja eile kuulsin esimest korda oma aias konna krooksumas. Ma vist ammu kurtnud juba, et minu aias konnad ei krooksu - aga eile õhtul rõdul istudes ja tervist rikkudes, tulid tiigipoolt ikka sellised mõnusad tõrrepõhja krooksud. Nüüd loodan, et ka kevadel õiget konnakontserdit kuulda saaks :D
Vat siis jah - vaata kui vähe on õnneks vaja - ühte õiget rääbakat tuusti ja krooksuvat konna :D

Ausõna...

2011-08-17T00:34:00.000+03:00

... mul on totaalselt kõrini igatsugu kurkidest-purkidest, tomatitest ja kapsastest. (kes see loll oli, kes neid kurgitaimi nii palju maha istutas?) Ja äädikapudel ajab lihtsalt vanduma :)

Õues kõik seisab. 20*3 on sellises staadiumis, et kõik on maha istutatud. Jäänud on vaid ajalehed ja killustik. Aga nüüd mässan siin nende purkidega - kui sellega ühelepoole saan, siis saab killustikku vedama hakata. Vahepeal peab vist ainult rohima, sest katte ootuses on umbrohi juba peadtõstnud - kuigi ma tegin aluse nii puhtaks kui sain. Ja vihma saame siin igapäev kord pangest, kord niisama sirtsutades. Muru asemel on heinamaa - muruniiduk vist seda enam ei võta, peab hakkama vikatit otsima. Ja õunauputus - jeerum ma ei teagi mitu kärutäit juba metsa olen vedanud- aga puud on ikka lookas. Septembris pidime naabritega kahepeale talgukorras mõlemate aedade õunad mahlaks laskma. Siis järgmine mure, et kuhu see mahl panna - pooleliitristesse purkidesse ei pane ju. Oijah - mine või korterisse elama - seal selliseid probleeme pole. :)

30.juuli

2011-07-30T11:29:00.000+03:00

No küll ikke kallab. Taevas on ühtlaselt hall, pole mitte kuskil märkigi sellest, et hakkaks järele andma. Netist lugesin, et Tallinn upub - hea, et ise sinna linna täna ei pea minema - vaatasin, et just need tänavad, mida pidi igapäevaselt sõidan on muutunud laevatavateks :). Hommikul ärkasingi tegelikult selle suure ladistamise peale. Unise peaga mõtlesin, et akvaariumi fitril midagi viga - selline ühtlane veesolin oli - teine mõte oli, et keegi on vannitoas dushi all ja on ukse lahti jätnud - siis alles jõudis kohale, et see ladin hoopis lahtisest aknast tuleb :) Hea vähemalt, et ei mürista. Neljapäeval sai tööasjus Raplas käidud. Jäin seal täpselt äikesetormi keskmesse. Ma polegi nii hirmu veel tundnud - seisin parklas, et oodata millal suurem torm üle läheb, et Tallinna poole tagasi sõita - kui käis hirmus raksakas ja kõrvalparkiv auto hakkas undama. Ei teagi nüüd, kas sai pihta või lihtsalt selle raksaka pärast - aga jube oli küll. (ümberringi teised autod ei unnanud) Panin autole hääled sisse ja mõtlesin, et kui kiiresti sõidan, siis ehk äike mind kätte ei saa :) Teel oli ikka päris palju puid maha murdnud. Kummaline on see tänavune suvi - palju kuuma ja palju äikest. Niivõimsaid äikesetorme ei mäletagi. Eks neid on olnud ennem ka - aga nii tugevaid ja nii tihti?
Nüüd tahaks natuke kuiva palun. Mul vaja ju see majaesine 20*3 ära lõpetada. Killustik kohal, taimed kohal, maa ka juba peaaegu lõpuni mätastest vabastatud. Peaks vist naabrinaisele ütlema, et korjaku oma pesu õuest ära - aitab küll vihmast :)

20.juuli pildis

2011-07-20T23:55:00.001+03:00

Selline nägi parukapuu välja täna hommikul. Need kastesed parukad lausa käskisid toast fotoka tuua. Eks ma siis klõpsisin mõned pildid:

Lemmik roos: Tommelise:

Floksid alustavad, õhtuks olid juba ka teised värvid lahti:

Vesipalm on hoogu sattunud - kus ajab alles uusi võrseid. Ju vist meeldib talle seal jalgupidi tiigivees:

Ka Muhedikult saadud vesikarikas tundub ennast hästi tundvat. Tookord oli ämbris üks pisem karikas ka veel - aga too käitub kummaliselt: kord näitab ennast ja siis kaob kuskile ära ja siis ilmub jälle välja. Lahedad tegelased:

Crimsons Pirate

SexyRexy pistsid hiired talvel nahka. Seetõttu on ta tänavu suht õnnetu ja äbarik - aga peaasi, et taastub:

Selleeest Sommerwind õitseb kohe mitme eest. Pildil ainult üks oksakene:

Ja kes ütles, et cattleyad on kevadised õitsejad ja õues neile ei meeldi? Nu sellele isendile igastahes väga meeldib - kokkus lausa õiepungi ajama :) Kuigi ta kevadel õitses mul korralikult.

Tegelikult olen ma oma plaanidega nati jännis. Nu mitte ei edene see kaevamistöö. Seepärast imetlengi neid, kes nagu nõiaväel tekitavad omale uusi istutusalasid. Paar päeva ja valmis. Mina siin hetkel punnin oma 20*3 m juppi kaevata - ja mitte ei edene see asjandus. Ma graafikust ikka täitsa maas. Täna jõudis suur kruusahunnik juba kohale. Graafikujärgselt oleks pidanud homme istutus ja kividega katmise õhtu olema. Aga poiss lõi plaanid sassi - selle asemel, et emmel maad kaevata - põõnutab kutt nüüd toas ja lakub haavu. Aga pole hullu - kaevan ise ära, aga kiviveost see masuurikas järgmine nädal küll ei pääse :D

Ahjaa - herilastega on totaalselt kaputt. Nüüd saab rahulikult aias ringi kõndida ja muru kah ära niita :D

Nüüd vist....

2011-07-19T22:13:00.000+03:00

... sain nendest herilastest võitu. Täna nuhkisin välja, et Kaupmehest saab cobrat. Hankisin siis Kaupmehe kaardi ja põrutasin kohale. Varustasin ennast ikka korralikult - nuhh, et ikka järgmisteks kordadeks ka varuks oleks võtta. Ja see mürk tõesti mõjus! Kõigepealt võttis pikali need kes pesa avause ümber lendasid. Siis lasin pool pudelit sealt avast sisse - ja kus siis kukkusid sumisema. Aga nüüd vähemalt nägin ka teised sissepääsud ära - neid oli veel ca 5 tk. Ma võisin peris kummalist vaatepilti pakkuda kui ma seal ringi kargasin ja mõlemas käes mürgipudelit pihustasin :) Nii õhku kui maa sisse. Kõik vähegi augu moodi asjad sai täis pritsitud. Nüüd õhtul igatahes valitses seal koha peal vaikus. 2 pudelit cobrat pidid ikka oma töö küll ära tegema, sest ise tunnen ennast ka kuidagi poolpilves olevat :D Aga eks kõigeparemini oskan hommikul öelda.

Poisiga kah õnneks kõik korras - näost meenutab küll nendest kosmosefilmidest pärinevaid tulnukaid - kuid see on õnneks mööduv nähtus. Aga nagu öeldakse: elu õpetab. Kui vanemaid ja targemaid ei taheta kuulda võtta ja kõike ise katsetama peab. Kahju ainult, et need elu õppetunnid teinekord nii valusad peavad olema - aga ju siis peavad.

18.juuli

2011-07-18T23:46:00.000+03:00

Uhh - õhtusse jõudis see päev lõpuks. Nu nii väsitavat, pingelist ja närvesöövat päeva ei mäletagi.
Algas kõik ikka hommikul, kui tuvastasin, et nendele minu herilastele ei mõju bensiin ja tikud kah mitte. 3-0 nende kasuks. Nu mis siis edasi - kas tõesti dünamiit? No aru ma ei saa, kuda kõiksugused tegelased ikka siia minu aeda koguneda suudavad: herilased+vapsikud+kodumesilased (mitmeid sülemeid ikka aastate jooksul siit läbi käinud)+maamesilased+mutid+erinevat sorti hiired+vesirotid+nahkhiired. Igatsorti konnadest, vesilikest, sisalikest ja muudest mutukatest-putukatest ma parem ei räägi. Paar päeva tagasi nägin nirki - nu see on vähemalt hää loom. Ja kõik see minu pisikesel 2000 m2 krundikesel. Kusjuures naabrite juures pooltki sellest populatsioonist.
Siis tööpäev - hullumaja. Osad meie töödejuhatajad on jätkuvalt puhkusel ja seega töö tuleb nendel ära teha, kes puhkusel ei ole. Ja see on ju teada tõde, et kui mingi probleem kuskil on, siis kohe tuleb teine veel ja lõpuks hakkab neid probleeme uksest ja aknast sisse sadama ajades normaalse inimese lihtsalt hulluks. Ma siiamaani ennast ikka suht normaalseks olen pidanud :). Tööpäeva õhtu päädis sellega, et üks mu töötajatest helistas ja nuttis, et mida teha - ühel meie hallataval objektil on ühes kabinetis jumalast täis mees põrandal pikali, ajab vahtu suust välja ja möriseb midagi segast. Tuba on täis tühje alkoholi pudeleid, suitsukonisid ja okset. No nuta või naera - helistasin siis tolle mehikese naisele ja palusin tal oma kallis abikaasa ää toimetada lähema 10 minuti jooksul või olen sunnitud politsei kutsuma. Õnneks suhtus naine asja mõistvalt - ikkagi inimene :D. Orgunnis oma abikaasakese taksoga koju ja jäi ise seda segadust seal koristama. Uhh - selle mehikese nahas ma homme hommikul küll olla ei tahaks :D Naine sisises nagu uss ta peale :D
Vahepeal käisin korraks ikka kodus kah - nuh, et herilastele pilk peale visata ja röövliplikal kõht täis sööta. See vaeseke loksus minuga ju terve päev kaasas. Ja väga hea, et koju tulin. Hetkel kui kodunt lahkuda tahtsin - käis õues kõmakas ja siis röögatus. Poiss, kes oma autot putitas, sai kuuma vee ja auru pahvaku täpselt näkku. Aga siis läks kiireks - esimese raksuga ei osanud ma muud teha kui kuti peadpidi aiavoolikust tuleva külma veealla pista. Ja siis kähku traumapunkti. Seal muidugi hiigelpikk järjekord - aga nii kui vastuvõtus poisi näkku vaadati - lükati ta raami peale ja kohe võeti ette. Kui siis pool tundi hiljem õde sealt protseduuride toast välja tuli minuga rääkima ja ütles, et õnneks midagi väga hullu pole - enamuses I astme põletus (92 % näost) ja paaris kohas (0,4% näost) II astme põletus, siis hakkasin seal ootesaalis lahinal nutma. Kõik need päeva pinged vist purskusid korraga minust välja - nii et isegi röövliplika ehmatas. Ta pole harjunud mind nutmas nägema - seda juhtub ikka vägaväga harva. Lohtuseks öeldi mulle, et I astme põletus arme ei jäta ja II astme põletusega võivad kerged armid jääda. Tea kas see oli siis nüüd minu rahustuseks öeldud või ongi nii - eks tulevik näitab. Ööseks jäeti igastahes kutt tilgutite alla jälgimisse, et mingit põletikku ei lööks. Kuidas ma sealt haiglast koju sain - ei mäleta siiamaani. Ja vaene röövliplika tilpnes mul kogu aeg nagu hirmunud hirveke sabas. Nüüd tegin pitsi konjakit ja tunnen kuidas maha rahunema hakkan.

Uhh - nüüd nutsin ennast siin blogis kah välja - hakkas nats kergem. Aga tegelikult tahaks ma hirmsal kombel teada, kust saaks Tallinnas Cobra mürki. Sest homme läheb see trall ju nende kuramuse herilastega ikka edasi- täna said nad natuke vabamalt hingata - mul polnud nende jaoks lihtsalt aega.

lõppvaatus

2011-07-18T01:21:00.000+03:00

Nu saigi siis järgmine päev poodi marsitud ja 2 pudelit kõikse lubavamate kirjadega herilasemürki koju tassitud. 7 euri pudel (röögatu hind mu meelest). Kirjade järgi pidavat mõjuma nii, et kui 5 m pealt putuka suunas pihustad, halvab ja külmutab ta putuka momentaalselt ära, millele järgneb kiire ja valutu surm. Nu hääkene küll - ega ma mingi piinaja pole, seepärast mulle see kiire ja valutu ja effektiivse lõpu jutt meeldis. Tulin siis koju ja kohe proovima. Lapsed, penid ja muud pudulojused igaksjuhuks tuppa ja ise herilasepesa juurde. Seal loomulikult elu käis - proovisin siis 5 m pealt pihustada - ei miskit. 3 m pealt, kui täpselt pihta sain, võttis putuka pikali küll - aga 5 sekundit hiljem oli ta jälle püsti ja kurjem kui ennem. Nu ma ikka vähemalt 10 x üritasin, aga tolku sellest polnud muud, kui et need kurjavaimu sunnikud muutusid veel tigedamaks - ja ma vaatasin, et enda tervise huvides on parem taanduda. Nii, et 1-0 herilaste kasuks.
Aga mul oli 1 pudel ju veel seda imemürki järgi. Ok, mõtlesin, las läheb pimedaks ja une pealt teise ilma minek peaks ju kah kena olema. Õhtul varustasin siis ennast taskulambiga ja läks uuesti jahtimiseks. Tühjendasin terve pudeli sinna auku, kus nende pesa oli ja viskasin mulda täis. Hõõrusin rõõmsalt käsi ja olin täiesti kindel, et nüüd jäin mina peale. Tutkit brat, nagu öeldakse - hommikul oli igastahes auk uuesti lahti uuristatud ja tavapärane sisse-väljasagimine käis edasi. Nagu oleks vett neile sinna kallatud. Nii et 2-0 herilaste kasuks. Nu egas siis midagi - käiku läks plaan B. Õhtul varustasin ennast jälle taskulambi; bensiinikanistri, tükikese kaltsu ja tikkudega. Pool liitrit bensiini, paar tükikest kaltsu, tikust tuli otsa - ja korras. Aga ega ma ennem ikka hõisata ei tahaks - ootame homse hommiku ära. Aga nii tahaks kirjutada, et võit on minu!

ps Bauhofis müüja ütles kohe, et mis te selle mürgiga jamate - bensiin ja tikud ja asi lahendatud. Et oleks veel et maja räästas - aga keset muruplatsi - pole probleemi ju. Järgmine kord usaldan müüjaid - tuleb odavam. Selle 14 euri eest oleks saanud mõne tuusti parem sealtsamast Bauhofist osta :D

On ikka elu!

2011-07-14T23:20:00.000+03:00

Konnad garaazis, nahkhiired rõdul ja herilased murus. Hääkene küll, konnad saab kenasti välja transportida; Nahkhiirtega saab kah hakkama - pääasi, et nad tuppa ei roniks. Aga herilased murus. Kuramused oskasid kõige käidavama koha peale endale maa sisse pesa urgitseda - kusjuures eile neid seal polnud. Peale kahte litakat 30 sekundilise vahega, sai minu mõõt täis. Homme lähen ja ostan kõige kangema mürgi, mida poes saada on. Kui sõda- siis sõda. Armastuses ja sõjas vahendeid ei valitavat :) Naabrimees soovitas küll bensiini ja tikke kasutada - eks ma selle jätan varuvariandiks. Või on kellelgi mingeid muid soovitusi?

Ja, et i-le täpp panna - taheti mulle eile nastik kinkida. Jeerum - ma jälestan igatsorti roomavaid elukaid - ja kardan neid kui tuld. Mul vahet pole, olgu nastik, rästik või vaskuss - ühesugused maod kõik. Ma vist koliks välja, kui mõne sisiseva eluka aiast leiaks :D Ma olen nõus ennem muttide ja hiirtega, kui roomajatega. Jaa - nüüd kindlasti öeldakse, et nastik on kasulik loom ja püüab hiiri. Aga ennem võtan kassi parem :D
Aga sisalikud on lahedad - need mulle meeldivad - aga neil ju jalad all, seega roomajad nad pole :D. Õnneks viisid lahked kingitoojad selle eluka minema - loodame, et nad seda kuskil aia taga lahti ei lasknud :D

kesksuvised hetked

2011-07-13T19:07:00.001+03:00

Pirouette uhkeldab

Sweet Pretty:

Christopher Marlowe elulõnga embuses:

Parukapuu Royal Purple tõestab, et ta on oma nime vääriline - tõeline parukas:

Liiliatega on vist nii, et kui oled nad omale aeda lubanud, ega siis kergelt neist enam lahti ei saa. Teda olen ma iga aasta ära jaganud - aga ikka toretseb ta mul edasi. Millegipärast ei meeldi ta mulle absoluutselt - nii, et kui keegi tahab - palun väga (sordi nime ei tea) ( liiliapuhmas juba uues kodus):

See kollane aga on kuskilt ise mulle kolinud - nu mitte ei mäleta, et oleks teda kuskilt toonud ja istutanud. Samas tema vastu mul pole midagi. Liiliate juures meeldib mulle ainult puhas õietoon - nii kui on kuskil mingid laigud või kirjud õied - ei sobi nad mulle kohe mitte. Kiiksuga olen vist :)

Kaotsiläinud nimega elulõnga liik:

Tõrvikliiliad hakkavad juba vaikselt lõpetama:

Tiarell õitseb sügiseni, küll mitte nii intensiivselt kui juunikuus - aga kui pidevalt äraõitsenud õisikuid ära lõigata, siis ajab uusi õisi:

Prževalski kobarpea on minu juures esimest korda õites - eelmine aasta oli pisike titt alles:

Astilbed - suured lemmikud rooside ja hostade kõrval:

Lavendel - huvitav kas teda ka jagamisega saaks paljundada?

Kevadel mulle kingitud floks Star Fire - kahjuks on kinkija petta saanud vist- Star fire peaks olema tulipunane - aga see siin on täitsa sinine - seega kui keegi tahab sinist floksi - kingin edasi (floks ka juba uues kodus)

Suurelehine hortensia - esimest aastat minu juures õitsemas. Aga 2 väga karmi talve üleelanud. Kuigi Luual olid ta õisikud 3 x suuremad - minul siin pisikesed, kas peaksin teda järgmisel aastal millegagi kostitama, et õisikud suuremad oleksid? Nälgas ta küll ei tohiks olla - sinna istutusalasse sai ikka südamest komposti ja tiigimulda veetud.

Kasvuhoones hakkavad esimesed arbuusid valmis saama:

Ja järjekordselt on tulemas viinamarjauputus. Seeaasta teen küll esimest korda veini - õunu on ka meeletult palju. Proovin ära

Ja lõpetuseks üks pilt ülemöödunud öö äikesetormist. See oli megavõimas vaatepilt. Sellist valgusemängu nägin ma esimest korda. Istusime lummatult kella 2 öösel rõdul ja vaatasime. Sellistel hetkedel tunnen, kui väike kübe on üks inimene looduse kõrval ja kui võimas on kõik see, mis on meie ümber. Pilt ei ole minu tehtud, aga pildistatud meie rõdult ja autoril ei olnud midagi selle vastu, et ma sellega oma blogis natuke uhkeldan. Äike:

10.juuli

2011-07-10T09:27:00.000+03:00

Eilne päev oli põrgupalavus. Tuuleõhkugi ei olnud - iga liigutus oli nii raske, et pani higi ojadena voolama. Alates lõunast umbes hakkasid siis meie ümber äikesepilved tiirlema - tulid küll ida, küll lääne ja lõuna poolt. Lootsime, et nüüd siis saame vihma kah - aga tutkit. Kõik läksid kena kaarega meist mööda ja kallasid end Tallinna peale tühjaks - meile näidati ainult taevast tuledemängu koos aupaukudega. Vedasin siis aga voolikud välja, et hakkan kastma. Naabrinaine tõi pesu õue kuivama - ja siis ta tuli see kauaoodatud vihm. Palju teda ei tulnud - padukat ei olnud, aga vähemalt midagi. Õhu lõi selgemaks ja jahedamaks. Me naabrinaisega naersime, et see on alati nii, kui tema oma pesu kuivama paneb, siis ikka mõni tilk sealt taevast tuleb. Ta lubas nüüd iga päev pesu pesta ja kui omal must pesu otsa saab - ma siis lubasin enda pere pesu ka talle pesta viia ja kuivama panna - ehk siis nõiub iga päev seda vihmakest välja :D

9.juuli

2011-07-09T12:00:00.000+03:00

Meeletu kuumus. Hommikul kell pool 9 näitas köögiakna tagune kraadiklaas (põhjasuunas) 28,2 kraadi. Mis siis veel päeval peaks olema. Vihma pole tulnud siinkandis mitu nädalat. Kõik kuivab. Isegi vana äädikapuu on pooled lehed longu lasknud. Aga samas tundub mulle, et teistel pole nagu häda midagi.
Nädal on olnud nii töine, et ausalt öeldes ei jäänud isegi aega hinge tõmmata. Töö juures on pooled puhkusel - ja nuhh ülejäänud siis rabavad mitmel rindel. Päevad venivad teinekord hiliste tundideni. Õhtul koju jõudes on jõudu ainult kastekannuga tiir potielukatele ja amplitele peale teha ja kasvuhoone kiirelt üle lobistada. Rohkemaks küll jaksu pole. Kui vanasti oli keha vääsinud ja vaim isegi oleks jõudnud, siis nüüd on vaim ka väsinud :D
Aga terve nädal olin möödunud nädalavahetuse lummuses. Viimasepeal külaskäik oli! Kõigepealt Hiline oma uhke aia, külalislahkuse, paadisõidu, õpitoa ja loomulikult teiste aalujatega :D Ja siis grupiõde samuti oma imeilusa aia, jõe ja külalislahkusega. Ilma nende kahe päevata poleks ma vist seda hullumeelset nädalat vastu pidanud - tõeline puhkus oli. Aitähh teile kõigile!

