Thursday 12 May 2011

Triinu!

Clarity´s Desiree - meile lihtsalt Triinu ( 06.07.1996 - 11.05.2011)

Hüvasti kallis sõber! Aitähh, et olid minu kaaslaseks pea 15 aastat. Sa tundsid alati, kui mul oli raske ja tulid ja panid oma külma nina minu pihku ja vaatasid oma pruunide silmadega nii mõistvalt ja lohutavalt. Ja kui ma olin rõõmus ja õnnelik, siis olid seda ka sina - nii ülevoolavalt, et tundus nagu rõõm muutus kohe mitmekordseks.
Aitähh, et olid sõbraks ka minu lastele. Ka nende muredele ja rõõmudele elasid sa kaasa. Ju pubekas usaldas sulle nii mõnegi oma saladuse. Miks te muidu nii tihti kaelakuti istusite, ja poiss sulle midagi sosistas? Aitähh, et olid röövliplikale nö valvuriks ja kaitsjaks. Nii mitmedki korrad jälgisime, kuidas sa teda omamoodi kantseldasid ja vist püüdsid midagi õpetada. Kuidas teda õrnalt, aga kindlalt tiigi ja basseini juurest kaugemale puksisid, kui ta veel titt oli ja tikripõõsast ja roosipõõsast päästsid.
Aitähh, nende aastate eest, millal sa olid MEIE KOER -MEIE SÕBER! Ja anna andeks, kui me sulle alati just kõige paremad peremehed ei olnud. Ilusat koeraelu sulle sinna vikerkaare taha!

7 comments:

Hiline said...

Tunnen teile kaasa, olgu te sõbral teispool vikerkaart hea elu.
Kuidas teine kuts oma sõbra kaotust talub? Meil Lapitekk ei võtnud palagi suhu ja ei tõusnud oma asemelt(üle 3 nädala)kui vana kass suri, enne kui uue triibulise kassi koju tõime.

MUHEDIK said...

Oi kui kurb!

MUHEDIK said...

Oi kui kurb. Pikk pai teile lohutuseks, äkki aitab.

isehakanud lillekasvataja said...

Tunnen Sulle kaasa! Sõbra kaotus on raske, ma tean!

deia said...

Osa kommentaare on millegipärast vahepeal kuskile ära kadunud.

Hilisele - noorem otsib ikka vana taga. Isegi siin oleme hämmelduses. Vana koera eluajal, ei teinud noorem temast eriti välja viimasel ajal. Nüüd on noorem nagu ära vahetatud. On väga närviline. Üksi kodus ei taha olla. Naabrid ütlevad, et pidi nutma ja ulguma. Hea, et korrusmajas ei ela. Kui mina kodus olen - siis käib mul kogu aeg kannul ja kui ma hetkeks silmapiirilt kaon, satub paanikasse. Teistega ei lepi - rahuneb alles siis, kui mina jälle nähtavale ilmun. Loodan, et ikka harjub ajapikku üksi ka olema. Hetkel teist koera lihtsalt võtta pole võimalik - ei ole lihtsalt vaimselt niipalju jõudu, et kutsikaga tegeleda.

Köögikata said...

Meilt ka pikk lohutuspai. Ja nooremale koerale ka jaksu harjumiseks.

Eve Piibeleht said...

Kurb. Aga see kuts elas pika ja ilusa elu ja olgu tal seal vikerkaare taga hea. Nooremal on muidugi raske. Olen ise vaikselt mõelnud, et kui mul peaks vanake sama teed minema, peab ikka teisele kutsika seltsiks võtma, koer on karjaloom ja kahekesi on neil parem.