Fotokas ununes tookord loomulikult koju, seega fotomälestusi kahjuks pole. Lillekasvatajalt saadud vesipalm leidis omale kena kohakese tiigi kalda ääres kivide vahel jalad vees ja tunneb ennast suurepäraselt:

Sellel talvel välja läinud paju asemel on nüüd grupiõe käest saadud nooruke paju. Hetkel tundub, et ta on selle kuumaga väntsutamise kenasti üle elanud ja nädalaga isegi kohanenud. Ma muidugi uputan teda 2 x päevas ämbritäie veega:

Kusjuures Muhediku juurest võetud paju pistikud on kah kenasti juba juured alla võtnud - nii et varsti on mul siin vist pajumets :)

Suur saak Tänassilma jõest. See ämbritäis siis leidis koha minu tiigikeses. Thela juurde rändas suurem mannergutäis:

Koju tagasi jõudes klõpsisin ka oma aiast mõned pildid. Ainult, et polnud aega neid üles panna - panen siis nüüd. Parem hilja kui mitte kunagi :)

3. juuli õhtul väike osa roosipeenrast:

Mozart- temaga läksin veidi alt. Ei tohi ikka emotsioonioste endale lubada ja piltidest võluda lasta. Tuleb enne ostu ikka natuke maad uurida.Ta on imearmas lihtõieline roos - keda müüdi mulle pinnakatte roosina. Jah pinda ta katab kenasti, ainult kahjuks teeb ta seda 1,2-1,4 m kõrguselt laiutades :D Pean talle sügisel teise koha otsima, kuna ta lihtsalt varjutab teised pinnakatjad oma jõulisusega ära. Hiline sa arvasid, et sinu see tundmatu lihtõieline võiks Mozart olla - ei ole - ta on sul midagi muud.

Rhapsody in Blue- tänavuaasta eriti kaunis. Eelnevatel aastale on ta olnud selline ümbervajuv torakas, mis mulle rooside juures absoluutselt ei meeldi. Roos peab minu meelest olema kompaktne ja ise püstiseisev põõsas. Hea küll - vahest võib mõnele mõne oksakese toestuseks alla panna. Ma sügisel isegi lubasin, et viskan ta üldse aiast välja. Tundub, et ta võttis mu juttu kuulda - ja sellel aastal on ta vägagi kena kompaktne õitsev põõsas - just selline nagu õige roos olema peab :)

City of Belfast - väga erksa värviga, eriti hästi tuleb ta särav punane välja õhtuhämaruses ja kombinatsioonis valge tooniga - minul on ta kõrvuti Aspiriniga

Aspirin:

Üldse mulle meeldib punast ja valget kokku panna - mingi kiiks vist :) Siin siis Robusta ja kõrge kipslill:

Guy the Savoy:

Eden Rose:

Falstaff: Ka tema õiget värvi ei õnnestu mul kuidagi pildile saada - siin tundub selline tavaline punane - aga tegelikult ei ole - ma ei oskagi seda värvi kirjeldada - seda peab ise nägema :)

Summer Song: hästi huvitava värviga - selline telliskivi oranz - kahjuks ei saa ma seda õiget värvi kuidagi fotokasse:

Vasakul Apricola ja paremal Sahara:

Mõned teised õitsejad ka:

Müüdud mulle roosaõielise roomava angervaksa nime all. Aga ma ise kahtlustan, kas ta mitte angerpist pole - mõni tema sort:

Sügisel säästukast haaratud mingi lauguliste pakist tuli selline kena isend välja - meenutab luigelille, aga tegelikult on mingi lauk - ja tundub, et mul on varsti terve aed teda täis, sest moodustab meeletult sigisibulaid :D

Savisaarelt ülemöödunud aastal ostetud Arisaema ciliatum var. liubaense (CT 369), võsund-tulivõha pikatipmeline teisend. Tõstsin ta sügisel teise koha peale ja muidugi kevadel enam ei mäletanud kuhu - küll ma otsisin teda. Aga kuna ta on nii hiline ärkaja, siis ennem ei leidnud kui nüüd alles. Nüüd kenasti märgistatud ja järgmine aasta ei tohiks tema leidmisega probleeme olla. Ta on

selline hästi omapärane tärkaja - kui nina mullast välja pistab - meenutab roostes raudnaela :)

Arvasin et tema siin on täpitud kellukas - aga täpitud kelluka lehed on karedad - tal ei ole. Köögikata, mida sa mulle paar aastat tagasi aeda tõid - väga vahva laiutaja siin aianurgas igastahes - naat ka ei pääse löögile :)

Astilbed ka alustavad:

Kõige pimedamas aiaosas tunneb ennast ideaalselt laudleht. Päikest ei saa ta vist grammigi - vbl maksimaalselt suve alguses hommikuti pool tunnikest. Ta on sellel kohal olnud nüüd juba ca 5 aastat - ja alles nüüd hakkab ta oma lehtede võimsust näitama. Mõõtsime huvipärast lehe läbimõõdu ära - nõksa alla meetri jäi. Kui raatsiks ühe lehe ohverdada - saaks kena lindude joogikausi ju teha - sellest tsemendi segust :

Ja kui möödunud aastal oli Silberlocke´l ainult 1 käbike - siis tänavu on neid palju :):

25.juuni II vaatus

2011-06-25T10:52:00.000+03:00

Öösel toimus siis teine vaatus. Ärkasin kella 4 paiku - nagu kahurit oleks lastud kõrva ääres. Ja kordus sama, mis päeval. Tirisin aga siis kõikvõimalikud juhtmed seinast välja ja kobisin magama edasi. Nüüd hommikul sai siis aed ka üle vaadatud. Need, mis eile päevast nö poolpüsti jäid, on nüüd täitsa maatasa. Festiva Maxima on ennast ühtlaselt mööda peenart laotanud - kuigi eile sai veel lisatugesid pandud. Musta leedri `Black Beauty`oksad kõik pooleks murdnud. Kõik põisenelate sordid pikali jne. Isegi hostad on laiali pekstud osaliselt. Eks nüüd tuleb siis käärid käiku lasta. Saab veel kord jaanituld teha :) Aga tigudel on pidu - eile sai 2 ämbritäit ära küpsetatud. Peab röövliplika kuidagi ära moosima, et ta täna jälle tigusid korjaks.

Jaanipäev

2011-06-24T17:57:00.000+03:00

Ossa juudas! Tund aega tagasi läks meist üle selline äikesetorm, et penilase silmad on veel siiamaani hirmust suured nagu tõllarattad. Välgul ja paugul vahet polnud ja paar raksakat olid ikka sellised, et tundus, et nüüd põrutas küll kuskile sisse. Ja siis hakkas kallama - akna taga oli ühtlane veesein, tänava asemel oli jõgi ja tiik ajas momentaalselt üle kallaste. Kui nii edasi, siis peab ikke tõsimeeli endale mõne väikese paadikese muretsema :). Tegin väikese ringkäigu aias. Pojengid kõik pikali, roosid vastu maad ja naabrite noor pihlakas pooleks. Teagi nüüd kas saigi pihta või lihtsalt eilse tuule ja tänase paduka tulemusel. Aga milline õhk hetkel peale seda tormi on! Nii selge ja värske.
Ja inimene ikka õpib iga päev. Enne kui see möll lahti läks, oli taevas üsna selge ja lähenev pilv ei tõotanud tuua midagi hullu - nuhh selline tavaline natuke tumedam pilveke. Seisime just rõdul, kui järsku läks hirmsaks suminaks lahti. Meil pööningul on maamesilaste pesa - ja järsku hakkas neid igast ilmakaarest massilisena saabuma. Ju nad tundsid seda maru ette ja kiirustasid koju. Selle augukese juures, kust nad sisse ja välja lendavad, moodustus lausa järjekord - nii kiire oli koju saabumisega. Sellist tunglemist nägin tõesti esimest korda.
Aga eilne jaanilaupäev oli esimene sääsevaba jaanilaupäev mu elus. Päev läbi puhunud tugev tormituul viis vist kõik sääsed minema. Õhtuks õnneks tuul vaibus niipalju, et lõkke julgesime ikke põlema süüdata. Veevoolikud olid muidugi igaksjuhuks ka kohe kõrval. Ja siis ma mõtlesin, et miskit on nagu puudu. Ja saingi aru, et sääski pole. Viimasepeal jaaniõhtu oli! Soe, peaaegu tuuletu, kuiv ja sääsevaba! Ainult jaaniussikesi ei leidnud, kuigi me röövliplikaga neid otsimas käisime.

suve algus

2011-06-22T00:50:00.000+03:00

Suvi saabus suure paugu, kärtsu ja mürtsuga. 5 sekundiga olin läbimärg - nagu oleks ämbritäis vett - ahh, mis ämbritäis - terve mitmesaja liitrine vaat - kaela kallatud. Olin sel hetkel sellises kohas, et varjuda polnud kuskile - ja nii ma siis alistusin ja jalutasin vihmas. Autoni jõudes oli tunne, et hambad on ka vett täis :) Kahju, et shampooni ja pesupulbrit ei taibanud kaasa võtta - muidu oleks ennast ja riided ka kohe puhtaks saanud :)

Iiriste õitsemise aeg on ka siis meite kanti saabunud. Aed- iiriseid mul pole. Ja siberlased kohe kohe avanevad - aga esimesena avanes birma iiris - ehk Muhedik tuvastab ta lõpuks ära ka :). Kahju, et ei õnnestu seda musta sametist tooni kuidagi pildile saada:

Amorfa on tänavu õisi paksult täis - jälle must:

Ja mõned roosid ka ikka. Õisi on tänavu rohkesti, aga nad on kuidagi väiksemad kui tavaliselt. Arvan, et sellest kuumalainest:

Nädalavahetusel sai üks trett ka lõunaosariikidesse tehtud. Järvselja, mis esimese hooga autoaknast tundus, et ähh - pole siin midagi. Aga kui autost välja sai pakutavat uudistama, siis olekski jäänud sealt potte autosse tassima :). Vahepeal ähvardas mind oht, et ei mahugi enam auto peale :).
Savisaare pojengid võtsid sõnatuks - hea, et laugud juba lõpetanud olid - muidu, ei tea, mis oleks võinud juhtuda :D Savisaare juures olen ennem ka paar korda käinud, aga mitte kunagi siis kui pojengid täisõites. Vapustav vaatepilt:

Kui juba, siis juba - Savisaare juurest otse Kähri juurde. Kuigi juba neljandat aastat järjest jäin ilma hostast, mille järgi ma tema juurde tegelikult läksin - pole hullu - eks siis tuleb ka viiendat korda tagasi minna :) Aga selle eest sain sealt 3 siberlast, kes Kähri poolt kohe otse peenrast välja said kaevatud ja minu poolt pühapäevases lausvihmas maha istutatud :) Panen siia nimed ka kirja - nu nii igaks juhuks - kui muu nimekiri peaks kaotsi minema ( minuga ikka juhtub seda aegajalt)
`Simple Gifts´
`Lemon Veil`
`Regency Belle`
Eks pilte saab järgmine aasta ehk näha :)

Aga siis tuli päeva maiuspala - Muhedike aed. Võimas! Alati, kui ma seal käin, olen lummatud. Kahjuks ei olnud valgus pildistamiseks enam kõige parem. Ja siberlastest klõpsitud pildid ei tulnud välja. Aga üldpildid:

Suured tänud Thelale, et ta mind auto peale võttis Ja Muhedikele super sooja vastuvõtu eest!

1

2011-06-17T21:30:00.000+03:00

Haa - kätte sain! Esimese sellel aastal. Minu kisa peale jooksid isegi ehmunud naabrid välja. Et mida see hull naabrimoor seal vihmas karjub ja keksib. Mingi nui peakohal. Ahh, et kelle kätte sain - nu muti ikke :)
Nüüd naabrimees ka trotsib vihma ja sitsib oma mullahunnikute juures. Mina aga vinnastasin lõksud ja ega üks ilma teiseta jää :)

15.juuni

2011-06-15T23:17:00.000+03:00

See kuumalaine sai õnnelikult üle elatud. Nu oli ikke tappev küll. Aru ma ei saa, miks meil siin Eestimaal see ilmake nii äärmusest äärmusesse kõigub? Et kui seda sooja antakse - siis ikka nii, et olen oimetu - näppu ka liigutada ei jõua. Ja kui külma antakse - siis ikka nii, et ei jõua ära väriseda seal teki hunniku all. Jube vara saabus seekord see kuumalaine. Ma pidin ikka mitu korda kalendrisse vaatama ja meenutama, et ikka on juuni algus alles, mitte juba kesksuvi. Nii kõrbenud muru, kui sellel aastal, ei mäetagi. Kuigi umbrohule ei teinud see kuumus midagi - vohas isegi rohkem. Õnneks nüüd on vihm ka meite kanti sattunud - täna kastis päris korralikult ja murugi hakkab kenasti rohelist tooni tagasi minema. Kui paar päeva veel niimodi sajab, siis saab võilillevarte asemel ka rohtu niita:). Ja saab ka oma viimased potiasukad ehk lõpuks ära istutada.
Aga aias hetkel on domineerivaks tooniks kollane:
Hilise varajane õitseb juba pikemat aega:

Hollandi iirised - mulle meeldib nende puhas toon. Kusjuures pidavat nad külmaõrnad olema ja peaks talveks keldrisse talvituma viima. Mul nad juba viis aastat ühe kohapeal - muudkui paljunevad:

Yellow Crown tegi esimese õie lahti:

Isegi põõsad on mul kollast tooni :) Villase lodjapuu nooruk:

See mätas seadis ise ennast rooside juurde :)

Üks minu lemmikutest varasuvistest õitsejatest:

Natuke teisi toone kah - kalju aarum:

Kaunis veigela `Victoria`

Vaat mis kuumus tegi eremurusega - puhta kõver tänavu. Aga ikkagi venitab üle 2,5 m pikkust välja:

Üks minu lemmik roosidest `Regensberg`:

Mäginulg on viimastel aastatel kasvuhoo sisse saanud:

Nüüd küsiks nõu. Mida ma peaksin tegema oma korea elupuuga? On teine siuke nässakas. Kaheharuline. Ise mõtlesin siin, et võtaks ühe haru maha. Või mis targemad arvavad?

Ja kapsakasvatus ei edene mul ka kohe mitte kuidagi. Pole ennem brokkolit kasvatanud. Kas nad peavadki nii kõrged olema? Ma ise arvasin, et nad peaksid olema nagu lillkapsad - et moodustavad pea seal maapinna lähedal. Aga need isendid, kes mul kasvuhoones hetkel kasvavad, on sama kõrged kui tomatid juba ja pead küll moodustama ei kavatse hakata. Või on kuumus süüdi. Või olen mina lihtsalt saamatu :D

Juuni algus

2011-06-03T00:16:00.000+03:00

Kui kõik ümberringi ehitavad ja kaevavad ja istutavad ja ümberistutavad ja kujundavad jne - siis mina pean jätkuvalt võitlust nende kurramuse elukatega. No ausõna - minul on küll mõistus otsas. Aed näeb välja nagu kuumaastik. Kõik lõksud, mis majapidamises olid on kasutuses + veel laenatud see nn superlõks. Ja ikka mitte midagi. Mul sihuke tunne, et need elukad seal maa all lihtsalt irvitavad minu üle. Eelnevatel aastatel on nad alles augustikuus oma hunnikuid ajanud - sellel aastal künnavad nad vist aasta algusest saadik. Nad veel nii kavalad, et lõksu ka ei lähe. Mitu korda olen rõõmust hüpanud - et näe see superlõks on lahti - nüüd sain ta põrgulise kätte - aga tutkit - mutikene on lihtsalt ümber või alt või ülevalt läinud ja jätkab oma käikude ajamist. Igastahes on mul tunne, et enamus mulda on nende elukate poolt ümbertõstetud. Ja nüüd on nad vist aiakujundamise ka enda kätte võtnud - varsti võib näha kuidas taimed kenasti teise kohta on paigutatud. Eile hakkasin keerdoksalist sarapuud kastma - järsku tekkis puu alla hiigel auk - ime, et puu sinna sisse ei kukkunud. Täna siis müttavad need elukad roosipeenras - eks siis homme tuleb roose hakata aukudest välja sikutama. Ausõna - mina muretsen kuskilt nüüd dünamiiti ja panen laengud üles. Et kuda see ütelus nüüd siis oligi - et trumm läks, mingu pulgad kah. Et niikuinii pole enam miskit järgi kuskil varsti - põrutan parem ise kõik vastu taevast - saab elukatest naukeseks rahu ja uue kujunduse kah :D

Aga tiigis hakkasid vesiroosid õitsema - see on koht, kuhu mutt ei lähe - vist.

16.mai

2011-05-16T00:15:00.000+03:00

Lõpuks on taevaisa ka meile halastanud ja oma luugid valla päästnud. Terve laupäeva sadas mõnusat, tihedat vihma. Oleks võinud ka pühapäeva sadada - aga hea, et niipaljukestki saime. Need 2 järjestikust soojalainet kuivatasid maa ikka nii ära, et aeda korrastades rohimine oli võimatu - maapind oli täiesti kivikõva. Ja enamus kevadisi õitsejaid õitsesid nii kiiresti ära, et ei jõudnudki neid näha. Kevadmagun Multiplex, mis tavaliselt ikka üle nädala oma õitega uhkeldab, sai sellel kevadel vist ainult 1,5 päeva oma õiteilu näidata. Igastahes kui ma fotokaga kohale jõudsin, olid õied juba pudenenud. Ja nii ka teised kevadised õitsejad.

Täna õnnestus peaaegu tervele aiale rohimise tiir peale teha - maapind oli kevadiselt märg ja pehme ja võilille juurikad tulid lups ja lups peenrast välja. Ongi käes võilille õitsemise aeg - muruplats nii kenasti kollane :) Peab vist ikka selle starane kuuri ikka tegema.
Kurramuse hiired on talvel ikka kõva pidu pidanud - enamik minu sügisel maha pandud kallitest sordi tulpidest on igaviku teed läinud. Ainult silt istutusalas näitab, et vist peaks siin midagi olema.
Ja veel üks tähelepanek nende hiirerajakte kohta - nad kurramused on veel valivad kah. Roosidest sobivad neile ka need kõige kallihinnalisemad sordid. Kõik garden.ee-st aastate jooksul tellitud Delbardi ja Austini roosid on maatasani ära hekseldatud - lausa saepuru sai välja kraabitud. Aga eesti´kasvatajatelt ( Joostilt ja Ojasalult) ostetud roosid on kõik puutumata. :) Aga õnneks on kõik elus. Selle talve nahka läks ainult 1 roos - Golden Gate - eelmine aasta istutatud - aga istik ise oli suht niru ja ju ta siis ei jõudnud korralikult juurduda.

Täna sai ka kasvuhoone korralikult läbi leotatud - homme istutan tomatitaimed sisse ja panen kurgid seemnest maha. Arbuuside ja melonitega läks seeaasta kehvasti - tööl olid mega kiired ajad ja ununesid need seemned õigel ajal mulda panemast. Nüüd juba hilja. Jube tänulik olen, kui keegi satub seda blogi lugema, kelle mõni taim üle ja mulle mõne arbuusi ja meloni taime müüks :)

Triinu!

2011-05-12T00:00:00.000+03:00

Clarity´s Desiree - meile lihtsalt Triinu ( 06.07.1996 - 11.05.2011)

Hüvasti kallis sõber! Aitähh, et olid minu kaaslaseks pea 15 aastat. Sa tundsid alati, kui mul oli raske ja tulid ja panid oma külma nina minu pihku ja vaatasid oma pruunide silmadega nii mõistvalt ja lohutavalt. Ja kui ma olin rõõmus ja õnnelik, siis olid seda ka sina - nii ülevoolavalt, et tundus nagu rõõm muutus kohe mitmekordseks.
Aitähh, et olid sõbraks ka minu lastele. Ka nende muredele ja rõõmudele elasid sa kaasa. Ju pubekas usaldas sulle nii mõnegi oma saladuse. Miks te muidu nii tihti kaelakuti istusite, ja poiss sulle midagi sosistas? Aitähh, et olid röövliplikale nö valvuriks ja kaitsjaks. Nii mitmedki korrad jälgisime, kuidas sa teda omamoodi kantseldasid ja vist püüdsid midagi õpetada. Kuidas teda õrnalt, aga kindlalt tiigi ja basseini juurest kaugemale puksisid, kui ta veel titt oli ja tikripõõsast ja roosipõõsast päästsid.
Aitähh, nende aastate eest, millal sa olid MEIE KOER -MEIE SÕBER! Ja anna andeks, kui me sulle alati just kõige paremad peremehed ei olnud. Ilusat koeraelu sulle sinna vikerkaare taha!

15.aprill

2011-04-16T00:54:00.001+03:00

Kui nüüd aus olla, siis esimesest ehmatusest olen juba üle saanud. Kuigi jah, kui kogu see jama selle lume alt välja sulama hakkas, oli nutumaitse suus ja käsi krabas telefoni järele, et buldooser kohale kutsuda. Esimese hooga mõtlesingi, et põrgu kõik - mida ma siin jaman - buldooseriga plats puhtaks ja siledaks - muruseeme peale ja siis murutraktoriga hea sirget muru niita. Pole mingeid istutusalasid ega põõsatotsakaid. Siis tuli õnneks haigus, mis mind kolmeks päevaks 39 kraadise palavikuga voodisse surus. Vat öeldaksegi ju, et haigused antakse meile, et me endale aega võtaksime järelemõtlemiseks. Nu seda mõtlemise aega oli parajalt ja kui ma siis jälle olin võimeline aias ringkäiku tegema, ei tundunudki see pilt enam niiiii hull - kuigi jama on ta ikka. Sellist laastamistööd nagu mutid, hiired ja tundub, et ka mügrid, sellel talvel korda saatsid, pole mu silmad veel ennem näinud.

Röövliplika liivakasti ümbrus on ühtlaselt üles küntud. Samasugune pilt kordub kõikjal, kus on kõrgemad kivid või müürid:

Murust on järel ühtlane songermaa. Kes siin nüüd mütanud on- kas hiired või mügrid? Üldiselt terve aed näeb selline kunstipärane välja:

Aga selle songermaa keskel õitsevad häirimatult lumekupud:

Mürikaaria tundub neile eriti hästi matsenud olevat. Temaga pole muud kui maani maha - huvitav, kas taastub? Või tuleb hakata uut istikut otsima?

15-aastane ümmargune elupuuvorm(sorti ei tea - too aeg ei osanud sordinimele tähelepanu pöörata) on laiali nagu pannkook. Aga mõne päevaga on ta ennast tegelikult kenasti juba koomale tõmmanud, eks tuleb ise natuke puuvillase nööriga kaasa aidata:

Kõige rohkem on mul kahju äädikapuu sordist `Tiger Eyes` Näritud ta pole, aga raske lumi on teda ikka väga rapsinud - kõik külgharud on murdunud, jäänud on ainult peaoks. No loodame, et eluvaim ikka sees ja taastub:

Sellised on siis marjapõõsad. Eranditult kõik tuleb juurepealt maha võtta - kõikidel kõik oksad murdunud. Lisaks hiirtele mutid kenasti marjapõõsad ära mullanud. Või oleks targem hoopis uued istikud kevadel laadalt tuua?

Tokio kikkapuu - pooleks:

Need siin olid ainult mõned pildid. Ilma olen toringo õunapuust - oksad pookekohast lahti murdunud + pookealus hiirekeste poolt nii kenasti puhtaks näritud, et kooreribakest ka alles pole. Ja tuhkpuuhekki tuleb vist ka kõvasti rapsida. Ei teagi mis teha - pooled hekipõõsad on täiesti ära näritud kuni 1,5 m kõrguseni. Kui ma lihtsalt oksi sealt välja lõikan ja mõnes kohas vaja terve põõsas maani maha võtta - siis jääb hekki inetud augud. Tõmmata terve hekk maha? Maranad tuleb ka enamus maha lõigata ja musta leedri sordid - need kõik hiirte lemmikud olnud. Maasikapeenras pole ühtegi maasikataime järgi - mutt kõik segi kündnud. Vaarikad kõik lumepoolt maatasa tehtud ja muti poolt üles küntud. Marju lähen seeaasta turult ostma vist.
Aga mis ma siin ikke halan - eks tuleb järkjärgult kääride ja saega tegutseda.
Täna sai kõvasti reha välgutatud - kohe puhtamaks sai. Homme plaanis istutusalasid korrastama vaikselt hakata. Roosid kõik kenasti elus - mõnedel küll oksad hiirte poolt näritud, aga nendega pole hullu - niikuinii oleks kõvasti tagasi lõiganud.
Sinililled juba punnitavad õienuppe:

Rohtlaliiliad ka kenasti elu ja tervise juures - ninad juba väljas:

Kurekellad:

Ja lumerooski pääses lumehangest ja kohe õitsema:

Ronihortensial suured pungad juba ja teda peetakse meil külmaõrnaks :) :

Eriti rõõmustan oma väikese valge männi üle - garaazi katuselt sai ta endale ikka mitu tonni lund kaela ja kui ta nüüd välja sulas, oli ta pikali mis pikali. Arvasin, et temast asja ei saaa - aga näe - 3 päevaga ajas ennast püsti ja ainuke kadu on üks pisike murtud oksake :

Conica´ga nii hästi ei läinud. Lumi tuli enne maha kui jõudsin talle varjutuskanga ümber seada ja talv läbi oli ta praktiliselt lume all üleni - ja kevadel jäin jälle varjutamisega hiljaks - ja nüüd ta siis on selline rebane meil. Aga ehk ikka taastub:

Loorberikirsipuu - nii nagu ta sügisel lume alla läks, nii ta kevadel sealt välja sulas. Isegi ühtegi lehekest pole kaotanud:

Aga üks suur kahju veel nende kurramuse elukate poolt tehtud - eks linnud ka kaasa aidanud - kõik mu sügisel istutatud uustulnukad on jäänud siltideta. Nimelipikud kas maasse küntud või lihtsalt uppi lükatud ja lindude poolt minema tassitud. Nüüd tuleb neid tuvastama hakata, kui suuremad on.

5.aprill

2011-04-05T11:04:00.000+03:00

Lumi kahaneb lausa silmnähtavalt. Aiatagune kraav on juba triiki vulisevat vett täis. Esimesed tagajärjed juba ka käes: röövliplika sulpsas sisse ja nüüd kurk punane. Ja joriseb, et emme sunnib teda sellist jälkust nagu kuuma piima sibula ja meega jooma. Ehh kevadised rõõmud :DD
Aias hakkavad üksteise järgi ka elanikud välja sulama. Osa roose juba täitsa ilma lumeta - osal veel natuke peal. Flammentanz on ainuke, kellel veel suur hang turjal kükitab. Lükkasin seda lund (õieti raiusin) tema pealt vähemaks - ilusti kenasti roheline teine. Teiste väljasulanutega nii hästi pole kahjuks läinud. Muidu kenasti elus - ei haudumist ega hallitust nagu möödunud aastal oli - aga hiireraiped on tugevat tööd teinud. Mul pole siiamaani kunagi hiirekahjustusi roosidel olnud - aga eks neil oli mugav seal koheva lume all tänavu talvel toimetada. Eks siis tuleb kääre rohkem välgutada :)
Lumikellukestest pole veel haisugi - seal koha peal ikka suur hang veel alles. See kevad tõstan nad kindlasti teise kohta.

Täna on juba peris rõõmus see ilmake - päike paistab ja lindude koor muutub järjest vägevamaks. Lõokest kuulsin juba teist korda. Ja sõber linavästrik on ka kohal. Tuli juba läbi rõduakna mind tervitama - endal saba taga värisemas. Ehh, ek peab jälle maja vist ehtima hakkama - varsti hakkab niikuinii vastu aknaid peksma jälle :DD

3.aprill

2011-04-03T10:33:00.000+03:00

Sulab. Eile näitas termomeeter maksimum temperatuuriks + 8,5. Lumi kahaneb lausa silmnähtavalt. Täna oli esimene hommik, kus ma ei pidanud sörkjooksu penilase kannul tegema. Lumehanged on lihtsalt nii pudedaks muutunud, et penilane ei riskinud üle aia minna. Mõistus ikke olemas tal - hüppamiseks on lumi juba liiga pude. Ja lihtsalt üle astuda enam ei saanud - oleks kõhuli aia peale kinni jäänud. Oi kus ta üritas - meil oli köögiaknast peris lõbus seda vaadata :D. Ja seda pettunud näoilmet, kui ta pidi loobuma...

Külvidest on enamus tärganud. Isegi need aegunud tsinniad tulid kõik üles. Ainult astrid ei ole tärganud ja ahtalehised peiulilled ja üks punste õitega peiulille sort. Huvitav kas sain mingid praak seemned - mitte ühtegi taimekest veel ei paista. Ehk ikke tulevad veel.

Röövliplika koolipanekuga on üks paras peavalu. 70 last jäävad ukse taha. Ja vald ei taha selles suhtes midagi ette võtta. Pakub neile 70-le asenduskooliks Pääsküla gümnaasiumit, millel on ülihalb maine. Mugav eks - suruda oma lapsed teise omavalitsuse kaela. Kuskilt kuulsin, et Pääsküla gümnaasium loodab siis meie valla lastega oma mainet parandada. Ja vald oli lubanud Pääsküla gümnaasiumit remontida. Selle rahaga saaks ju oma koolis väikesed muudatused teha, et kõik lapsed ikka oma kodulahedases koolis käia saaks.
Teised vallad suudavad oma lapsed kõik ära koolitada, mitte ei suuna neid bussidega reisima. Aga vanemad avaldavad vallale ikka meeletut survet. Lõpuks soostus vald mingi koosoleku kokkukutsuma - kardan, et tigedaks aetud inimesed lintšivad need vallaametnikud lihtsalt ära. Samas eestlased on ju sellised rahulikud - natuke jorisevad, aga siis teevad ikka nagu kästakse. Pole seda ägedat temperamenti lihtsalt. Vbl kui rohkem kisa tõsta - siis tuleks ka paremaid lahendusi. Tegelikult on vanemate poolt ju lahenduseks pakutud, et teha 2 vahetust, kui lisaklassi ei õnnestu teha. Aga vallapoolne kommentaar oli - see ei lähe kooli kontseptsiooniga kokku. Ausalt öeldes - ei osanud ma selle peale ei nutta ega naerda. Kui vanemate tulumaks valda laekub on hea ja mida rohkem seda parem - aga kui lapsed sünnivad ja kooli minema peavad - siis see ei kuulu enam kontseptsiooni. Ähh - kukkusin siis jälle nutma. Lähme plikaga parem loomaaeda kevadet otsima :D

29.märts

2011-03-29T00:54:00.001+03:00

Järjekordselt tuleb tõdeda, et aianduskeskused on ühed saatana sigitised. Nu kuidas muudmoodi seletada seda külgetõmbejõudu, mis neil on.
Sõidan mina täna rahulikult Jürist mööda Tallinna ringteed kodupoole. Kena sirge tee - aga mingil kummalisel kombela avastan ennast äkitselt Hansaplandi ukse taga. Ausõna - mul polnud pisimatki kavatsust sinna minna. Ja pole õrna aimugi kuidas ma sinna sattusin. Nu hääkene küll, kui juba ukse taga - läheme viskame pilgu peale ja ostame need turbatabletid ära. Kuna ma raudkindlalt teadsin, et mul pole midagi vaja ja ka kõik vähegivõimalikud kohad on ära planeeritud, siis astusin üsna rahulikult sealt uksest sisse. Uudistasin ja tõdesin, et närv peab vastu. Aga kurramus - kassa juures avastasin, et ikka on korvi pugenud mõned tegelased. Nu kui siin pole mitte kuradi käsi mängus - siis kes veel? Aga nüüd olen selliste huvitavate tittede omanik: Bulbine frutescens medicus. Eestikeelset nime ei eksisteeri. Guugeldades leidsin küll, et Plantex on ta vägivaldselt kriinumiks tituleerinud. Aga üks igavesti põnev ja kasulik taim tundub guugli andmetel olevat. Hansaplant müüs neid maitsetaimede pistikutena. Nu ja kui juba siis juba - paar pelrgooni `Angel Eyes Bicolor`titte tulid kah seltsiks kaasa. + veel üks huvitav uudistoode : Substral® Miracle Gro® Igasugustes foorumites on seda taevani kiidetud. Ma siis mõtlesin ka proovida.
Ehh mind ja minu nõrka iseloomu :D
Ma siin tõsiselt kaalun pangakaartide mehele hoiuleandmist.

28.märts-kevadeigatsus

2011-03-28T01:51:00.000+03:00

On juba 28. märts ja kalendri järgi kevad, aga õues on totaalne talv veel. Hetkel möllab aknataga üks tõsine lumetorm. Meeletu kevadeigatsus on kallal. Kui hilissügisel oli suur igatsus lume järele, siis nüüd on sellest valgest ollusest totaalselt kõrini. Tahan kevadet, sooja, tärkava looduse lõhna ja linnulaulu. Vahepeal oli juba päris lubav (isegi lõokest kuulsin) - ja siis keeras jälle ära. Ma isegi ootan juba linavästrikuid :D -missellest, et siis jälle terroriks lahti läheb :DDD
Viimastel päevadel on taevast alla sadanud ma ei teagi mida kõike + veel tugev tuul, mis puhub lausa kontideni välja. Aitab küll nüüd - paluks sooja :D
Täna külvasin tomatid ja portsu suvelilli. Arvasin, et olen hiljaks jäänud nende tomatitega, aga hea tuttav, kes Sagros töötab, lohutas mind, et nendel algab müügitaimede külv alles järgmine nädal. Nii, et polegi kõik veel kadunud :D
Igastahes sai mulda 8 sorti tomatiseemneid. Jeerum, kui need kõik ka üles tulevad, olen järgmise mure ees - mida ma nendega peale hakkan. 2 sorti on amplitomatid. Plaan on katsetada rõdul neid kasvatada. Näis mis välja tuleb. Hansaplandis avastasin mingid uued lahedad rõdukastid - sellised mis kinnitatakse piirde peale, mitte külge. Päris lahe võiks olla kui need ripptomateid täis istutada. Tomat peaks ka lõunapäikese ju kenasti ära kannatama. Katsetan sellel aastal täiesti uute sortidega - eelmine aasta katsetamiseks võetud Eesti sordid mulle igastahes ei meeldinud. Aga vbl oli viga ka selles möödunud aastases külmas ja vinduvas kevades, millele järgnes kohe superkuum suvi.

Esimest korda teen Muhediku soovituse järgi, et panin külvid vannituppa. Ainuke mure on see, kas see põrandaküte neid liiga ära ei küpseta seal? Igaksjuhuks panin saunalina alla, et see ehk hoiab seda kuuma natuke eemal.
Mulda sai ka erinevad astri seemned - eelmine sügis tundsin neist kõvasti puudust. Kevadel ei külinud ja osta ei raatsinud ja sügisel oli kohe kuidagi tühi tunne ilma astriteta.
4. sorti takeeteseid
Oma seemnekarpi revideerides, leidsin veel aegunud pruudisõle seemneid - 3 sorti - surasin need ka mulda - eks näis, kas tärkavad või mitte. Mõned madalad päevalilled sai ka topitud. Seemnekarbist leidsin ka Luualt korjatud humalapuu seemneid, mis olid sinna ununenud. Kahtlen kõvasti, kas nendest tuleb midagi, aga katsetada ju võib.
Oma järge jäid ootama kurk, arbuus, melon ja suvikõrvits. Millal neid oleks hea külvata? Kurgi külvan kohe otse kasvukohale. Arbuusi, meloni ja suvikõrvitsaga mõtlesin proovida neid turbapotte - pole neid kunagi kasutanud - aga siis jääb taimede häirimine ära. Või prooviks turbatablette? Suvikõrvits läheb seeaasta jälle tünnidesse. Tünne tahaks juurde saada - möödunud aastal sain ühes tünnis olevatel kurgitaimedelt rohkem saaki, kui kasvuhoones olevatelt taimedelt. Kavatsen seeaasta kogu selle kurgimajanduse tünnidesse viia, siis jääb arbuusidele ja melonitele rohkem ruumi. Eelmine aasta oldi arbuuside juures lausa järjekorras. Lubasin, et sellel aastal panen rohkem taimi maha - las lapsed söövad isu täis :D
Mind ikka ei tohi seemneleti juurde lasta. Thela juures ootavad mind Kadaka käest saadud imemaitsva meloni seemned. Aga poest ostsin katsetamiseks veel 2 sorti melonit.
Kui mees seda seemnemajandust nägi - küsis, et kas ta peab kasvuhoone kahekordseks äkki ehitama - muidu ma ei mahtuvat oma potimajandusega enam sinna ära :DD Tegelt mul on siuke mõte, et kuna mul kasvuhoone keskel on palju vaba pinda - kevadel on see käigus kastimajanduse all - aga suvel puhta tühi - siis tekkis mõte, et paneks osa taimi tsinkämbritesse kasvama. Kunagi ühes Kodu&aed ajakirja numbris olid pildid. Kui nendel seal kurgid ja tomatid kasvasid, siis miks mul ei võiks melonid kasvada?
Esimest aastat sai külvatud ka brokkolit - ajasite isu peale oma brokkoliidudega :DD Aga nüüd mul küsimus, kas edasi käitun nendega nagu tavaliste kapsataimedegagi? Et pikeerin ja siis taimed kasvukohale. Või külvatakse nad kohe kasvukohale ja varajast külvi tehakse ainult salatisse pandavate idude pärast?

Kevad

2011-03-21T23:32:00.000+02:00

Uskumatu - aga ta tuli siiski! Vahepeal oli küll selline tunne, et siia lumehangede vahele me jäämegi :). Aga selline tunne on mul vist igal aastal talve lõpus. Kuigi talv ei taha kuidagi taanduda ja muudkui sajab igatsugu sodi sealt taevast alla - aga päevad on juba pikad, õhk lõhnab iga päevaga järjest rohkem ja rohkem kevade järele. Mõned päevad tagasi kella kaheksa paiku õhtul vanalinnas jalutades oli seda kohe päris tugevalt tunda. Ja hommikuti tööle sõites on juba valge. Ja igatsugu linnuksed löövad kõrvulukustavat lärmi juba. Ma siuke kehv linnutundja - kõik siuksed pisikesed klassifitseeruvad mul varblasteks ja värvulisteks. Mõni olevat isegi juba lõokest kuulnud, mina sellel aastal veel mitte. Ka linavästrikke pole kohanud. Huvitav, kas see hulluke tuleb ka tänavu meid terroriseerima? Aed on jätkuvalt paksu lumevaiba all peidus ja igat hommikut ma alustan penilase tagaajamisega. Hanged ju nii kõrged, et tara lihtsalt pole - ja nii ta siis jalutab vabalt külavahel. Ta kohe oskab seda hetke märgata, millal mul tähelepanu hajub ja siis panebki ajama. Aga nuhh - eks väike hommikune sörk tuleb ikka kasuks :D

Aga kevad algas meil nagu ikka suure sünnaga - röövliplika sai 7. Juba! Kui ta 20. märtsi hommikul oma silmad meie laulu peale lahti lõi - ütles: Aga nüüd on mu lapsepõlv läbi - ma pean kooli minema. Lapsesuu ei pidavat valetama jah :) Aga selle kooliminekuga saab üks peavalu olema vist küll. Meile kõige lähim kool asub naabervallas. Oma valla kool asub valla teises otsas ja bussiühendus puudub. Sai küll siin elukohta paberil vahetatud, aga see ei garanteeri, et ta sinna naabervalla kooli nüüd sisse saab - vallalehes kirjutas, et ca 25 kohta jääb puudu. Oleks siis, et katsetega saab sisse. Aga sellest aastast katseid enam pole - vastu võetakse ainult sissekirjutuse järgi ja rolli hakkab mängima, kes kui kaua vallas elanud on jne. Katsetega saaks ta raudselt sisse. Täitsa hullumaja - pane see laps kuhu tahad - jäta või koduõppele. Aga mis ma siin ikka kurdan - hoian pöidlad peos ja loodan kõigeparemat :D

Õues pole peale mustaks tõmbunud lumehunnikute midagi pildistada - aga toas seevastu õitsevad dendroobiumid " Anna Green" (vasakul) ja "Thailand Black"

Ka vääris - mägipalm Chamadorea elegans õitseb juba pikemat aega. Keegi kunagi vist küsis, et mis oleks nö lollikindel toalill - mina soovitaks siis just vääris-mägipalmi. Ainuke mida ta ei talu, on päike - ülejäänu suhtes tundub ta mulle leppivat kõigega. Eriti meeldib talle, kui 1 x kuus teda dushi alla viiakse.

Muude kevadiste tegemistega olen natuke jänni jäänud. See nädal on kavas tomatid külvata. Ise arvan, et ei ole väga hiljaks jäänud veel. Aga kõiksepealt tuleks vist seemned poest ära tuua :D. Ongi põhjust minna endisesse Ceresesse, kus nüüd Juhani puukool ennast sisse seadnud. Muidu üritan ikka igatsugu aianduskeskustest suure kaarega mööda käia - tervislikum rahakotile. Viimatine Horteses käik lõppes sellega, et kodus avastasin, et mingid begooniad on kuidagi kaasa roninud. Aga ma ju läksin kõigest kalatoitu ostma. Järgmine kord ostan kalatoitu loomapoest - missest et sinna on pikem maa sõita - tuleb odavam :DD

väike abipalve

2011-02-19T01:23:00.000+02:00

Kui juba jutt akvaariumile läks, mõtlesin, et hõikan ka siin oma blogis maha - ehk juhuslikult satub siia mõni lahke akvaariumiomanik. Nu et nagu küsija suu pihta ei lööda :D. Või äkitselt on kellelgi akvaariumiomanikust tuttav, kes raatsiks mõne oksakese anda/müüa. Panen allapoole pildid ka nendest, mida tahaks - need kahjuks sellised taimed, mida meie akvapoodides eriti tihti ei kohta.
Nii nagu aias ja toas, nii ei saa ma ka akvaariumis ilma taimedeta. Kunsttaimed ei tule minu puhul kõne allagi. Pühapäeval on asi nii kaugel, et saab suuremasse akvaariumisse vee sisse lasta. Taimedega saan alguse teha vanast akvast võetutega. Aga hirrrrmsasti tahaks juurde saada (pildid pärit netiavarustest):
1.Pogostemon stellatus:

2.Limnophila sessiliflora:

3. Crinum calamistratum:

4. Cladophora aegagropila:

5. Rotala macrandra:

6. Rotala rotundifolia:

Aga muidu on külm - jube külm. Selline tunne, et see külm vist ei lähegi kontidest välja. Kuigi kraadiklaas näitab toas 22 kraadi, tunnen, kuidas seinad õhkavad külma. Aga samas on ilus. Õhtul töölt koju sõites, oli kuu metsa kohal nagu üks hiiglasuur pannkook.
Juba mitmendat õhtut passin virmalisi, mida lubati - aga nu mina neid küll ei näe - tea kas Tallinnale liiga lähedal - ja linnavalgus segab? Kas keegi on näinud virmalisi tänavu?

Äratus

2011-02-16T17:14:00.000+02:00

Nu ega ma tegelikult eriti magada polegi saanud. Kuigi meeletu uni on kogu aeg ja tahaks nagu karu kuskile koopasse pugeda, käppa imeda ja kevadet oodata. Tegelikkuses raban tööd teha. Enamustel päevadel lahkun kodunt hommikul kella kuue paiku ja õhtul saabun seitsme paiku, teinekord veelgi hiljem. Siis olen omadega läbi nagu läti raha (mu vanaisa ikke kasutas sellist väljendit) ja ei jõua eriti enam midagi teha. Vahest ikke piilusin teiste blogijate tegemisi ka, aga mõte oli nii tühi, et kommenteerimiseks enam jõudu ei olnud :))
Mis mind siis üles äratas? Nu ikke päike, mis igapäevaga järjest kõrgemal käib. Paar päeva tagasi oli juba peris kevadine see olemine juba. Õhk lausa lõhnas kevade järgi ja igatsugu linnud siristasid. Aga eilne hommik tõi mind ikka maa peale tagasi:

Selle peale tuli kohe laulujorin :))):

Aga juba hakkavad igaltpoolt igatsugu taimekataloogid saabuma. Selle aasta alguse lubadus, et uusi taimi enam ei tule on juba murtud - esimene roositellimus läks juba teele. Ehh mind ja minu nõrka iseloomu :)):
White Roadrunner
Alissar, Princess of Pheonicia
Coeurs de Vendee
Escimo® ADR2006
Gartenspass

Aga avastasin, et väsimuse vastu aitab minule kõikse paremini veemaailma jälgimine. Õhtuti kui väsimus oli nii suur, et isegi und enam ei tulnud, siis istusin pool tunnikest akva ees ja tundsin kohe kuidas, pea puhkas ja selline mõnus rahu tuli.

Igatahes praegune kast jääb mulle väikseks. Paar päeva tagasi tirisin koju poole suurema ja nüüd mees müttab õhtuti garaazis sellele alust teha. Tegevust tallegi, kurtis siin juba et kurramuse igav on :))). Aga ajutine lahendus on seegi. Unistan kastist, mis oleks terve seina pikkune. Mõtted juba liiguvad sinna poole, kavandi tasemel on see isegi juba paberile pandud. Maht saaks sellel olema ca 1000 l. Kui suvel õnnestub elutoas remondi tegemisega alustada, siis saab ka tulevase akvaariumi alus kohe kapitaalselt paika pandud. :))

Ehh, kukkusin siin unistama nüüd :))). Lähen ja naudin puhkepäeva edasi :)))

Vana aasta viimane jorr

2010-12-31T17:13:00.002+02:00

Öeldakse, et kõik halb jäägu vanasse aastasse. Ma siis nüüd lasengi viimase jorina sellel aastal. Tegelikult on hea, et ma siis arvuti taha varem ei saanud, sest siis oleks selle jorina asemel tunduvalt vängem jutt tulnud.
Nüüd ma tean, mida tunneb merehädaline, kes on päevi hädisel parvel ookeanil triivinud ja siis näeb kaugelt laeva lähenemas, aga mis teda ei märka ja sõidab mööda. Vot just selline tunne oli minul eile õhtul.
Istusin ja surfasin netis. Tõstes pilgu aknast välja nägin, et jee- traktor!!! Ülejärgmises tänavas! Ja teeb väga korralikult. Ca pool tunnikest müdistas seal. Ja siis oli ta juba kõrval tänavas ja jälle mingi pooltunnikest. No nii, nüüd tuleb ta meile! Aga tutkit brat- tõstis oma saha üles ja kadus. Äkitselt sai kütus otsa? Läks tankima ja kohe tuleb tagasi, mõtlesin. Aga tunni ajase ootamise järgi jõudis ikka kohale, et ei tule ta midagi. Tea kas vaatas, et meil tänav labidatega nii korralikult lükatud, et pole traktoristi abi vajagi. Kell oli pool kolm öösel - helistada nagu ka enam kuskile polnud. Vägagi vängeid väljendeid pobisedes kobisin siis magama, et ehk hommikuks on ikka asi parem. Hommikul tööle asutades polnud loomulikult sellest traktorist haisugi. Ainult öö jooksul maha sadanud ca 10 cm lund. Kirusin ja vahutasin siin siis natuke ja otsisin telefoninr - väsinud meeshääl lubas asja korda ajada. Tegelikult oli mul sellest mehest kahju - täiesti kujutan ette, millises pinges ta praegusel ajal elab. Ja ega siis kõik pole sellised nagu mina, kes kodus seina sõimavad ja siis telefonis viisakalt räägivad. Ok - mõtlesin, käin linnas ära, et ehk siis päeva peale aetakse ikka lahti see tänavake meil. Hommikul jäin korra isegi tänaval põhja peale kinna - aga naabrimees lükkas välja. Lõunast tagasi tulles, ei olnud traktorist haisugi loomulikult - ainuke, mis suurematest masinatest oli käinud, oli prügiauto, mis loomulikult meie tänavale kinni ennast suutis jätta ja siis see tänav oli täiesti läbimatu. Mees ja naabrimees praktiliselt lükkasid mul auto koduukse ette - suurele teele ka ei saanud jätta - seal oleks liiklust takistama hakanud. Vat siis ma enam ei suutnud viisakaks jääda - helistasin siis uuesti ja ütlesin, mida ma asjast arvan. Poole tunniga oli traktor kohal ja tänav puhas. Tuleb välja, et siin EV hea sõna ja viisakusega ei saa vist midagi. Kui midagi tahta, siis tuleb telefoni röögatada niipalju kui torust tuleb ja mida vängemalt, seda kiiremini liigutama hakatakse.

Nii nüüd sain selle viimase jorru endast välja lasta. Ja saabki hea tujuga vana aastat ära saatma minna :DD

HEAD VANA AASTA LÕPPU KÕIGILE!!!

Jõulujärgselt

2010-12-28T23:55:00.000+02:00

Tänavused jõulud möödusid meil vist samamoodi nagu paljudel siin Eestimaal - ikke selle va lumelabida najal :). Vahepeal vitsutasid kõhu seapraadi ja hapukapsast täis ja siis jälle lumelabida taha :)
Ma siin vist ennist kiitsin seda meie OV liiga palju, et hoolib meist ja puha. Igatahes peale seda kiidulaulu pole ükski traktor meie tänavale enam tulnud. Huvitav, kas tõesti on nii, et kui ikka sõimad ja kirud nii, et maa on must - siis asjapulgad liigutavad ja püüavad. Aga kui kiitma hakkad - siis ongi kogu lugu - vaata ise kuidas edasi saad. ( kuigi ma sügavalt kahtlen selles, et mõni vallategelane seda blogi lugemas käib). Ja nii me siis praktiliselt terve pühadeaja vehkisimegi kogu tänava rahvaga- sest muidu poleks enam tänavalt välja saanud. Huvitav on veel see, et ilmatargad ütlesid, et see Scarlet polnud pooltki nii hull kui Monika oli. Meil on küll vastupidi - minu meelest oli Monika nohu Scarleti kõrval. Vähe sellest, et ta kõik lumehanged ümber paigutas ja need 2 x suuremaks kasvatas, kuhjas ta ka garaazi katusele 2 m lumehange, mida siis kambaga alla lükkasime.
Lisaks Scarletile tabas meid ka veel eriti hull viirus, mis sõnaotseses mõttes rabas hetkega pikali. Ja terve pere korraga. Nu nii kehva olemist ei mäletagi. Nohu ja köha tahtsid lihtsalt ää lämmatada + palavik, mis kuidagi alla ei läinud. Nendest pisikestest taskurätikutest polnud mingit kasu - sidusin igale ühele oma personaalse vetsupaberi rulli nööriga kaela - ja neid rulle ikke kulus :). Hea, et kõik söögist keeldusid, sest kokkajat minust polnud. Hea, kui suutsin kannutäite kaupa morssi segada. Täna siis oli esimene vähe selgem päev. Ehk vanaaasta õhtuks saame ikka kõik jalad alla.
Aga justkui lohutuseks avas oma õied vanda:

Tore, et inimesed veel head nalja mõistavad teha

2010-12-15T01:43:00.001+02:00

Pole ammu nii palju naerda saanud:

http://www.osta.ee/16123599

kindlasti tasub lugeda ka küsimusi ja vastuseid!

Kiidan OV

2010-12-12T18:06:00.001+02:00

Kui tavaliselt kõik oma mured ja pahameele blogides välja valavad, siis mina tahaks hoopis kiita. Ja tahaks kiita Harku vallavalitsust. Tegelikult vist sellistes natuke ekstreemsetes oludes selgubki milline OV oma elanikest hoolib ja milline mitte. Elan Harku vallas ja meie OV kiituseks pean ütlema, et meie kandi teed on kogu aeg puhtad. Ja olid puhtad ka möödunud talvel kui see suur lumeuputus oli. Ka reedel kui Monika täie tuuriga möllas, olid sahad kogu aeg töös ja autoga sõit ei olnud probleemiks. Ka kõrvalteed ja tänavad aeti puhtaks. Meie tänaval on sahk igapäevane külaline ja kui vaja käib ka 2 x päevas. Nüüd viimastel päevadel tööasjus Rae vallas liigeldes, tundsin südamest kaasa selle valla elanikele. Reedesest elamusest võib lugeda minu eelmisest postitusest. Täna kui jälle Peetri külla asja oli, pidin nentima, et ega olukord palju parem polnud. Vana - Tartu mnt oli küll lahti aetud, aga kõik kõrvaleteed ja tänavad olid endiselt lund täis. Ja seda juba labidatega sealt ära ei lükka. Mitmes kohas oli näha ATV ja mootorsaanidega kohalikke, kes oma jõududega proovisid sellest lumemassiivist teed läbi ajada.
Seega kiidan veel kord meie OV tegelasi, kes selle lumekoristuse eest vastutavad.

PS - ausõna, see ei ole mingi ülistus praegusele vallavalitsusele - lihtsalt tahtsin oma tänulikkust väljendada. Kusjuures on olnud ka meie vallas aegu, kus oleme istunud terve tänavaga mitmeid päevi lumevangis.

Veel Monikast

2010-12-11T00:46:00.000+02:00

Üks asi on tuisku nautida koduhoovis, teine asi aga autoroolis. Täna sain siis selle tunde kätte. Kui sõidad ehku peale, kui ümberringi on ainult üks suur valge tormav lumemöll. Kui rooli tagant ei näe isegi mitte oma auto esiotsa. Kui kojamehed jäätuvad ja aknad puhtaks ei lähe. Kui tead, et parem jalg peab talluma pidevalt gaasipedaali, sest seismajäämine tähendaks seismajäämist väga pikaks ajaks. Kui ainus mõte, mis peas on - oh oleks see tee sirge, et ei oleks kurvi. Täna kõik nii oligi. Tööasjus pidin sõitma Peetri külla - Ülemiste järve taha. Ohutuluke oleks pidanud plinkima hakkama, kui nägin seda autode rivi Tartu mnt ääres ja kui selgus, et kohe peale Ülemiste järve Vana- Tartu mnt-ele keerata ei saa, kuna tee on läbimatu. Aga mina loll - kui käsk on antud, siis vaja minna. Mõtlesin, et proovin siis Assaku kaudu. Alguses polnud väga vigagi, Sahk sõitis just minu ees ja mina lasin aga lauluga järgi, kuni sahk seisma jäi ja hakkas kraavi vajunud teist sahka välja tirima. Siis oleks ma pidanud tagasi keerama, aga ei - vaja ikke edasi rühkida. Ja siis hakkasid tee ääres paistma mahajäetud autod, kraavi läinud veokid jne. Tunne oli nagu mingis katastrooffilmis. Ausalt, sellist asja nägin ma esmakordselt - autode katused ainult paistsid lumest. Aga tee oli äsja lahti lükatud ( ju siis see sahk, mis kraavis oli) ja kõige hullem ei tundunud. Aga poolel teel kadus tee lihtsalt ära - vahepeal olin nagu tunnelis - äärtes paarimeetrised lumevallid, mille keskel kitsuke lahtiaetud teeke. Peaasi, et kedagi vastu ei tuleks - tiksus peas. Tagasipöörata oli võimatu, seega ainult täiskäik edasi. Õnneks oli pubekas kaasas - tema siis aitas teed jägida, niipalju kui see üldse võimalik oli. Kui vahepeal ninaga mõnda lumevalli riivasin, siis röögatas kõrvalt: gaas põhja hoia vasakule ja mine edasi. Lund lendas kahte lehte - esiklaas paksult täis - aga läbi me sellest lumevallist saime õnneks. Igastahes oma sihtpunkti me ei jõudnudki. Peetri küla vahel leidsime natuke suurema platsi, kus sai ümber pöörata. Kupatasin poisi rooli ja hakkasime tagasi sõitma. Sest edasisõit tundus võimatu. Jälle tiksus peas - peaasi, et kedagi vastu ei tuleks. Hea, et mul poiss siuke rallifänn on. Igastahes talvistel teedel ja ekstreemoludes võib tema peale loota küll. See, et ta ühe rallimehe tiimi kuulub ja pidevalt tollel sabas jõlgub, on vist midagi talle külge haakinud kah. Igastahes tõi ta sellest lumemöllust mind perfektselt välja - ja nautis seda täiega. Kusjuures kui kodus on ta jätnud mulle viimasel ajal siukse ükskõikse tegelase mulje, siis nüüd nägin rõõmuga, et pole veel kõik kadunud midagi. Kui tee ääres mõni auto ukerdas ja selle taga seisid sabas teised autod, kes mööda ei pääsenud , aga millest ükski juht abivajajale appi ei läinud - siis kutt lihtsalt läks ja aitas abivajaja jälle teele. Haaras aga tagant labida ja läks. Vabatahtlikult. Nii lükkasime vist 4 autot jälle sõidurajale tagasi. Ja nüüd ei jõua ma ennast ära kiita, et ma selle labida sinna pagasiruumi ikka igaksjuhuks lükkasin :))
Lõpuks kui Tartu mnt.le tagasi jõudsime, ohkasin kergendatult. Istusin ise rooli, kuna pubeka juhiload hakkavad alles jaanuaris kehtima, ja ei tahtnud riskida. Järgmine ekstreemsus ootas aga Tallinna ringteel - suured rekkad tee ääres, väiksed autod kas mahajäetud või kraavis - kohati sõidetav ainult üks sõidurida Ja lumemöll - nähtavus ei olnud isegi mitte enam 0 - vaid lausa miinustes. Kiili kandis hüüdis poiss järsku - ettevaatust inimene teel. Ja sellest lumemöllust kerkiski järsku auto ette mingi tume inimkogu mingi vilkuva asjandusega vehkides - politseinik, kes üritas seal nö vägesid juhtida, et kes ja kus sõita võib. On ikke hulljulged küll need meie naispolitseinikud ma peaks ütlema - kui poiss poleks kõrval röögatanud, oleks ma talle lihtsalt otsa sõitnud. Sest helkurvestist selle mölluga kasu polnud ja see pisike vilkuv küünal hakkas ka alles hiljem silma. Ma lihtsalt ei näinud teda. Edasi läks õnneks viperusteta aga adrenaliinilaksu sain ma täna igastahes topelt kätte. Tuleb ikka järgmine kord neid teateid uskuda, kui öeldakse, et parem on kodus istuda.

Aga ikkagi ma nautisin seda tuisku ja seda möllu. Nüüd võiks jälle paar päeva rahulikumalt olla, et saaks lume kokku lükata - ja siis minugipoolest.... ( nüüd saan jälle riielda vist :)))
Aga üks rahulik talvelaul ka:

Monika

2010-12-09T20:59:00.000+02:00

Assaa juudas - nu küll ikke möllab :D Mul selline kunkskmoor Emmelliine tunne sees, et tahaks kohe minna kuskile ja lennata. No ei saa ma sinna midagi parata, et mulle meedlib selline tuul ja lumemöll ja torm. Tulin just lund rookimast - mõtetu tegevus hetkel, sest hetkega on kõik samasugune kui enne - aga tahaks kohe uuesti õue minna. See on ikke võimas tunne, kuidas tuul sust läbi puhub ja raputab. Vahepeal oli selline tunne, et lausa röögiks ja hüüaks koos tormiga võidu, aga igaksjuhuks hoidsin ennast tagasi. Naabrimees, kes samuti tormi nautis ja lund rookis, oleks muidu vist väheke imelikult vaadanud. Loodan, et elekter ikka vastu peab. Aga küünlad, vesi ja toit on varutud - seega pole hullu. Õnneks meil keskütte katel selline universaalne, et saab ka puid alla loopida, seega külma ka ei jää. Nüüd lähen ja naudin seda möllu edasi :)))

4.detsember

2010-12-04T11:23:00.000+02:00

Non-stop lumesadu on lõpuks vaibunud. Aegajalt küll tuleb kergemat lund. Need paar hingetõmbepäeva on lubanud kogu allasadanud lume kenasti hangedeks lükata, teed puhtaks teha. Röövliplikale sai kohe suure kelgumäe kõrvalkrundile traktoriga kokku lükatud. Külma oli täna hommikul - 18,5. Pühapäevaks lubab 0 lähedast. Ja siis jälle lumesadu. Nu las ta siis sajab - mulle meeldib :D ( nüüd hakkan vist mööda päid ja jalgu saama :)))

Röövliplika tuli eile lasteaiast koju väga kummalisena. Esimese mõttena arvasin, et mingi hilinenud kadripidu neil seal oli. Aga siis selgus, et nemad olid hoopis Ženja Fokinit mänginud. Pliks oli igastahes nii ära tuunitud, et mul kulus pool õhtut, et teda puhtaks küürida. Tund aega läks kärtspunase küünelaki eemaldamisele varvastelt ja sõrmedelt. Ma vist vanamoodne, aga kuidagi ei suuda vaadata 6-aastast plikatirtsu erkpunaste küüntega. Kompromissina lakkisin ta sõrmeküüned siis läbipaistva heleroosa lakiga. Uhh - kas hakkab see meikimiste ja lakkimiste aeg juba nii varakult pihta? Hea, et nad kunstküüni ja juuksepikendusi veel üksteisele paigaldada ei oska :DD

Aga oma lapsepõlvest mäletan, et meie selles vanuses mängisime kodu - tänapäeva lapsed siis mängivad stiilipäevikut :D

28.november

2010-11-28T11:08:00.000+02:00

Appiiii - upume. Nüüd on tihe non-stop lumesadu kestnud 24 h. Eilsele on juurde sadanud ca 25 - 30 cm. Hetkel on looduses ainult valge värv. Isegi must on kadunud. Aknast välja vaadates oleks nagu tihe valge müür ees - nii tihe on see lumesadu. Ilus on, aga nüüd võiks taevataat need kraanid paariks päevaks kinni keerata, et jõuaks selle lume kõik hangedesse kokku lükata. Või veel parem - lasku need taevaluugid valla hoopis lõunaosariikide kohale - kuuldavasti pidavat seal maa kohati veel paljas olema ja Otepääl lausa lumekahurid töötama, et lund tuleks. Huvitav kumb tuleb rahaliselt odavam, kas lumekahurid 24 h töös või autodega see lumi siit põhja osariikidest lõunasse vedada :D

Must ja valge...

2010-11-27T15:13:00.001+02:00

... - tundub, et hetkel muid toone siin maailmas ei eksisteerigi. Vähemalt siin minu koduaias mitte. :

Natuke muid värve ikka ka on, kui hästi otsida:

maasikaampel, mille ma eksperimendi korras õue jätsin - tahan näha, kas nad elavad talve selles amplis üle või mitte:

Natuke roosat:

Ja natuke punast:

Aga põhiliselt ikka must ja valge :D

Tänase päeva seisuga mõõtsin lume sügavuseks meie aias 63 cm - ja see siis on tulnud kahe päevaga praktiliselt :) Tuisuvaalud on kohati mulle ninani - neid mõõtma ei hakanud :D

27.november

2010-11-27T08:48:00.000+02:00

Ilus on - meeletult ilus. Kõik on puhas ja valge. Külmakraade ju võiks mõni kraad vähem olla, aga see - 10 pole ka kõige hullem. Sajab laia ilusat lund. Öö läbi on tulnud ja tundub, et lõppu ei ole. Tänane päev on kindlustatud lumelükkamisega. Aias vaja okkalised lumest puhtaks raputada. Roosidele jäid kuuseoksad metsast toomata ja peale panemata - aga kui sellised lumehunnikud neil peal on - pole oksi vajagi. Tüvele poogitud Hakuro Nishiki tuleks igaksjuhuks pakasekangasse keerata - lubab siin ju lähipäevil - 20. Teda ju lume alla ei peida.
Aga see valge lumi ja imeilus loodus tõid sellise rahu hinge. Kõik tundub nagu omale kohale loksunud olevat. See mööduv aasta muidu oli selline hästi rahutu ja pingeline ja närviline - tundsin ennast täpselt nagu Eno Raua poolt kirjutatud laulus:

Aga nüüd koos lumega sai nagu kõik korda. Ütle veel, et inimene loodusest võõrandunud on :DD

24. november 2010

2010-11-24T12:17:00.000+02:00

Nu täitsa õige see vanarahvajutt, et kui Mart nutab, siis Kadri külmetab :)
Aga viimasepeal ilm on! Ma armastan tuisku ja lumetormi. Ilus ja võimas! Aga tundub, et ma olen ainuke. Täna igalpoolt olen ainult kirumist ja vandumist kuulnud. Huvitav kas see pimedus, pori ja vihm on siis parem?
Minu penilased vahtisid mind ka suurte silmadega, kui ma neile ukse lahti tegin, et ega nad ometi ei pea õue minema :)) Väga kiiresti käis see asjatamine neil seal õues ja siis nõuti valjuhäälselt tuppa kamina ette tagasi :))

Aga mulle selline ilm meeldib - kuigi täna tööasju linnas ajades kirusin autojuhte maapõhja. Politsei peaks praeguste ilmadega tee ääres passima ja suverehvidega autod teelt kõrvaldama enne kui nad ise kraavi sõidavad. Ja tänase päeva järgi võiks öelda, et 75% Tallinnas töterdavatest autojuhtidest tuleks kiiremas korras libedasõidukoolitusele saata. Või kasutagu ühistransporti.

20. november

2010-11-20T21:01:00.000+02:00

Tänasega kuulutan ma oma aiahooaja täielikult lõppenuks. Kuigi ei olnud plaanis täna enam aias mingeid töid teha, siiski otsustasin veel viimased lehed kokku riisuda ja paigaldasin ka eterniiditükid nendele, kes seda talvist vett eriti ei kannata. Korduvviljuvad maasikataimed, mis said ajutiselt pottidesse istutatud, said samuti aiast kasvuhoonesse taritud ja koos pottidega mulda kaevatud. Nendele peenra kaevamine jääb kevadesse. Või siis mõtlen neile mingid huvitavad kohad välja - pikk talv ju ees plaani pidada :). Aias ei taha enam üldse käia - mõned mutid on tõelise hävitustöö korda saatnud. Kõik on üles küntud, igalpool on mutimullahunnikud - ja kätte ka neid raipeid ei saa. Mul selline tunne, et kõik sibulad, mis ma sügisel maha panin, on kuskile mujale veetud ja kardan et paljud ka hukka saanud - eks kevadel paistab.
Tegelikult on mul kohutav talveigatsus kallal. See on mul küll elus esimest korda. Tavaliselt ma sügiseti ikka kevadet igatsen - aga täna tundsin kohe eriti tugevat talveigatsust. Ootan juba seda valget lund ja karget õhku ja külma. Suusatamist, lastega lumesõda ja kelgutamist ja lumerookimist ja siis hiljem kamina ees hõõgveini limpsimist :)). Tuleks vähemalt normaalne talvgi, ikka lumine ja külm, mitte porine ja vihmane. Kui siin paar päeva lumemoodi asi maas oli, tundsin ennast juba tõeliselt hästi.

Aga selle sügismasendusest aitavad üle saada tubased õitsejad. Eriti rõõmustavad need, kes siin kodus on uuesti õitsema hakanud. Poest on hea küll tuua õiega taim, aga rõõmustab see, kui ta sind nii omaks võtab, et otsustab peale puhkust uuesti õitsema hakata. Mõned täitsa minu kasvatatud õied :
Kuukingad on kõige lollikindlamad ja kergem õitsema saada:

Dendrobium nobile on juba natuke keerulisem frukt:

Ja vanda ajab ka õievart :). Kui ta mulle kingiti, olin ma täiesti kindel, et temaga ma hakkama ei saa. Aga hoopis pool aastat hiljem rõõmustab ta mind õiega. Loodan, et kõik ikka hästi läheb ja tal jätkub jõudu õis ikka avada ka. Mul pole õrna aimugi, milline ta tuleb :) Ma isegi selle vanda pärast kombineerisin taimelambi arvutitoa aknale :))

Ja nagu aias meeldivad mulle igasugused kirjulehised, nii ka toas. Maranta triostar - üks vähenõudlikumaid toataimi mu meelest. On nõus kasvama täiesti varjulises nurgas:

Mingi juudihabe, samuti vähenõudlik taim:

Selline näeb välja hetkel arvutitoa aken. Mees igastahes on juba alla andnud. Kui ta alguses prooviski toriseda, et terve aed on kapsaid täis istutatud ja nüüd on kapsad ka tubade aknalauad vallutanud - siis nüüd ta ainult ohkab alistunult. Täna ainult kommenteeris, et laelampe polegi enam vaja kasutada - vanamoor on enamus aknaid mingeid lampe täis toppinud - ja polegi muud valgustust vaja :))

18.november

2010-11-18T08:38:00.002+02:00

Jee - lumi maas!!! Ei tea küll kauaks, aga hetkel sajab aina juurde ja maas on juba ca 5 cm. Ilus - ümbrus läks kohe valgeks. Võikski jääda nüüd maha - ei taha enam pori!

Viimased sügistööd

2010-11-14T20:23:00.001+02:00

Peale maasikamoosiga pannkookide hävitamist müttasime me hoopis aias. Täna oli selline fantastiline sügisilm - soe, tuuletu ja mõnus. Roosid said mullatud. Panen siia enda jaoks järgmisteks aastateks, et kulu oli 7 kotti biolani mulda - siis ei pea järgmine aasta jälle nuputama, palju seda mulda varuma peab. Iga roos sai ca pool ämbrit mulda; lõikasin liiga pikad roosioksad tagasi; roniroosid painutasin alla. Ja rohkem ma nendega midagi ette ei võtagi. Paari nädala pärast toon, kui mets on juba tahedam, toon paar aiatraktorikäru koormat kuuseoksi ja panen neile peale ja kõik. Mingite kangaste ja muude katetega ei mässa. Ka elulõngad said kõik tagasilõigatud ja tugede pealt lahti harutatud.
Kõige suurem töö oli siiski kasvuhoones. Viinamarjad läbisid tugeva tagasilõikuse. Võtsin ka tüvesid vähemaks - jätsin igale põõsale ainult kaks põhitüve. Sellel suvel oli ikka eriti näha, kui tihedaks metsaks nad kasvavad, kuigi sai neid regulaarselt lõigatud. Viinamarju õpetas mind lõikama naabrinaine, keda omakorda oli üks grusiin õpetanud. Mina olen selle õpetuse järgi nüüd oma viinamarju lõiganud 5 aastat ja igaaasta on saak selline, et ei jõua ära süüa - osa läheb komposti. Mõned päevad tagasi avastasin jutuubis Kivistiku õpetuse kuidas viinamarju lõigata. Panen selle siiagi üles, sest ka tema õpetab sama meetodi järgi, mida mina kasutanud olen. Erinevates raamatutes on tavaliselt nii segane jutt, videos teeb Kivistik puust ette ja punaseks. Ehk on kellelegi abiks. Ise võin öelda, et selle meetodi järgi lõigates asi toimib küll. Ainuke, mida ma ei tee - on katmine. Viinamarjad on mul kasvuhoones olnud 8 aastat ja pole ma neid kordagi katnud. Isegi möödunud talvel, kui lumi kõik klaasid puruks vajutas, ei juhtunud nendega midagi. Aga kes tahab, võib muidugi katta.

Probleem lahendatud

2010-11-13T00:49:00.000+02:00

Kuna see lehk ikka elada ei lasknud ja pealegi hirmutas mind Hilise kirjeldus, mis siis juhtub kui neid õisi rohkem avanema peaks - sokutasingi taimekese ära. Minu lillekesel oli neid õisi ikka ka tulemas ca 6 tk. Penilased käisid ka väga kahtlaste nägudega juba ringi :D Nu ja remonti nagu ei tahaks hakata tegema.
Kui ta mulle kunagi toodi, siis hoiatati, et lõhn on vastik. Aga ma ei kujutanud ette, et see on lausa lehk ja nii tugev. Ja pealegi ma lootsin, et õitseb suvel - siis oleks ta lihtsalt kasvuhoonesse tõstnud ja seal haisegu, palju kulub. Aga pisikeses 10 m2 toas, oli juba üks õis liiast - mis siis veel kui neid rohkem oleks avanenud :D
Hansaplandis on käimas kampaania: aitame leida sinu toataimele uue kodu. Ja sinna ta siis oma sugulasega läkski. Ehk leitakse kuskil ka temasugusele haisukotile kodu. Ja aknalauale sai kohe palju ruumi juurde :D

Haiseb

2010-11-11T00:24:00.000+02:00

Istun mina rahulikult arvutitoas, kuulan lemmikplaati ja klõbistan sukavardaid, kui järsku tunnen, et miskit haiseb. Ilgelt haiseb kohe. Nonii - mõtlesin, nüüd on mingi hiir kuskile põranda alla ää koolend. Või siis kapitaha. Hakkan siis nagu jahikoer ninaga jälge ajama. Tundub, et tulebki kapi tagant. Kutsun mehe appi, et kuule, tule nihutame seda kappi natuke, et saaks haisust lahti. Nu on need mehed ikka õrnukesed küll - hea, et veel gaasimaski endale ette ei pannud - küll hädaldas, et tema lämbub kohe ära. Aga kapi nihutamisest ei tulnud midagi välja - kapp ju raamatuid pilgeni täis. Hakkan siis kapiriiuleid tühjendama, et saaks kapi seinast eemale. Aga töö käigus tundub mulle, et see hais ikka ei tule mitte sealt kapi tagant. Nuusin siis edasi - kutsusin röövliplika ka appi kutsumängu mängima. Ja varsti oligi meil süüdlane käes. Hais tuli aknapoolt. Ja kui täpsustada - siis aknalaualt. Nu aru ma ei saa, kuidas saab keegi nii ilus ja effektne olles niimoodi haiseda:

Kusjuures tema sugulane ei haise peaaegu üldse:

Ja mida siis nüüd edasi teha? Taime minema visata nagu ei raatsi; õit küljest ää katkuda ka ei raatsi - talume seda raipehaisu edasi? Hetkel tõmbasin arvutitoa ukse kinni, et hais maja mööda laiali ei läheks. Eks hommikul otsustan, mis edasi teen. Aga üks hea asi selle kõige juures on ka - raamatukapi sain lõpuks korda - juba pikemat aega lükkasin seda tööd edasi - laisk nagu ma olen:))

Aga ega mul ainult haisulilled toas ei õitse. Aias on pime ja kole ja kõle, aga väike valik hetkel toas õitsevatest ja mõned lõhnavad kah:

2010-11-10T14:01:00.000+02:00

Juhtub ka loomariigis :))

23.oktoober kell 1.00

2010-10-23T01:06:00.003+03:00

Õues tuisk ja tihe lumesadu. Ja ÄIKE :O

Sellist asja näen ma esimest korda. Kui sähvatus käis, mõtlesin, et tuulega lõid elektrijuhtmed kokku - aga siis tuli mürin. Väga kummaline.

Leidsin eilse öö kohta põhjenduse ka: artikkel

22.oktoober kell 10.30

2010-10-22T10:54:00.003+03:00

Rõdult pildistatud. Lähen nüüd talveriideid välja otsima. Ega vist enam ei anna edasi lükata. Talv annab endast ikka täiega märku, et ta tulemas on :DD

21.oktoober kell 17.35

2010-10-21T17:35:00.002+03:00

...hakkas meil laia lund sadama. Kui siiamaani on olnud mingi löga, mis taevast alla on tulnud, siis hetkel on akna taga lumesadu.

Tegelikult pole mul selle vastu midagi, kui see porine aeg vahele jääks ja tulekski kohe lumi maha.

16.oktoober

2010-10-16T10:07:00.002+03:00

Nüüd hakkas meil ka siin mingit lumesarnast ollust taevast alla sadama. Enne maapinnale jõudmist sulab küll enamus ära - aga valge kirme on ikka maas. Kurramus küll - ja mul vaja sõitma minna. Mõtlengi siin nüüd, et kas minna või mitte minna - suverehvidega suusatama. Riskida või mitte. Kummaline, aga mõned aastad tagasi ei oleks üldse küsimust olnud. Oleksin läinud. Tea, kas vanuse suurenedes see enesealalhoiuinstinkt muutub tugevamaks?

14.oktoober - hääbumine

2010-10-14T12:32:00.014+03:00

Viimane nädalavahetus oli kui päikese poolt viimane pai selleks aastaks. Soe, tuuletu, päikseline - ühesõnaga mõnus. Kõik tööd, mis plaanitud olid, said tehtud ja rohkemgi veel: kuna ilm oli nii soodne sai ka sügisene profülaktiline seenetõrje okkalistele ja roosidele tehtud. Nädala sees oli küll ka päikest, aga ilm oli külm ja puhus kõle tuul. No kohe mitte ei kiskunud sinna õue, palju mõnusam oli hoopis toas raamatut lugeda ja lapsi tohterdada. Koos vingete sügistuultega on ka haigused kohe platsis nagu igal sügisel. Röövliplika on sellepoolest üks huvitav tegelane, et ta praktiliselt aasta otsa on enamvähem terve - nu vbl paar kerget nohu, aga sügisel, nii kui ilmad külmaks lähevad peab ta ikke ühe tõsisema haiguse läbi põdema. Nii juba kolmandat sügist. Ja ikka nii, et kohe mitu nädalat ravitse ja tohterda. Meil siis läheb praegu 3. nädal ja kopsupõletik. Ehk saab ikka jagu. Esimese antibiootikumi peale tekkis tugev allergiline reaktsioon - nägin sellist asja esimest korda - praktiliselt minutitega paistetas laps üles. Õnneks tõmbasid kodused allergiaravimid kohe tagasi, nii et kiirabi polnud vaja. Nüüd siis katsetab arst teist ravi - ehk seekord läheb paremini. Pool kuuri juba seljataga ja õnneks kõrvalnähte pole ilmnenud. Ja ega siis pubekas röövliplikast kehvem saanud olla - haakis endalegi tugeva köha külge - õnneks vist kopsus pole - aga AB ravil ja kodune temagi. Nii ma siis mässan nende rohtude ja raviteede ja ravisalvidega. Et ikka õigetel kellaaegadel õiged rohud õige lapseni jõuaks. :DD
Läheneva lubatud tormi ootuses läksin ja korjasin õuest viimased õunad ära ja klõpsisin ka mõned pildid. Võibolla homme peale tormi polegi enam ühtegi värvilist lehte.

Osa roose on veel täies õiteilus - ütleksin, et isegi lopsakamad kui suvel:

8.oktoober

2010-10-09T00:16:00.023+03:00

Nagu ka eelneval aastal, nii ei suutnud ma ka tänavu oma lubadust pidada ja andsin kiusatusele järele. Paar päeva tagasi jõudis siis see kiusatus Eesti Posti kaasabil minuni ja täna said siis kõik kenasti mulda.
Endale meeldejätmiseks panen siia koos pildid ka üles - hea koht kust vaadata. Pildid pärit S.Savisaare kataloogist, kust sibulad/mugulad ka tellitud said:
Adonis amurensis, amuuri adoonis:

Arum elongantum subsp. elongatnum (spont. Crimea, Bahtshisarai), piklik aarum Bahtšisaraist:

Arum rupicola var. virescensRSZ 87-04, kaljuaarumi rohekas teisend

Iridodictyum reticulatum `Natascha`, harilik võrkiiris `Natascha`:

Iridodictyum `Sheila Ann Germaney`, võrkiiris `Sheila Ann Germaney`:

Iridodictyum winogradowii, vinogradovi võrkiiris:

Ranunculus ficaria `Brazen Hussy`, kanakoole `Brazen Hussy`:

Veratrum viride, roheline upsujuur:

Crocus sieberi `Hubert Edelsten`, Sieberi krookus `Hubert Edelsten`:

Crocus speciosus `Oxonian`, kaunis krookus `Oxonian` (õitseb oktoobris):

Muscari comosum, tutt-kobarhüatsint:

Kuigi mul polnud tänavu aasta plaanis tulbisibulaid juurde osta, siis saabusid nad ise minu juurde. Septembris Tallinna rohevahetusel sain oma taimenutsakute vastu sellised kevadised ilutsejad ( pildid pärit netiavarustest):

`Uncle Tom`:

viridiflora `China Town`:

`Sensual Touch`:

`Orange Princess`:

viridiflora `Nightrider`:

`Ice Cream`:

viridiflora `Golden Artist`
Suured tänud lahkele jagajale!

Paar sorti ostsin ikka ise ka:

`Blumex`:

´Angelique`

Ja oi ma olin nende tulbisbulate mahapanekul hädas. Omad vitsad peksavad, nagu öeldakse. Ma olen üldiselt laisk tulbisbulate ülesvõtja. Nii nagu ma nad maha panen - nii nad sinna jäävad, kuni ära kaovad - või siis ongi aastaid ühe koha peal. Ei ole mul nendel silte juures, ega muid märke. Aga ega ma senini pole ka mingeid erilisi uhkeid tulpe omale aeda toonud kah. Lihtsalt igaltpoolt lõpumüükidelt haaratud sibulapakid, mille pildid tundusid huvitavad olevat. No ja vot siis täna olin hädas - igale poole kuhu aga labida sisse lõin, et sinna ju sobiks tulbid - vaatasid mulle kenasti juba vanad tulbisibulad vastu :D . Ja siis andsin endale lubaduse, et kevadel sildistan kõik ära, mis aga maast üles tulevad :D. Kõik ülejäänud sibullilled on ju sildistatud, või vähemalt mingi märk juures, et siin peab sibul olema - ja ma tean ka kes ja kus on. Aga jah tulbid on nagu vaeselapse osasse jäänud. Aga ma luban, et ma parandan ennast. Igastahes tänased uustulnukad said kõik kenasti nimesildi juurde :D. Loodan, et need kevadel ka alles on ikka.

Nüüd vaja veel 150 krookusesibulat muru sisse pikkida ja siis võib vist jalad seinale visata. Kui vähegi ilma kannatab, siis on pühapäeval plaanis veel viimast korda muru niita - aga kui ei jõua, pole ka hullu. Järgmisest nädalast lubas ju lörtsi sadama hakata :D

Aaluja

2010-10-06T23:21:00.003+03:00

Üks igavesti vahva nimi. Selline kõlav ja natuke salapärane, samas lihtne ja meeldejääv.
Ja see taim ise on samuti üks igavesti vintske sell - vähemalt minule kuuluv eksemplar. Vaatamata sellele, et ma olen teda erinevate ekstreemsete kasvutingimustega kostitanud, vohab ta ikka metsikult. Ja mul on tunne, et mida hullemad kasvutingimused, seda uhkemalt vohab. Parimat nime klubile vist ei suudakski välja mõelda. Sest eks meiegi ole ju ekstreemsustega kohanenud - kasvõi näiteks põrgukuumus suvel ja lumeuputus talvel - ja aina tugevamaks muutume :D
Trumm - aga kääre tahaks see eksemplar kohe kindlasti saada :D

Ära anda koduloom - headesse kätesse

2010-09-07T11:13:00.005+03:00

Kuna ise sellist elukat kodus pidada ei soovi, siis annan ära esimesele soovijale. Järgi tulema ja kinnipüüdma peab soovija ise.

Eile õhtul avastasin rõduukse tagant garaazikatuse parapeti pleki alt musta tombu - liigutas. Siis oli pilt selge - jälle see elukas on kohal. Kuna aknad uksed olid kinni, siis ta vist majja sisse ei pääsenud ja valis siis koha, et kui keegi rõduukse lahti peaks unustama, siis tema on kohe platsis. Öö läbi vist rippus seal. Pildid on tehtud hommikul. Kummalise koha on ta valinud, sest see koht on lauspäikeses lõunapoolses küljes. Nüüd olengi terve hommiku teda läbi akna vahtinud - ringutab ja sügab - kohe näha, et päike talle ei meeldi ja tal on ebamugav. Nihutab ennast vaikselt aga aknale lähemale. Aga ära ka kurramus ei lenda. Seega, kui keegi soovib kodulooma - palun tulge ja võtke! Ennem kui penilased või külakassid ta avastavad ja nahka pistavad. Ripub täpselt penilaste hammaste haardeulatuses.

03.september

2010-09-03T11:29:00.004+03:00

Kui suvised tormid, mis mujal katuseid rebisid ja puid lõhkusid, puudutasid meid üsna õrnalt - siis eile õhtul saabunud torm tegi ka meil pahandust.
Kõigepealt kustus tänavavalgustus ja saabus kottpimedus. Õnneks alajaam pidas vastu ja elekter ära ei kadunud. Aga tuul oli ja on siiamaani tugev. Aiatagused vanad saarepuud on vastu maad; naabriaia hiigelsuur arukask lausa oigab selle tuule käes. Oma aias teevad kõik puud ja põõsad kummardusi, vahepeal on tunne, et jäävadki pikali. Õnneks ära midagi veel murdnud pole. Aga hommikul ärkasin mingi imeliku klirina peale - kevadel kõik uued klaasid saanud kasvuhoone, oli paarist klaasist ilma jäänud - kõik kohad jälle klaasikilde täis. Aga vastik koerailm on õues ja kokku korjama neid ka minna ei saa. Isegi penilased istuvad koos minuga kamina ees ja keelduvad õue minemast ja vahivad kadedalt minu pleedi poole. Ju vist tahavad endale ka sellist ümber saada:D. See kamin on üks hea asi küll ikka oma vanade kontide soojendamiseks. Nüüd igatsen seda suve põrgupalavust taga - nu vähemalt 2/3 sellest võiks tagasi tulla :) Aga keskkütet ka veel ei tahaks sisse lülitada - nii külm veel ka pole - viskan aga kaminasse puid juurde :D

Aga sügis tuleb järjest pikemate sammudega ikka lähemale. Naabriaia arukask on juba pooleldi kollane. Kikkapuud hakkavad punaseks värvuma. Kaunis kukehari juba punetab. Saartel veel lehed küljes - aga kauaks neidki veel. Loodan ikka veel vananaiste suvele. Kaks aastat tagasi oli fantastiline sügis - soe ja värviline. Tuleks seegi kord selline :). Unistada ju võib!

Sügis

2010-08-28T21:22:00.018+03:00

Sügis on käes. Kuigi kalender näitab veel suve, on siiski sügis mis sügis. Kui päike ennast näitab, siis on küll veel suviselt palav, aga kui ta pilve taha kaob, on kõle tuul platsis.
Aga see jahedus pani mind lõpuks tegutsema. Terve suvi sai lihtsalt maha vedeletud jahedamat kohta otsides ja sügavalt imestades, et kuidas teised küll jõuavad. Kes kaevas ja kes ehitas ja kes istutas jne. Minul pani paljas mõttetegevus higi jooksma. Aga nuhh, kuna ma niisama vedeleda ei suutnud, siis vähemalt sai raamatutest tarkust ammutatud ja igatsugu plaane tehtud ja niisama mõeldud.
Aga kui nüüd nädal tagasi see jahedus saabus, siis vaatasin oma aeda, mis nägi tõeliselt jube ja hooletusse jäetud välja. Hakkasin siis ühest otsast vaikselt korrastama. Kuna mõned aastad tagasi HobbyHallist tellitud kõige suurem komposter jäi mulle ikka väikeseks. Ja see aianurk nägi tõeliselt jube välja - hunniks siin ja hunnik seal; siis saigi sellest nurgast peale hakatud. Ema juures jäi ehituse käigus üsna palju saematerjali üle - sellised praaklauad, millega muud teha pole kui küttepuudeks - need sai siis enda juurde koju taritud Ja siis möödunud nädalavahetusel klopsisingi siukse kasti kokku:

Keldrinurgast leidsin purgi vana värvi kah ja võõpasin ta üle. Sest paljas värvimata laud tundus võõrkehana. Nüüd vähemalt sai selle kompostimajanduse joonde. Aga muttidele mu töö kohe üldse mitte ei meeldinud. Kastide ette panin liivapadja peale betoonplaadid - et rohi vastu kasti ei läheks - jube vastik niita. Aga mutiraiped on tänaseks kogu liiva plaatide alt välja lükanud ja kõik näeb välja nagu seasongermaa. Nüüd pean neid plaate uuesti panema hakkama. Aga enne pean need tegelased kuidagi kätte saama.

Madalamasse kasti said lõpuks omale koha mitu aastat potis virelenud mesimurakad - neile käisin männimetsa alt hapumat kasvukeskkonda toomas. Kuigi mulle on öeldud, et meil nad ei taha viljuda - siis kummalisel kombel nad mul potis olles õitsesid ja viljusid küll. Aga kitsastes oludes ei saagi mingeid suuri marju oodata - aga eks elame-näeme.

Nüüd on aiale jälle tiir peale tehtud kõik rohitud, vanad äraõitsenud õied lõigatud ja aed hakkab jälle aia nägu minema. Täna alustasin ka kaevamistöödega - kindel siht on kõik potisvaevlejad kenasti oma kohtadele istutada. Kasvuhoonesse talvituma jääksid ainult mõned tited.

Vaatamata jahedusele või siis hoopis tänu sellele, on osa roose uuesti õitsele läinud:

Tema mul selleaastene uustulnuk - imearmas pinnakatja:

Ja järgnevatel aastatel kasavatan suvelilledest ma ainult takeeteseid. Ei võta neid kuumus ega padukas. Ei pea neid alalõpmata puhastama vanadest õitest ja pidevalt väetisekannuga kõrval passima. Mul nad mitmes konteineris - ja ausalt, ma pole nendega suve jooksul mitte midagi teinud - ei väetanud ega vanu õisi noppinud, ainult vett kallasin 2 x päevas. Ja kõik on täisõites ja lopsakad. Mida ei saa öelda petuuniate ja lobeeliate ja teiste suvikute kohta, kes ammu juba kompostihunnikus on. Lisaks on takeetestest veel hiljemgi kasu - ma hakin nad kõik rooside vahele ja segan mulda.

Jahedamate ilmade saabudes kolisin ka vesisalati mõned taimed õuest tuppa talvituma. Keldrinurgast leidsin ühe vana pisikese 10 l akvaariumi koos kõige töötava tehnikaga - seal neil peaks mõnus olema talve mööda saata.

Vol 2

2010-08-22T10:30:00.003+03:00

Öösel umbes kella 4 paiku ärkasin üles, sest pubekas saabus koju - olid sõbra ralliauto ehitamisega lõpule jõudnud. Proovis tulla küll hiirvaikselt, et mitte meid üles ajada, aga välisukse klõpsu ikka kuulsin. Seda kuulis ka röövliplika, kes ärgates siis meie juurde kaissu puges. Ok - hakkasin just uuesti uinuma, kui tundsin, et midagi on korrast ära. Unesegusena kuulsin nagu mingi vihinat. Lõin silmad lahti - ja seal ta siis lendas. Nahkhiir! Jälle!!! Ja meie magamistoas!!
Lõin mehele näpud ribidesse, et kuule lendab. JÄLLE!!! AJa välja! Kuna mul on kombeks teinekord öösiti unes rääkida, kui ma väga väsinud olen, siis mees pidas seda järjekordseks minu unenäoks ja pobises - ei lenda siin kedagi. Mina ikka vastu nu lendab ju!!! Ikka ta ei uskunud. Kui ma juba röögatasin, et kurramus lendab, ma ei maga - siis tegi ka mees silmad lahti - lendab jah!
Nu ja läks jälle lahti. Mul seekord oli broneeritud vaade nö esimesest reast - so siis voodist ja teki alt. Igaksjuhuks hoidsin tekki nii, et kohe oleks võimalik see üle pea tõmmata, kui asi peaks ohtlikuks muutuma. Aga mehe kiituseks pean ütlema, et need hüpped ja poognad, mis ta võttis, oleks silmad ette andnud nii mõnelegi balletitantsijale. Lõpus oli juba päris naljakas. Nu kujutage ise ette - 100 kg parajalt paksu suspedes meest akrobaatilisi hüppeid sooritamas :D
Kui eelmine kord kuulsid naabrid mu kisa - siis seekord nad vist ei saanud magada mu ohjeldamatu naerulagina peale. Röövliplikal ka nalja nabani. See kisas: issi hüppa veel - näe seal - hüppa!!! Jälle 15 minutit ja välja ta lõpuks lendas lahtisest aknast. Seekord jäid lillepotid terveks:))

Fotoaparaat ei tulnud jälle meelde. Ja kui ka meelde oleks tulnud, ega ma siis teise tuppa talle järgi ikka poleks läinud.
Tundub, et ma pean vist kuskilt suure liblikavõrgu hankima - sellega oleks hea neid püüda. Seekord polnud kärbsepiitsa ja kandikut kah käepäerast - mees ajas teda lihtsalt plätud käes taga.
Kust nad kurramused sisse tulevad? Need aknad, mis meil öösiti lahti - nendel on võrgud ees. Äkki on neil kuskil katuse all pesakond? Ja siis imbuvad läbi laepragude kuidagimoodi? Ei saa kontrollima ka minna - see pööninguosa on täidetud klaasvillaga - selle veneaegsega - ja sinna sisse ei tahaks eriti püherdama minna.
Samas olen ma muutunud juba paranoiliseks - majas ringiliikudes vahin kogu aeg lakke ja nurgataguseid, et äkki kuskil mõni ripub. Nahkhiiri olen siinkandis näinud viimased 20 aastat - aga alati õues - mitte kordagi pole nad tuppa trüginud. Mis siis nüüd lahti on? Samas naabrid jälle ütlesid, et nende maja ümber nahkhiiri ei lenda - nemad pole kordagi neid näinud - järelikult nad ikka siis meie pööningul on. Kui siin mõned aastad tagasi tehti keskkonnauuringuid tulevase suure maantee jaoks - siis seal oli küll kirjas, et lähedal asuvas tammikus on nahkhiirte koloonia - aga see tammik on ca 800 m meie majast. Ohh jahh - miskipärast on mul tunne, et see nahkhiir ei jää viimaseks :)))

Õhtune komöödia

2010-08-18T22:36:00.003+03:00

Tänasest õhtust oleks küll saanud ühe väikese episoodi mõnesse komöödiafilmi.

Istusin elutoas ja vaatasin ühe silmaga telekat ja teisega lugesin ajalehte. Järsku lendas minus mööda tume vari. Ähh - jälle mingi suuremat sorti ööliblikas on tuppa lennanud, mõtlesin ja ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Neid ööliblikaid ikka lendab ringi. Aga hetke pärast tundsin, et miski riivas pead. Ja kui pead pöörasin, ei olnud tegu mitte ööliblikaga vaid kõige pesuehtsema nahkhiirega. Seda röögatust, mis minu kõrist tuli, oli vist kosta Tallinnasse välja. Ma pole nii kiiresti elutoast kadunud, kui nüüd. Lendasin hirmsa kisaga teise tuppa, kus abikaasa juba magas ja nõudsin, et see elukas kohe siit majast kaoks. Loomulikult ei saanud unine mees ööd ega mütsi aru, et mida see vanamoor nüüd kriiskab siin. Surusin talle kärbsepiitsa ühte kätte ja kuskilt kapiservalt haaratud kandiku teise kätte ja lükkasin ta elutuppa. Ta ei saanud ikka midagi aru, niikaua kuni see elukas talle pähe lendas. Siis sai aru küll. Miskipärast oli tal esimene reaktsioon ka toast putket teha. Aga ma ei lubanud. Käskisin tal sinna jääda ja see elukas kas elusalt või surnult majast välja toimetada. Ise piilusin ukse vahelt - ega ma siis ju ei julenud sinna tuppa minna. Võitlustander oli küllaltki suur, kuna meil elutuba on ühendadtud suure trepihalliga ja ust vahel pole. Nu vehkis siis mehike seal minutit viis - rohkem käisid matsud küll lillepottide ja seina pihta. Õnneks taipas ta rõduukse lahti teha - ja suure vehkimise peale lendas see elukas lõpuks toast välja.
Kokkuvõtteks: minul paras adrenaliinisüst + 2 purunenud lillepotti + üks seinalt allasadanud kõlar. Ja toas paras segadus. Õnneks jäi akvaarium terveks - jube kui sellesse kaosesse oleks veel lisandunud 100 liitrit vett :D. Aga mehikesel jälle põhjust uhke olla: eile püüdis muti kinni - täna päästis naise lendava eluka käest :D

Üle kõige kardan ma igatsugu vingerdavaid ja lendavaid elukaid. Praegugi käed natike veel värisevad. Kuigi kui mõtlen, kuidas mu 100 kg mehike mööda elutuba ringi kalpsas - on peris naljaks.
Kust too isend meile majja sisse pääses, on arusaamatu - vbl elutses juba pikemat aega kuskil pimedas nurgas ja nüüd otsustas välja tulla. Homme käin kõik pimedad nurgad igaksjuhuks läbi ja kontrollin üle.

2010-08-18T10:44:00.002+03:00

Ja ongi kõik! See kuum suvi on nüüd läbi. Täna täitsa sügise hõngu õues tunda. Kuigi on ju alles augusti keskpaik ja võiks veel suvine olla. Aga läheneva sügisemärke on juba igal pool. Puudel lehed on küll veel rohelised - aga see sügise lõhn. Ei oskagi täpselt seletada, aga sügisel on oma lõhn. Meist paar kilomeetrit eemal on Sagro suured kapsapõllud - kui tuul sealtpoolt on, siis tuleb seda juba kõduneva hakkava kapsa lõhna ( päris vastik kusjuures) - see on üks lõhnadest. Aias muru ja muld lõhnavad hoopis teistmoodi.

Sügisel on ka oma hääl. Sookurgede hüüded on hoopis teise kõlaga kui suvel. Autode hääled, mis kostuvad eemalt sõiduteelt, on hoopis teise kõlaga. Ja kui eile väike parv sookurgi üle aia lendas, siis oligi selge, et suvi on selleks korraks läbi.

Juba teist päeva kummitavad mind 2 laulu. Õnneks on juutuub olemas:

See suvi oli selline mittemidagi tegemise suvi. Kuumus lihtsalt ei lubanud. Aga vbl oligi vaja lihtsalt aeg maha võtta ja peas mõlkuvad mõtted konkreetsemateks mõelda. Nüüd on mitmedki ideed konkreetsemaks saanud ja mõned ka jooniste kujul arvutis olemas. Sellel aastal nad enam teostuseni ei jõua - aga kevadel kindlasti juba.

lubatud

2010-08-03T14:26:00.017+03:00

Siin siis nimekiri, mida võiksin kaasa võtta kui soovijaid on. Kuna on jätkuvalt kuiv ja kuum, siis suuri püsikuid ei saa hetkel jagada, kuigi paljud juba kipuvad laiutama. Sellepärast ongi nimekirjas põhiliselt pinnakatjad.
Proovisin osadest pilte ka teha - enamus on küll õitsemise juba lõpetanud, aga mõne niru õie sain ikka pildile.

1. Kahte sorti nõgeseid

2. 3 sorti kukeharju

3. valge ja sinine pisikellukas + keskel on karpaatia kellukas

4. müürilill

5. see suur hosta jääb mulle ette. Kuna üks samasugune mul juba on olemas, siis selle annaks heameelega mõnele soovijale ära. Sordinime ei tea.

6. Ehk soovib keegi ka kuldvitsa?

7. Selline hästi tumepunane nelk. See viimane õieke on päikesepoolt pleegitatud ja siuke niru :))

8. Jaapani ülane

9. roomav metsvits

10. möödunud aastal sai tehtud mõned hõbepaju pistikud - 2 tk virelevad veel pottides:

11. möödunud aastal sai tuttavate aiast võetud 2 oksa ja maha torgatud - mõlemad võtsid juured alla ja elasid õues ka talve üle. Tegemist siis mingi lumimarjaga, mis mööda maad roomab. Täpsemalt ei oska öelda. Ise nad olid ta Inglismaalt pistikuna toonud. Üks nooruke siis pakkuda:
Veel võin kaasa võtta lõhnavat kannikest; karvast kadakkaera, maasikvaarikat.

Kadaka jaoks otsin karatau laugu üles ( kas olen sulle veel midagi lubanud?)

Thelale hoidsin ühe punase kobarpea tite. Delfiiniumit praegu kätte ei saa, sest maa on kivikõva - ennem murdub labidas, kui juurika kätte saan :D

Meenub, et keegi vist küsis ka selle prügikastiroosi võsu. Vaatasin, et 3 tk on muruniiduki käest täitsa pääsenud ja saadaval.

Veetaimedest üks heleroosa vesiroos ja konnakilbukat

Rohkem praegu nagu ei tulegi ette - kui kellelgi on midagi blogist silma jäänud, küsida võib ikka :))

Pistikumajandusest veel - mürikaaria pistikuid tegin hulgim, aga tänavune kuumus on nende juurdumisele halvasti mõjunud. Ei ole veel juurdunud - hukas ka pole - nii et loodame, et ehk ikka saab asja ja siis kevadel saate tited kätte.

loll pea ....

2010-07-31T09:40:00.002+03:00

pidavat ihu nuhtluseks olema :))

Olen siin 2 päeva blogisid sirvinud ja kommentaariruumides tuhlanud - ja ei leia. Aegade hämarusest meenub, et olen teistele blogijatele taimi lubanud Thela juurde kaasa tuua. Aga milliseid ja kui palju??? Hakkaks neid vaikselt pottidesse pistma.
Et siis minu kommentaaridesse palun oma soovid jätta või siis kirjutada otse pisiplikale@hot.ee

29.juuli lõpp

2010-07-29T23:56:00.002+03:00

No tiirutasid ja tiirutasid need äikesepilved ja kõmistasid ja müristasid. Ja kui nad siis lõpuks otsustasid oma luugid avada - siis oli tunne nagu oleks Niagara kose alla sattunud. Seda pauku ja mürtsu oli isegi minule liiga palju. Ma üldiselt selline külma kõhuga, aga täna sikutasin ikka juhtmeid seinast välja. Ja jube tahtmine oli penilaste juurde trepi alla pugeda. Neil veab - on selline peidupaik. Ega palju ei puudunud, et oleks voodi alla värisema läinud :D. See paukus ikka täitsa peakohal. Välkudel ja paukudel vahet polnud - raksatasid korraga. Võimas!
Ja nüüd jälle täielik tuulevaikus ja rahu. Isegi ritsikad ei sirista - tea, kas said välguga pihta ve.

29.juuli

2010-07-29T19:57:00.003+03:00

Kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb. Selline lause meenus mulle lapsepõlvest :))

Hommik oli kena - tõotas tulla jahedam, aga kaheteistkümneks lõi ikka kuumuse üles ja oli meeletult lämbe. Nüüd õhtul tiirutavad ümber meie suured äikesepilved. Kõmin on nii vägev ja katkematu, nagu lastaks kahureid. Selles mõttes kummaline, et välku näha pole - lihtsalt lakkamatu mürin.
Suur vihm sadas kella 5-6 paiku kõik Tallinnas vist maha. Pubekas tuli just linnast rolleriga ja oli selle kõik endale kaela saanud. Vaeseke oli nagu uppunud kass. Isegi mobiiltelefonist valas vett välja - õnneks on vana mobla, sellest pole kahju ilma jääda.
Meil siin peab kuiva - aga eks varsti jõuab sadu ka siiamaile - sest kaua need pilved ikka tiirutavad. Või siis vajuvad Tabasallu merepeale.
Aga õhk läks järsku jahedaks.

Üks mutt toimetab eile lõunast meil aias. Nii kaval, et lõksu pole veel läinud. Aga küll ma ta ka lõpuks kätte saan. Kõik olen saanud, saan tema kah.

26.juuli

2010-07-26T23:51:00.005+03:00

Küll täna ikka müristas ja paukus jälle. Ja seda vett tuli kosena taevast alla. Aga oleks siis ka temperatuuri alla võtnud. Peale varahommikust tormi tuli päike välja ja kukkus jälle kõrvetama. Tunne oli nagu saunas. Pidin hommikupoole linnas asju ajama. Autol konditsioneer ei tööta - ja see oli ikka jube. Koju tagasi jõudes tundsin ennast sõna otseses mõttes läbikeedetud süldina. :)) Nüüd peale õhtust vihma, on õhk õnneks maha jahtunud. Üldse viimastel nädalatel ma naudin seda õhtust õues viibimist ( kui neid kurramuse sääski nii palju poleks). Mõni õhtu olen lihtsalt istunud aiakiigel ja mõnulenud. Ja kuulanud kuidas ritsikad siristavad ja kauguses rukkirääk prääksub. Prääksub jah - mulle meenutab rukkiräägu häälitsus katkiläinud parti :)). Ja siis on meie kanti siginenud kõrvukrätsad. Mitu päeva mõtlesin, et kes sellist häält teeb - nagu oleks hiirt piinatud - aga hästi kõvasti ja haledalt. Õnneks on tänapäeval internet olemas. Ja selline tore lehekülg nagu loodusheli.ee

Eile sai ka natuke jahti peetud. Ja tulemus:

See oli küll puhas juhus, et ma ta nii kiiresti kätte sain. Eile hommikul avastasin paar hunnikut kompostikasti juures. Ja kui ma õhtul lõksusid üles panema läksin - tundsin järsku, et maapind liigub täpselt minu jala all. Reaktsioon on mul õnneks veel hea - kähku näpud mulda ja hops koos murumättaga sai ka see tegelane välja lennutatud. Nu ja edasist ei hakka ma igaksjuhuks kirjeldama - äkki tulevad loomakaitsjad kallale.
Aga röövliplika korraldas talle korralikud matused - kaunistatud kirstuga ja puha. Igaks juhuks veendusime, enne matmist, et tegelane ikka korralikult teises ilmas on.

Täna oli veel üks kummaline värk. Kui päike oli õhu jälle kuumaks kütnud, toimus sipelgatega midagi. Kas sipelgatel on midagi taolist nagu mesilastelgi - pereheitmine? Sest järsku oli terve õhk paksult täis lendavaid sipelgaid ja muru lausa kubises mustadest sipelgatest. Neid voolas lakkamatu joana igas kivipraost ja kõikvõimalikest kohtadest. Jah, ma olen ka ennem lendavaid sipelgaid näinud - need on minu teada emasipelgad vist. Aga sellises koguses. Õhk oli tõesti paks neist. Õues oli võimatu olla - sest nad lendasid pähe, suhu ja silma + altpoolt siis maapinnalt närisid need mustad sipelgad. Väga kummaline. Köögiaknast välja vaadates tundus, et õhk on täis suuri sääski.

Aga aed on viimastel päevadel pidanud ilma minuta hakkama saama. Kastmist ta ei vaja ja selle kuumaga ma ei suuda seal midagi teha. Saab hakkama küll - täna õhtune ülevaatus isegi näitas, et umbrohigi pole veel võimust võtma hakanud.

Ja kevadel Muhedikult pätsatud ideest on kujunenud selline värk:

Aru ma ainult ei saa, kuidas sa Muhedik ühte tünni 3 suvikõrvitsat suutsid mahutada - minul on parempoolses 1 suvikõrvits ja 2 melonit. Meloneid pole nähagi, ainult suvikõrvits laiutab - ja rohkem sinna neid kindlasti mahtunud poleks. Teises tünnis on kurgid - ja peaks ütlema, et nendelt kolmelt taimelt, mis seal tünnis on, olen ma rohkem saaki saanud, kui kasvuhoones olevatelt taimedelt.

Täna helistas veel üks tuttav ja pakkus vesisalati Pistia stratiote taimi. Kui keegi huvitatud on, võin Thela juurde kaasa võtta, või siis saab alates ülehomsest minu juurest kätte. Siit saab tema kohta rohkem lugeda. Häda see, et ta meil ei talvitu. Talveks tuleb tuppa akvaariumisse või veeklaasi tuua.

23.juuli roosid ja teised

2010-07-23T20:32:00.020+03:00

Eilne päev ja tänane hommik olid jälle mega palavad ja kuumad. Peale Mirjami külaskäiku eile hommikul, viskas temperatuuri jälle kõrgustesse. Iga väiksemgi pingutus ajas lõõtsutama ja higistama. Ja siis mõned teevad selliste oludega veel aiatöid :D - Müts maha nende ees. Mina otsisin ainult jahedamat kohta ja iga natukese aja tagant uputasin ennast basseini. Ma vahetasin sealt isegi 1/3 vett välja - sest see supp, mis seal oli - see ei jahutanud ka enam. Aga õnneks üle elasime selle kuuma - nüüd täna lõunast läks juba täitsa inimväärseks see elu. Temperatuur langes 25-ni ja viskas isegi pilved üles. Nu jah lubas ju tormi ja tornaadot ja mida kõike veel. Suures uputuse ja tormiootuses, sidusin põõsaid ja kindlustasin natuke hapramaid taimi. Aga tutkit - ei paista seda tormi mitte kuskilt. Isegi tuuleõhku pole, rääkimata äikesemürinast. Vihmast ma üldse ei unista. Aga äkki on see vaikus enne tormi? Igastahes päris mõnus on hetkel.
Igaksjuhuks klõpsisin natuke pilte ka - kes teab, millal see torm kohale jõuab ja kas siis pärast üldse enam on midagi pildistada.
Kõigepealt Lillekasvatajale lubatud roosipildid:)) Kuigi päris raske on seeaasta roose pildistada. Kõigepealt see ere päike - ei lase normaalset pilti saada. Ja siis tundub mulle, et see päikesekiirgus on isegi roosiõisi kahjustanud ja kõrvetanud, kuigi roosid ju vägagi päikeselembesed. Ja see meeletu kuumus ja kuivus küpsetab õied väga ruttu läbi. Aga mõned pildid ikka klõpsisin nendest, keda sellel aastal veel pildipurki pole püüdnud. Ja osad sordid jäävadki seeaasta pildistamata, sest õied ei kannata fotoaparaati välja ja niisama nässakatest pole mõtet ka pilti teha.

Sahara - suht kehvake tänavu aastal. Aga küll ta kosub:

Verdunilt leidsin veel sellise õie anomaalia - huvitav eks:

Minu muljete järgi saidki kõige enam see talv kahjustada erinevad pinnakatte roosid.

Ka elulõngad on sellel aastal ikka väga nirud. Õnneks on elus kõik, aga osad ei hakkagi õitsema. Valge Daami õied on poole väiksemad kui normaalselt. Ainukesed, kes vohavad nagu igal aastalgi, on texase elulõngad - nendest teen siis pilti kui nad täisõites on.

Eelmisel aastal grupiõe juurest hamsterdatud pisike hosta. Kas see on hosta minor? Kas nendel on ka mingid sordid või ongi ainult liik? Igastahes hästi ilusa õievärviga:

Hoolimata sellest, et ma kevadel seda põõsast natuke tükeldasin ja jagasin, on ta ikka täies õiteilus:

See kellukas on mul eelmisel aastal meeletult isekülvi andnud - kõik kohad neid täis, nii et kui kellelgi soovi on seemikuid saada, andke aga teada - ma kõiki veel välja ei rohinud :)

Imearmas umbrohi - ma topin teda kõik kivivahed täis - müürilill:

Floksid on üksteisele otsa kasvanud - nii kui jahedamaks läheb, hakkan peenralaiendust kaevama, et saaks floksid hingata ja need kaks õnnetut pojengi kah potist välja.

Päikese intensiivsus on tänavu ikka meeletult tugev. Põõsasmaranatest polegi mõtet pilti teha - kõik on ühesugused valged, kuigi mul neid ikka ka mitmeid sorte on. Ainuke, kes oma kollase värvi on keansti säilitanud, on looduslik põõsasmaran

Kevadel külvatud mooni ja tilli segapudru :)

Ja nüüd päevaliilia. Ei teagi kas nutta või naerda. Tegelikult ajab naerma. Ju siis pole minu aeda ette nähtud sordipäevaliiliad. Alloleval pildil siis viimane sellest õnnetust 3-aastatagusest tellimusest. (või oli see juba 4 aastat tagasi). Igastahes ta siiamaani polnud õit näidanud - kasvatas ainult lehti ja on tänaseks moodustanud ilusa kena puhma. Ja kuna ma teda kevadel ähvardasin kompostihunnikuga, kui ta ei peaks ka sellel aastal õitsema - on ta nüüd tänavu kenasti õisi täis. Ja täna avanes esimene õis. Ilusal pildiga lipikul, mis juurikaga kaasas oli ja mis nüüd kenasti põõsa all on, on selgelt kirjas sordi nimi You Angel You - aga tegelikkuses on õis selline: Igastahes on nüüd minu mõõt lõplikult täis ja rohkem ma enam iialgi mitte kuskilt mitte ühtegi päevaliiliat ei telli ega osta, kui neil just õit küljes pole ja ta mulle väga meeldib - siis vbl teen erandi :)))

20 juuli - aina huvitavamaks läheb

2010-07-20T19:33:00.006+03:00

Täna jälle kuum ja palav. Läbi häda sain ikka rohu ja umbrohuhunnikud kokku koristatud. Ja mõned ammu harja nõudvad nurgad kah puhtaks roogitud. Ja vot ühest siukesest unustatud nurgast, lehehunniku alt ilmus välja selline tegelane:

No olen mina oma elus igatsorti tõukusid ja ussikesi näinud - aga sellist ilmutist nägin ma küll esimest korda. Tõuk ja silmadega ja nii suur. Kuigi lähemalt uurides ei olnud tegu muidugi silmadega, vaid lihtsalt laikudega - ja see, mida ma arvasin olevat pea, oli hoopis sabapool ja pea asus hoopis teises otsas koos suuga :))). Aga alguses ehmatas ikka ära küll :D
Aga öelge mulle nüüd hääd inimesed, et mis liblikas sellest siis nüüd tulema peaks. Ise arvan, et ta mingi suruline Sphingidae vist on. Igastahes sai ta 3-liitrisesse purki topitud, aukudega kaan peale - ja vaatame, mis edasi juhtuma hakkab. Röövliplika on põnevust täis :D

19.juuli õhtu - nõelad ja hambad

2010-07-20T00:39:00.005+03:00

Tänane päev oli super! Just selline mahe suvepäev - ideaalne. Auto kraadiklaas näitas kella 12 paiku küll 27 kraadi, aga puhus paras tuul ja võrreldes möödunud nädala põrgukuumusega, tundsin ennast nagu paradiisis :)) Tööisu tuli lausa tagasi. Õhtuks sai rohi niidetud, aiale rohimisering peale tehtud, istutusalad servatud. Oleks rohkemgi jõudnud, aga mõni tõrvatilk peab ju ikka meepotis ka olema :))
Niitmise ajal sain mingi nõelaja käest siukse litaka täpselt kõri peale, et võttis hoobilt oimetuks. Ei saanudki aru, kes ta täpselt oli, kas mesilane, herilane või vapsik - igastahes vängem kraam kui parm või sääsk, sest pilt kippus vägisi eest ära minema. Neelasin siis topeltannuse allergiarohtu ja olin paar tundi oimetu. Hea, et niigi läks :)) Homseks jääb siis niidetud rohu ja peenardest välja roogitud umbrohu kokkukorjamine ja kivide ümbruse akukääridega korrastamine. Pimedaks läks enne - käsikaudu sai kuidagi kasvuhoone ka ära kastetud. Aga oleks siis sellega see kena päev lõppenud. Istusin ja mõnulesin aiakiiges ja vaatasin oma puishortensiat, mille valged õisikud pimedas eriti mõnusalt särama löövad, kui maandus koju pubekas - pea lõhki nagu üleküpsenud redisel. Nemad olevat sõpradega ujumas käinud ja siis vees möllates oli üks sõber talle hammastega pähe kukkunud. No tere tore - kutt peaaegu 18 - aga mõistust ikka nagu kolme-aastasel :)) Õnneks midagi väga hullu polnud - pisike haavake - alguses tundus hullem, aga kui antiseptikuga ära puhastasin - väike naharibake oligi ainult lahti. Ei miskit hullu, aga peast ju alati tuleb seda verd hulgim. Seda unustasin küsida, kas sõbrale ikka hambad suhu jäid, eriti arvestades seda, et mu pubekas siuke puupea on, siis sõbral pidid hambad kas läinud olema või siis vähemalt logisema. Aga mehed on ikke ühed nõrganärvilised olevused küll. Vähemalt minu teinepool - igasuguste töödega saab hakkama, aga kui verd näeb, siis on näost kaame ja kukub minestama ja hädaldama. Sai siis tedagi tohterdatud. Selleks puhuks on meil nuusksool ikka ka kapis vanast ajast olemas. Vat siuke mõnus päev siis 19.juuli :))

19.juuli: roosid, liiliad ja muud tegelased

2010-07-19T10:00:00.020+03:00

Lõpuks ometi on see kuumalaine järgi andnud! Nüüd saab jälle elada ja suvest mõnu tunda. Terve eilse päeva sadas. Vahelduvalt. Paar korda kallas nagu ämbrist ja siis nende vahepeal oli selline mõnus vaikne vihmake. Kõik on kenasti kastetud, vahepeal kolletuma hakkav muru on jälle roheline ja öö jooksul viskas ennast kohe põlvekõrguseks:) Niiduk vaja välja otsida. Kõik taimed mõnulevad - eriti loomulikult umbrohud. Kuigi nädal aega tagasi sai aiale tiir peale tehtud - siis kas on minu rohimisoskustega midagi viga või olen juba vanaks jäänud ja pimedaks, et silm enam ei seleta või on lihtsalt mingi muu põhjus - aga igastahes seda umbrohtu on jälle nii palju, nagu poleks kevadest saadik keegi neid välja rookinud. See padukas tegi natuke pahandust kah - osad roosid on pikali - peab hakkama neile mingeid tugesid tegema ja pihlenelas Sem ja puishortensia põõsad on vormisvälja vajutanud - neilegi mingid toed mõtlema.
Aga enne seda suurt vihma jõudsin ikka pilte kah klõpsata .
Mõned roosid veel:

Kui keegi tahab endale täiesti lollikindlat roosi, siis minu soovitus on alati SexyRexy. Ei korja ta haiguseid külge, ei vaja ta toestamist. Õitseb alati rikkalikult - sellel pildil on ainult üks oks - aga neid on ikka rohkem:). Talveks saab, nagu teisedki, pool ämbrit mulda ja paar kuuseoksa:

Mõned pinnakatjad:

Samuti aastate jooksul üks tervemaid roose minu aias:

Kuigi eelmisel aastal jagasin liiliaid kõvasti laiali - siis tolku polnud sellest midagi - vohavad ikka samamoodi edasi:

Ja kusjuures jalutavad veel ise juurdegi. Aru ma ei saa kustkohast tema sinna tiigiäärsesse istutusalasse tuli - aga seal ta kasvab ja päris kena :)

Kui juba jutt juurdetulijatele läks, siis kasvuhoonest avastasin sellise liblika. Esimese hooga mõtlesin, et mis kahjur see nüüd on ja et kindlasti tahab ta arbuusile auku sisse närida. Siis netist tuhnides leidsin, et tegemist hoopis sirelisuruga ja kahjutu tegelane. Hästi kena liblikas - selline omapärane. Pidavat meil isegi üsna tavaline olema - aga mina näen sellist küll esimest korda:

Ja väravatagant leidsime penilaste äreva haukumise peale sellise tegelase, kes üritas aeda sisse tungida. Penide karjumine ja inimeste sammud panid ta kerasse tõmbuma ja kõrgesse rohtu turtsudes peituma. Penide pärast ei saanud teda aeda sisse lasta - need oleks vaesekesel elu põrguks teinud - kuigi mõte ühest nn kodusiilist meeldiks mulle väga:
Nüüd lubab küll uut kuumalainet, aga ma väga loodan, et seekordne on leebem kui eelmine. Tegelikult on ju fantastiline aasta olnud. Talv oli võimas ja nüüd suvi kah. Ja meiekandis on siin piisavalt vihma ka tulnud, nii et pole pidanud ennast voolikutega ära katkestama.

Nii kuum

2010-07-14T11:22:00.003+03:00

Mul vist päikesepiste:)) Ma ei ole absoluutselt nende kuulaja, aga praegusel momendil on see laul kümnesse:))

13.juuli

2010-07-13T08:29:00.027+03:00

Koomaeelne seisund - nii vist võiks kirjeldada minu seisukorda viimastel päevadel. Kuumus on lausa tappev. Ma pole eriti kergesti higistav inimene, aga nüüd võtab iga väiksemgi liigutus vee jooksma. Mõnes mõttes on see kasulik ju ka - nu sellises kosmeetilises- et avab poorid jne. Aga see pidev kuumus võtab ikka võhmale küll. No mitte midagi ei jõua teha - täielik jõuetus. Meilid jõuan läbi lugeda, aga neile vastamine käib üle jõu :)). Pesupesemine - st must masinasse ja puhas kuivatisse ja siis kappi - on nii suur füüsiline pingutus, nagu oleks päev läbi maad kaevanud :)) Aga ma ei jorise - tegelikult on ju fantastiline suvi!! Eile hommikul kell 9 näitas auto kraadiklaas varjus 30 kraadi. Toa termomeeter näitas kell 14.00 31 kraadi. Meil maja ehitatud nii, et enamus aknaid on itta ja lõunasse - seega pidevalt päike. Aknad kõik pärani lahti ja kardinad ees, et tekiks natukenegi tuuletõmbust, mis paneks õhu liikuma. Elutoa lampide küljes olevad ventilaatorid töötavad täie võimsusega. Õues pole ju tuulelõhnagi. Täielik tuulevaikus ja kuumus. Hea, et õuetermomeeter kevadise aknapesu käigus katki läks - kui seda näitu vist näeksin, oleks veel hullem - nüüd ei teagi, mis see temp. võiks olla. :))
Küla on päeval nagu välja surnud - ei ühtegi hingelist kuskil. Täielik vaikus. Kõik istuvad vist keldrites :)) Ja õhtul umbes kella 7 paiku, siis ronitakse välja ja elu hakkab jälle käima aedades kuni pimedani.
Ega praegu ei saagi õues midagi teha enne kella 7 - siis võimlen voolikutega ja üritan umbrohust jagu saada. Kummalisel kombel taimed on janus, aga umbrohule ei tee see kuumus midagi - vohab üha uhkemalt ja lopsakamalt. Kasta üritan hästi põhjalikult iga õhtu erinevat istutusala, sellest igaõhtusest natukese sirtsutamisest pole erilist kasu. See suur äikesetorm, mis siit mõned päevad tagasi üle läks kastis aia ikka põhjalikult läbi ja väga suures veepuuduses taimed polegi. Tegelikult võiks veel üks siuke raksakas jälle üle käia - lööks õhu natuke selgemaks.
Aga taimed õitsevad jube kiiresti läbi. Roosid hoomikul avavad oma õiepunga ja õhtuks on see juba närbunud.
Aga vesiroosidele see kuumus meeldib, ei mäletagi, millal nad nii rikkalikult oleks õitsenud. Kuigi jah vesiroosidega mul selles mõttes kehvad lood, et kokku mul neid vist 10 erinevat. Aga sordinime tean vaid kahel. Kaks tükkis - roosa suureõieline ja valge on looduslikud; Osad vesiroosid on saadud teiste taimehulludega vahetuse teel, ja mõned, mis ise on ostetud - nendel ei ole paki sisu läinud kokku sellega, mis paki peale on kirjutatud. Aga vahet pole - mulle meeldivad nad ka ilma nimedeta. Olen ise neile nimed pannud.

Aga siin siis üks nimelistest - Fabiola:

Tema paki peal oli kirjas Aurora - peaks olema oranzikas- aga minu tiigist on täitsa tumepunane :)) Ja õiekuju pole ka see, mis Auroral peaks olema. Aga selline kena intensiivne punane - ja mulle meeldib ta sellisena kah:
Roosidest olid eile fotokõlbulikud: - nimed on pildi peal näha kui suuremaks klõpsata:

Üks mu tänavune uustulnuk. Ei saanudki ta intensiivset punast värvi pildile. Tegelikult otsisin kevadel just selle sordi seemneid, aga kuna kuskilt ei leidnud ja väljamaalt poleks 1-2 paki pärast mõtet tellida olnud, siis sai ta siit Juhani puukoolist ostetud.

Kukerpuu `Golden Rocket` õitseva kukeharja kaisus:

Üks mu lemmikutest suvelilledest - California magun - kunagi aastaid tagasi sai teda aeda külvatud - nüüd hoolitseb ta juba ise ma järelkasvu eest.
Ja hirmsasti meeldivad mulle need pisikesed nelgid. Sordinimesid ei tea, pärit on nad mingist segupakist ja ise külvatud mõned aastad tagasi:

Üks huvitav lauguline veel - Hair:

Liiliatega selline kummaline lugu, et möödunud sügisel sai nad ju omastarust kõik laiali jaotatud. Jätsin endale ainult mõned. Miskipärast on neid aga tänavu 2 x rohkem kui möödunud aastal ja kõik kavatsevad veel õitsema kah minna. Kõige tipuks on nad kummalisel kombel roninud veel tiigi juurde istutusalasse. Müstika, kuidas nad küll sinna said?

Esimesed liiliad:

Ja toas avas õied selline tegelane:

Pojengida mul vist ikka ei vea. Möödunud aastal olin ma hädas selle juurekaelapõletikuga. Selle sain vist kontrolli alla. Aga mis vaevab mu aia kõige esimest pojengi nüüd? Ma ise diagnoosisin ringlaiksuse. Aga kustkohast ta siis nüüd nii äkki siia aeda saabus? Nakatunud on ainult see Festiva Maxima, mis on siin aias olnud juba peaaegu 20 aastat. Eelnevatel aastatel pole seda nagu märganud. Ja teised vanemad pojengid kenasti terved. Ja mis siis nüüd teha? Väljakaevata ja tulle??? Ma uurisin ja puurisin neid tarku raamatuid - ja ei sanudki sotti, et mis see viirus siis õieti sellele pojengile teeb. Kasvu ta ei pärsi, õitsemist ei takista, õiepungade moodustamist ta ei takista, lehti ära ei kuivata - ainult lehed on siuksed kirjud. No mitte ei raatsiks seda suurt ja uhket põõsast nüüd tulle saata. Ja kust ma uue saan???

Ja arvata võib, et siis on ka teised pojengid ohus? Ma siin päris õnnetuke kohe:((Panin pildi ühest lehest kah. Kummaline on see, et nakatunud tundub olevat ainult pool põõsast ja mõned üksikud lehed - teine pool põõsast on terve:

Aga selle pildil vist ei ole viirus. See on nüüd kevadel Hansaplandist ostetud `Coral Charm`. Ise arvan, et kuna ta mul siiamaani potis alles istub, siis mõne toitaine puudus vist. Aga nu selle kuumaga ei ole mina küll võimeline kaevama:

7.juuli pildis

2010-07-08T00:33:00.031+03:00

Meie lemmiktegevus viimastel päevadel - veejalgpall: Ja nüüd kui järgmiseks nädalaks lubab veel ametlikult üle 32 soojapügala - siis me vist ööbime kah seal :))
Aga aias roosid puhkevad üksteise järel. Ja see lõhn.... - eriti mõnus on õhtuti rõdul istuda. Eilne padukas ja need mõned raheterad natuke ikka rikkusid õisi kah. Aga mõne pildi ikka klõpsasin:

Aga meil siin õitseb ikke teisi kah peale rooside :)

Köögikata kellukad tunnevad ennast siin suurepäraselt:

See sõrmkübar leidis ise tee minu aeda. Tea, kas linnud tõid seemne või tuulega lendas kuskilt naabrite juurest - aga igastahes hästi armas värvikombinatsioon mu meelest.

See hiigel eremurus on õitsemise lõpetanud. Viimaste päevade kuumad ilmad tegid rutu lõpu. Aga nüüd õitsevad sellised madalad eremurused:

Ja astilbed alustavad:

Nii võib juhtuda, kui kolid sibullilled teise kohta ja istutad nelgid asemele - aga peris armas segapundar kukkus tahtmatult välja:

Mõni lauk ikka kah:

Ja kasvuhoones paisuvad arbuusid. Nüüd lõpuks on hakanud ka emasõisi tulema. Alguses olid ainult isasõied - tahtsin juba käega lüüa ja need taimed välja kiskuda. Hea oli, et palav on ja ma ei viitsinud kasvuhoones laamendama hakata - nüüd tuleb emasõisi ikka korralikult. Igat hommikut alustangi nende tupsutamisega. Esimene arbuus on juba selliseks pallikeseks paisunud. Teised tulevad riburadapidi järele. Nüüd peaks neile midagi alla panema, et nad mullaga kokkupuutes poleks. Järgmine aasta üritan neid Kadaka moodi nööriga üles tõmmata.

Ja sellel aastal vist veiniteost pääsu pole. See on ainult üks taim selline - aga mul on 2 samasugust ja vanemat ja suuremat taime veel. Peab hakkama netist veinitegemist õppima - pole kunagi teinud.

Ja nüüd palun tuvastamisabi. Mul on selline tunne, et see taimeke on pärit Muhediku juurest. Ja kas ma arvan õieti, et ta on see kuningakepp? See, mis pidavat üsna pretensioonikas olema? Täpsemat nime ei mäleta, aga sellist juttu nagu mäletaks:)) Kevadel oleks äärepealt ta umbrohu pähe välja kiskunud.

Oh sa juudas!

2010-07-06T19:58:00.002+03:00

Nu küll täna alles kallas ja tormas. Siukest möllu ja mürtsu ei mäletagi, et oleks viimase paarikümne aasta jooksul olnud. Torm on selle kohta vist vähe veel öeldud - täitsa pisikene orkaan oli lausa. Ja kus ikka välkus ja paukus. Vanajumal tegi ikka sellist mürtsu, et meil siin paar tundi polnud ühelgi mobiilil levi ja elion oli ka oma ühendustega maas. Aiatagused suured saared olid puhta pikali - mul oli tõsine hirm, et nüüd murduvad ära. Mõned raheterad tulid ikka ka, aga ma ütleks, et vihmapiisad olid isegi jämedamad. Seda vett kallas sellise survega, nagu oleks mingi jõgi kuskilt paisu tagant lahti pääsenud. Kõik kohises ja kolises ja mürtsus ja paukus. Päris võimas vaatepilt oli. Vesiroosi tiik hakkas hetkega üleajama ja aiatagune kraav oli momentaalselt vett täis. See veehulk oli korraga nii suur, et kuivanud ja pragunenud maa ei jõudnud seda vastu võtta. Ja kui ma peale seda möllu aeda läksin, et löön siis kaotused kokku - oli minu imestus suur - sest kadusid praktiliselt polnud! Üks 2 m delphinium oli pikali ja vaarikad olid poole madalamad - aga ma olin ikka hullemaks kaoseks valmis. Nüüd on aed kastetud ja kõik lõhnab ja rohigi hakkas uuesti rohetama. Kummaline oli see, et ema juures 20 km siit eemal, ei tulnud mitte piiskagi. Nemad olid nautinud ainult seda välkude möllu, mis meie kohalt paistis.

30.juuni

2010-06-30T23:37:00.004+03:00

Suvi on lõpuks kätte jõudnud. Roosid järjest alustavad - arvan, et järgmine nädal on on enamus lahti. Ja seda lõhna ei jõua ära oodata kohe. Prügikastiroos juba praegu lõhnab nii tugevalt, et seda on tunda isegi teisepoole maja. Ja neid puhkevaid pungi on ikka tohutult. Ma küll igal aastal kevadel lõikan roose ikka väga tugevalt tagasi, aga tänavuse kevade põhjal võib öelda, et võib veelgi rohkem lõigata. See on mulle aastatega küll selgeks saanud, et mida rohkem roose kevadel lõikad, seda ilusamad ja seda rohkem õisi suvel on. Aga jah, nii tagasi kui tänavu pole ma neid veel lõikunud.

Täna sai terve päev koos röövliplikaga lihtsalt kaelast saadik basseinis istutud. Õues oli kuum, toas oli palav ja see oli kõikse normaalsem koht. Mõnus! Sellise palavusega ei teki süümekaid ka, et mingid umbrohud kuskil kasvavad ja natuke maad vajaks kaevamist. Kes see ikka hull on, et ennast selle kuumaga tapma hakkab :) Palju mõnusam on lihtsalt olla ja veest ja suvest ja päikesest rõõmu tunda. Sest mõne kuu pärast on kõik juba hall ja trööstitu jälle. Prrr - ei mõtle sellele praegu.

Aga õhtuks sai looderdamisest villand, siis sai ikka mõned umbrohud ka välja tõmmatud. Aga ega seda kaua teha saanud, sest siukest sääseparve, nagu täna mu ümber tantsis, pole ma siin veel ennem kohanud. Nüüd istungi ja kratsin siin, nagu mingi sügelisehaige. Keegi kurramus on mu teepuuõli pudeli kah pätsu pannud. See on ainuke, mis minul sääsehammustustest tulenevat sügelemist ära võtab. Huvitav on ainult see, et see nädal, mis Soomes sai oldud, ei kohanud ma seal mitte ühtegi sääske. Kuigi eelnevatel kordadel on seal ikka ka hullumaja olnud. Huvitav, kas soomlased on mingi üldise sääsetõrjevahendi leiutanud ve :))

Selle lumerohke talve tulemused juba käes - hoolimata sellest, et kevadel sai korralikult profülaktikat tehtud, avastasin täna, et esimesed tahmlaiksusega lehed roosidel juba olemas. Jahukastet veel ei leidnud. Varakult küll sellel aastal - tavaliselt tahmlaiksus ikka juuli lõpust hakkab kimbutama. Mis siis ikka - hommikul läheb pritsimiseks ja nakatunud lehtede põletamiseks. Kellel veel roose on - kontrollige üle!

29.juuni

2010-06-29T12:17:00.004+03:00

Mõnusalt soe on, ütleksin isegi, et kuum. Meile siin Eestimaal ikke antakse - kui on külm - siis on nii külm, et hambad lõgisevad. Ja kui on soe, siis ikka nii kuum, et sauna pole vajagi - higi võtab lahti 5 m kõndimist. Aga ma ei jorise, sest mis võiks veelgi parem põhjus looderdamiseks olla kui kuumus - sest kes see hull ikka ennast siukse palavusega tapma hakkab eks. Palju mõnusam on ju istuda jalad vees ja ennast jahutada või lebotada läpakaga õunapuu all ja plaane teha. Tundub, et seeaasta ongi ainult plaanipidamise aasta - tegudeni vist ei jõua. Nu ei tule seda vaimu peale. Ja kui ei tule, missiis - vahest tulebki aeg maha võtta ja lihtsalt olla. Eks siis kui see vaim jälle tagasi tuleb, saab rabeleda topelt :)
Üks huvitav õitsev põõsas. Amorfa - peaaegu mustade õieküünaldega. Pidavat ka hirmus kümaõrn olema - sellel aastal ei mingeid kahjustusi. Eelmine aasta istutatud ja nüüd siis esimesed õied:

Seda lille ikka tunnete - kui kultuursena aias ei kasva, siis peaaegu igas aias peaks ta umbrohuna küll olemas olema:
Kes küsisid mu käest kevadel mürikaaria pistikut - eile just vaatasin - praegu on õige aeg rohtsete pistikute tegemiseks - hakkavad juba vaikselt puituma. Tulge järgi.

Ja siis on mul veel ämbrites vesiroosi juurikaid: roosasid (3 sorti) ja valgeid - äkki keegi on huvitatud - tahaks sellest ämbrimajandusest lahti saada. Muidu pean nad komposti viskama.

28.juuni

2010-06-28T09:45:00.027+03:00

Suvel ei saa ikka kauem kui paar päeva kodunt eemal olla. Selle nädalaga, mis ma ära olin, on rohi kasvanud põlvini - nagu polekski vahetult enne äraminekut niitnud. Istutusalad nägid välja nagu üks suur umbrohu kasvandus - kusjuures tegin kõik ennem puhtaks. Selline tunne oli, et nad nagu teadsid kohe, et neil seal vaba voli laiutada. Tagasi tulles oligi esimene asi rohi ära niita ja umbrohi välja tõmmata. Umbrohu seest siis tuli välja, et esimesed roosid on puhkenud.
Regensberg:

Winchester Cathedral

Tommelise:

Sweet Rosea:

Pur Caprice - selline huvitav nupp - nagu keegi oleks söömas käinud teda - aga ei, kõik on õige, ta ongi selline. Puhkedes roheline ja siis õitsemise ajal vahetab värvi nagu kameeleon, olles vahepeal roosakas ja lõpetades on kollane:

Robusta, kes sellel talvel maani maha külmus, on üks esimesi õitsejaid rooside seas tänavu. Temal olid õied lahti juba enne mu äraminekut:

Ja tiigis on vahepeal roosa vesiroos 2 õit lahti teinud. Üks on isegi jõudnud juba ära õitseda. Aga hämmastavalt suur on see õis tal tänavu - möödunud aastatel on ta tunduvalt väiksem olnud:

Pojengidest on Rubra Plena ja Chocolate Soldier lõpetanud, aga õitsemist alustasid Jan van Leeuwen - meenutab mulle suurt praemuna :)) Tema siis see kevadine korvironija mul. Ja häbiga pean tunnistama, et ikka istub potis alles. Nu ei ole seda vauhti sellel aastal, et maad juurde kaevata. Mõte on, koht on - mul oli isegi aiavoolik vahepeal märkimiseks maas - aga vat tahtmisest jääb puudu. Et kuidas see oligi: Vaim on valmis, aga ihu nõrk.:DD

Õitseb veel üks nimetu valge, ämma aiast pärit:

Ja ka Yellow Crown on esimesed õied avanud:

Ka mõned iirised minu poolt. Aediiriseid mul pole. On igatsugu muid.

Birma iiris. Eelmine sügis sai ta teise koha peale tõstetud. Nüüd tulid isegi pisikesed kuldsed kirjad välja. Ennem kasvas pimedas ja oli selline hale ja äbarik ja ei paistnud teiste vahelt üldse välja.

Üks selline aediirise moodi isend on ikka ka olemas, selline risoomiga. Õis on tavaline, aga mulle meeldib ta oma kirjute lehtede pärast. Ostes oligi sildil lihtsalt Iris Variegata - taimenimede andmebaas annab vasteks joonik iiris:

Aga siberlased kõik põevad mu möödunud sügist jagamist ja ümberistutatmist. See kõige tavalisem sinine, tegi ühe õiekese, aga ülejäänud kõik jätavad selle aasta vahele.

Ka hollandi iirised tunnevad ennast mu aias päris hästi - ei ole mina neid sügisel üles korjanud - nii nagu mõned aastad tagasi nad mulda said, nii nad seal on. Sordinimed viisid ainult varesed minema:

Üks viimastest laukudest - Allium bucharicum:

Ja see torn on nädalaga veel pikemaks veninud ja õitsemist alustanud. Ei häiri teda tuuled ega paduvihm. Pildil kõrvalolev peitõielise kuslapuu põõsas on 2 m :

Snowmund: pidavat ka meie kliimas külmahell olema - mul aias 5. aastat ja ei mingeid kahjustusi:

Esimene delfiinium: Sügisel on plaanis üks üle 2 m kasvav sinine delfiinium välja kaevata. Kui keegi tahab oma aeda, siis andke teada - mul ei ole tema jaoks lihtsalt kohta enam.

Kasvuhoone äärne kurekellade, kurerehade ja laukude istutus näeb välja selline - kõik saavad omavahel hästi läbi. Ja umbrohtu kampa ei võeta :). Kui mees oma lauahunniku ka ära koristaks, oleks peris kena.

Ja lõpuks üks mõistatus ka - kas arvab keegi ära, kes õitseb pildil:

19.juuni

2010-06-19T22:14:00.027+03:00

Robiinia: Minu jaoks oli tema selleaastane õitsemine suur üllatus. Ta on alles pisike - vaevu põlvekõrgune. Minu aias on ta siis 2 talve olnud. Kui ta mulle ülemöödunud aastal toodi, oli ta nii pisike kribal alles, et ei julenudki teda aeda maha istutada ( et lapsed ja penilased teda maha ei jookseks, või mees muruniidukiga üle ajaks), vaid pistsin potti ja esimese talve saatis ta mööda külmas kasvuhoones mulla sisse kaevatuna. Kuigi jah, kuna kasvuhoonel too talv pooled klaasid puudu olid, siis oli see peaaegu nagu õues talvitumine - karmimgi veel, sest kaitsvat lund ju peal polnud. Aga üle elas ja möödunud kevadel istutasin ta siis oma kohale. Seal jooksid ikka koerad ta mitu korda maha, nii et pidin kaitsed ümber panema - aga räsida sai ta vaeseke kõvasti. Ja siis see möödunud talv - tema peal oli vähemalt 150 cm lund. Kui ta kevadel sealt lume alt välja sulas, siis oli ta vaeseke nagu mingi maad mööda roomav põõsas. Aga oksad olid kõik terved ja külmakahjustused täielikult puudusid. Ajas ennast ise kenasti sirgu ja kasvatas hoopis 2 pisikest õiekobarat :)). Nüüd võib vist öelda, et kui ta niipalju sellist väärkohtlemist on üleelanud, siis elab ta veel pikalt. Kuni tänavuse kevadeni minu aia ainuke sordi pojeng Chokolate Soldier. Eelmisel aastal kannatas kõvasti selle varrepõletiku käes. Sellel aastal on pilt tunduvalt kenam ja lubasin tal ka ühe õie avada:))

Vesiroosid õitsevad juba 3. nädalat. Aga ainult valged, teised kasvatavad alles lehti. Pildil meie looduslik vesiroos. Valge topeltõieline, otsustas täna vihma tõttu õit mitte avada. Selline kummaline tegelane - avab õie ainult päikesega Eile istutasin möödunud aastal Muhedikult saadud vesiroosi ümber. Temaga oli selline kummaline lugu, et kuidagi ei tahtnud oma lehti veepinnale ajada. Tirisin ta siis veest välja - ja võtsin potist välja. Alles oli jäänud ainult pisike juurikajupp - suur juurikas puhta mädanud. Puhastasin ära ja istutasin suuremasse korvi. See talv ikka oli ikka ränk tema jaoks vist. Aga loodan ikka et kosub.

Klõpsisin siis veel natuke fotokaga, et kui nädala pärast tagasi tulen, on hea vaadata, mis muutunud:
Kaar-linnupiim:

Browni kuslapuu `Droppmore Scarlett´ kohe-kohe alustamas

`King of Hearts`:

Sellest roostes raudnaelast kasvas hoopis selline tegelane: Aga Savisaarel oli kirjas tema kõrguseks 80 cm. Ja ka Tartu bot.aiast mäletan, et ta sellise kõrgusega oli. Minu aias ta vaevu 40 cm kõrgune. Huvitav kas koht ei meeldi, või sellepärast, et alles sügisel sai maha pandud ja tahab kohanemist. või oli talv ränk.

Kõrreliselehisele iirisele meeldis möödunud sügisene jagamine päris hästi. Kui ennem kasvatas ainult lehti ja mõni üksik õieke paistis lehtede vahelt - siis nüüd on ikka õisi ka näha:

Kollane võhumõõk:

Sininokk - armas umbrohi.

Helmikpöörised alustavad:

Rohtlaliilia alustamas. Aga kõrgust on tal sellel aastal tunduvalt vähem kui möödunud suvel oli. Praegu mõõtsin 201 cm

Mäestikulauk:

Ängelhein:

Ja hunnik kurekellasid. Enamuse kolisin koos kurerehadega kasvuhoone äärde peenrasse, et las kasvavad ja paljunevad seal nii kuis ise tahavad. Täna vaatasin. et ka need topeltõielised ja tumedaõielised tuleb sinna kolida - nu ei viitsi teiste taimede vahelt nende järglasi kogu aeg nokkida. Aga see kasvuhoone äärne on täielikult nende päralt ja las siis paljunevad ja segunevad seal kui tahavad.